Video ⟩ Mart Helme avaldab Lihula tulistajat jälitama asunud mehele au ja kiitust
Politsei reageerimist hindab Helme väga heaks

Siseminister Mart Helme avaldas Postimehele antud intervjuus Lihula tulistajat jälitama asunud ja traagiliselt hukkunud 40-aastasele mehele au ja kiitust. «Võib-olla see oli saatus. Julge mees! Au ja kiitus talle selle eest. Ta kõndis noateral ja ei tulnud sealt eluga välja,» sõnas minister.

Kuidas te hindate politsei reageerimiskiirust ja tegutsemist sündmuse lahendamisel?

Mina hindan seda väga heaks. Sain teate sellest, mis Lihulas toimub praktiliselt kohe, kui seal see esimene intsident toimus. Patrull võttis seda esialgu kui liiklusõnnetust ja jumal tänatud, et tavaline patrull ei läinud sinna ilma erivarustuseta, sest nad oleks mõlemad lihtsalt maha lastud.

Eriüksus sõitis välja niipea, kui tuli informatsioon, et tegemist on tulistamisega. Eriüksus ei saanud minna lihtsalt umbropsu. Nad pidid saama pildi sellest, mis seal toimub. Üles tõsteti ka helikopter, et helikopter ülevalt annaks pildi tegevusväljast, et mitte ohtu panna politseinike elusid ja välja selgitada, kas piirkonnas viibib kõrvalisi isikuid, kelle sealt äraviimisega oleks politsei pidanud koheselt tegelema. See operatsioon on mõnevõrra keerulisem, kui pealtnäha paistab. Mina hindan, et politsei tuli väga hästi toime.

Kuidas on tekkinud olukord, et tervisetõendi saamine on muutunud formaalsuseks?

See on formaalsuseks muutunud üleüldiselt. Mina taotlesin viimati autojuhilube poolteist aastat tagasi. Selle tegemisel mul suurt midagi ei olnudki. Piltlikult öeldes käisin korra kabinetist läbi, vaadati näkku ja koputati põlve… (muigab). Sain tõendi kätte. Eks mingil määral vaadatakse ka seda, kuidas inimesel on eelnevalt olnud. Mina olen üle 40 aasta autot juhtinud ja seetõttu leiti, et ilmselt on usaldusväärne. Aga relv inimese käes on alati ohuallikas. Seetõttu on selge, et viimaste  juhtumite taustal tuleb kord üle vaadata.

Täpsustama ei pea mitte ainult psühhiaatrilise tõendi saamise korda. Kindlasti vaja teha pikk samm edasi ka andmete ristkasutuse osas. Näiteks kui teie lähete päästjaks tööle, siis on vaja psühhiaatri tõendit. Väga mõistlik on see, kui tekitame andmebaasid, kus on ristkasutus ja juba läbitud psühhiaatriline ekspertiis või tõendi saamise kord oleks nähtav ja kättesaadav ka relvaloa taotluse puhul. See kindlasti lihtsustab olukorda.

Kui anname umbes 800 relvaluba aastas välja, siis iga inimese puhul kõikide andmebaaside uurimine on väga töömahukas ja nii tekib praak. Kui töötaja lisaks veel ei ole piisavalt kohusetundlik ja lööb käega, et «mis seal ikka juhtub», siis võibki juhtuda traagika. 

Lähtudes teie poolt tutvustatud meetmete karmistamisest, kas ei pruugi hakata levima «pealekaebamine»? Pean silmas, et võimuorganitele hakataks vihjama kellegi probleemidest, mis takistaks tal saada relvaluba?

Pealekaebamine on alati võimalik, aga see ei saa olla anonüümne. See peab olema ikkagi kontrollitud ja fikseeritud. Selge on see, et lihtsalt kuulujuttude põhjal ei saa hakata kedagi karistama mingitest lubadest ilmajätmisega. 

Politseisse koguneb inimeste kohta erinevat infot: kiiruse ületamisega, vales kohas tänava ületamisega jms. Tuleb vaadata tervikuna, kuivõrd need rikkumised võivad olla ohtlikud ühiskonnale tervikuna. Ma ei arva, et me nüüd pealekaebamise ja totaalse jälituse ühiskonda ehitame.

Küsimus on ikkagi inimelu hinnas. Antud juhul neid inimesi enam keegi tagasi too ja kaks väikest last on saanud ilmselt eluks ajaks trauma. Parem karta kui kahetseda.

Mida veel sellest traagilisest sündmusest õpiti? Kas inimesed peaksid sekkuma (näiteks jälitamise läbi) olukorras, kus on kahtlus, et toimub midagi ebaseaduslikku?

Ma ei oska täpselt öelda, mis seal kohapeal toimus. Need andmed jõuavad meieni ilmselt mõnevõrra hiljem, kui uurimistoimingud on need fikseerinud. Igal juhul tunnustus hukkunud mootorratturile kodanikujulguse eest.

Ma ei taha kedagi julgustada sekkuma, aga samas me ei taha ühiskonda, kus kõik näo kõrvale pööravad ja mööda kõnnivad ja keegi kuritegevusele või korrarikkumistele ei reageeri.

Ma ei oska muud öelda... Võib-olla see oli saatus. Julge mees! Au ja kiitus talle selle eest. Ta kõndis noateral ja ei tulnud sealt eluga välja.

Mida tähendaks maapiirkondadesse lisapatrullide loomine lisaks rahalisele kulutusele?

Üks asi on loomulikult inimressurss. Praegu oleme politseid täiendanud väga olulisel määral abipolitseinikega. Lisaks ka kriisireserv, mida oleme loomas ja kuhu värbame abipolitseinike. See on reserv, mis käib ka patrullides ja aitab ka igapäevaselt korda hoida.

Selge on see, et abipolitseiniku väljaõpe ja varustus ei saa küündida sellele tasemele, mis on näiteks eriüksusel. Eriüksusel on väga kallis varustus ja sellega peab oskama ka ümber käia.

Kindlasti tuleb mõelda selle peale, et meil tavapärase korra hoidmiseks võiks muidugi politseil rohkem jõudu olla. See on traagiline ja ekstreemne juhtum. Üldreeglina räägime ikkagi lihtsalt roolijoodikutest, rahurikkujatest ja kaklevatest noortest. See on politsei tavapärane tegevus ja toimunu on ikkagi erakorraline. Ma usun ja loodan, et sääraseid asju Eestis lähima 50 aasta jooksul aset ei leia.

Tagasi üles
Back