:format(webp)/nginx/o/2020/07/22/13227128t1h0ef1.jpg)
Näituse «Mees. Naine. Lend» keskmes on liikumine, nagu vihjab ka näituse alateema «lend», mis tähistab lähiaastatel meie seast lahkunud kunstnikke ja nende võimalikku naasmist teispoolsusesse. Aga ka liikumist ühelt süsteemilt teisele.
Näitusel jäävad kõlama kaks ideed: esiteks religioonide muutumine ajas, kus need võtavad eri vorme ning piirid religiooni, kunsti ja elu vahel ähmastuvad. Teiseks mehe arhetüübi asendamine naise omaga ning vastupidi. Sel viisil esitab näitus küsimusi elu algupära kohta.
Väljapanekus kordub ka üldine altarimotiiv: pühapaik välis- või siseruumis. Teoste eksponeerimisel on kasutatud läbivalt võtet, kus need on paigutatud ruumi nurkadesse ning antud kontekstis viitab see ikoonide traditsioonilisele paigutamisele õigeusklike kodus. Siinkohal meenub ka see, kuidas suprematismi isa Kazimir Malevitš paigutas kunagi näitusel oma teose «Must ruut» galerii nurka, et anda edasi teose spirituaalset tähendust.
Katoliiklik ja luterlik maailm
Kuraator Mark Soosaar on näitust tutvustavas tekstis välja toonud, et ühe ideena on näitusel tekitatud dialoog katoliiklik-kanooniliste ja lihalik-luterlaste tegelaste kujutamise vahel. Seda dialoogi alustab näitusel radikaalsusesse kalduv katoliiklust esindav poola kunstnik Andrzej Strumillo, kellelt on väljas maalide seeria «Lot» («Lend») (2016), kus skemaatilised, pikaksvenitatud figuurid on asetatud pildipinna keskele ning mõjuvad seeläbi kanooniliste ikoonidena. Teisalt on taiesed avangardistlikud, mitte kirikuinterjööris esitamiseks mõeldud ja selles suhtes just nimelt mitte-kanoonilised.
Strumillo maalide puhul on traagikast saanud äng, mis ilmneb kujutatud figuuride kehaproportsioonide nihestatuses. Näib, et nende kallal on tarvitatud brutaalset vägivalda. On huvitav, et kunstnik on maalidel läbivalt kasutanud korrapäratu musta ruudu sümbolit.
Näitus on tööde valiku ja paigutuse poolest hästi õnnestunud ning mõjub konfliktse teema vastuolude lepitusena.
Maalide suuremõõdulisus ja paljusus tekitab kordusemomendi, mis loob mõttelise mantra. Teoste kogum tekitab paralleeli renessansikunstnike Hans Memlingi või Michelangelo viimse kohtupäeva motiiviga.
Luterlik mõtteviis, mida esindab Jüri Arrak, on sõnakeskne ja vastandub pildikesksele katoliku (ja veel enam, õigeusu) arusaamadele. Arrakule omaseid maske kandvaid figuure võib vaadelda kui inimese võrdkujusid, kes paratamatult heitlevad oma pahedega läbi elu, uskudes pääsemist läbi jumala armu (nagu on kohane luterlikule teoloogiale). Seega, hingelist puhastust ei püüta edasi anda mitte visuaaliga, vaid sõnaga selle taga.
/nginx/o/2020/07/22/13227130t1h1163.jpg)
Ingel võib olla nii naine kui ka mees?
Pauliina Turakka Purhonen kasutab oma teoste materjalina tekstiili, mis on kaasaegsete naiskunstnike seas üsna levinud meedium. Tema installatsioonid on kolmemõõtmelised, nagu nukud, mis loovad ettekujutluse üsna reaalsetest elus inimestest. Tema installatsioon «Paradiisi valvur» (2013) kujutab meesinglit, kelle üks jalg toetub naise ülakeha ja mao sabaga olendile.
Ingli tiibadel on silmad ning ka tema keha on osaliselt silmadega kaetud. Ta hoiab südame lähedal nõela, mille küljest jooksev niit kinnitub naise keelde. Siin võib näha viidet paradiisi-Eevale kui esimesele naisele ning piibli viimasele, ilmutuse raamatule, kus tallel kui sümbolil on seitse silma. Sakraalkunstile on aga omased hoopis pildid, kus mao peal seisab neitsi Maarja. Seega võiks seisva meesingli asendada ka naise kujuga. Sama skeem kordub teises Purhoneni teoses «Magnificat» (2012) kus ema (Maarja) istub väikelapse (Jeesuse) süles ning neid ühendab nabanöör.
/nginx/o/2020/07/22/13227132t1hf620.jpg)
/nginx/o/2020/07/22/13227131t1hd931.jpg)
Ka Nadežda Tšernobai teoses «Altar» (2015) on juhindutud samasugusest põhimõttest, kuna teosel on kujutatud ristilöödud mehe füüsise ja naise näoga androgüünset figuuri, kelle suguelund on kinni kaetud kuldse karbiga, mille seest vaatab vastu (tõenäoliselt) ristija Johannese pea kandikul.
Iidsed jumalad ja elu algupära
Kunstnik Kaljo Põllu oli tuntud ka oma kaljukunsti uuringute poolest ning selle temaatika ülekandumine tema loomingusse tuleb selgesti välja. Elu algupära järele küsides on ta viidanud ürgse maaema ideele, kellest elu väidetavalt alguse saab. Näitusel on väljas Põllu teos «Taevalikud sõnumid» (2001) kus seljaga vaataja poole asetatud figuur on käed taeva poole sirutanud ja tema ees avaneval vaatel on taevasse kerkinud kolm üksteise alla asetatud suud. Maal on raamistatud vanatestamentlikult taevast allalangevate kardinatega.
Siin tajume samaaegselt nii visuaali kui sõna olulisust, aga ka jumala kujutamise keeldu ning kolmainsust kolme suu esitamise näol. Põlluga haakub Kaupo Kikkase teos «Käske ootamas» (2019) kus miniatuurne meesfiguur (samuti seljaga vaataja poole) seisab keset kanjonit, kus teda ümbritsevad massiivsed kivirahnud. Neid suuri kivimürakaid võib mõista kui võimsaid jumalusi ning pikemal vaatlusel näivad need kui naisolevuste torsod.
/nginx/o/2020/07/22/13227129t1hd146.jpg)
Näitus on tööde valiku ja paigutuse poolest hästi õnnestunud ning mõjub konfliktse teema vastuolude lepitusena. Viirastuslikul naisel, kes ideeliselt hõljub näituse kohal, on kindlasti rohkem tähendust kui lihtsalt viide naiste rollist kaasaja ühiskonnas. Kunst ongi sellepärast huvitav ja oluline, et see on sageli üles ehitatud sümbolitele, mis ergutab vaatajat seda kummalist pildilist maailma nii-öelda läbi hammustama.
ARVUSTUS
Näitus «Mees. Naine. Lend» Pärnu uue kunsti muuseumis 2. septembrini
Kuraator: Mark Soosaar
Kunstnikud: Andrzej Strumillo (Poola), Pauliina Turakka Purhonen, Hannu Riikonen (Soome), Peter Diem (Holland), Anatoli Varvarov (Ukraina), Anu Raud, Enn Põldroos, Jaan Paavle, Jüri Arrak, Kaljo Põllu, Kaupo Kikkas, Mare Vint , Tõnis Vint, Nadežda Tšernobai, Priit Pangsepp (Eesti).