Otse Postimehest ⟩ Margus Tsahkna hinnangul on sotsiaaldemokraadid Alliku näol ühinenud Kremli retoorikaga
Tsahkna toetab Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimist

Poliitik Jaak Allik (SDE) kritiseeris reedeses Postimehe arvamusloos Eesti Venemaa suunalist poliitikat. Endine kaitseminister Margus Tsahkna (erakond Eesti 200) sõnas Postimehe otsesaates, et Alliku seisukohad sarnanevad Kremli retoorikaga. «Selle sisepoliitilise mängulustiga, millega on nüüd liitunud ka Jaak Allik sotsiaaldemokraatide näol, pannakse mängu Eesti välispoliitilised doktriinid,» leidis ta. Lisaks arvas Tsahkna, et Eesti-Vene piirilepe oleks kasulik ära ratifitseerida.

Järgnevad nopped saatest.

Kas vajame pööret Eesti-Vene suhetes? Milleks oleks see vajalik?

Kindlasti vajaks ja mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa või maailm vajaks pööret suhetes Venemaaga. Aga see ei sõltu mitte Eestist ega Euroopa Liidust, vaid pigem Venemaast. Häid suhteid on vaja sest, Venemaa asub strateegiliselt olulises kohas ja on rikas ning haritud riik.

Täna ei ole häid suhteid tänu Venemaale. Jaak Allik ütleb õigesti, et head suhted võiksid olla, aga tema eeldused, narratiiv on tüüpiline Kremlile. Et «ärge pange tähele, mida oleme teinud oma naabritega ja mida teeme inimõigustega.» Kahjuks Venemaa jätkab agressiivset välispoliitikat.

Välisminister Urmas Reinsalu usub, et Jaak Alliku sõnu järgides muutuksime Venemaa sõltlasriigiks. Kas jagate Reinsalu hirmu?

Ma ei tea, kas oleksime sõltlasriik või mitte, aga olen Urmas Reinsaluga nõus, et põhimõtteline suunamuutus tähendaks Eesti riigi iseseisvusele tõsist ohtu. Laias laastus on meil valida, kas kuulume lääne julgeolekuarhitektuuriga organisatsioonidesse ja hindame neid põhimõtteid või oleme idas koos Venemaaga. Sellist varianti meil ei ole, millest nüüd räägivad kahjuks ka sotsiaaldemokraadid lisaks EKRE poliitikutele. «Et oleme Venemaa piiril vasallriik nagu Šveits või mis iganes kujundeid on välja käidud». Jaak Alliku kirjeldatud tee tähendab sisuliselt seda, et soovime avalikult liikuda Kremli mõjusfääri.

Aga tänane Soome poliitika. Kas Soome on siis Venemaa sõltlasriik?

See on täpselt see Kremli retoorika, mida on aastaid viljeletud ka Eestis «kasulike idiootide» või «mõjuagentide» kaudu. Ma ei ütle, et Jaak Allik on üks või teine, aga oleme julgeolekupoliitiliselt palju saavutanud. Kuulume NATO-sse ja omame NATO vägesid ning kaitseplaane. Soome toimib ju ka julgeolekupoliitilises mõttes sajaprotsendiliselt NATO-ga koostöös. Neil ei ole seda flirti, et äkki nad võiksid kuuluda Venemaa mõjusfääri.

Teie kui endine kaitseminister, kuidas suhtute kriitikasse, et «Eesti rõõmustab lapselikult» iga lääneliitlase üle Eestimaa pinnal? Justkui oleks see perspektiivitu lootuse hellitamine, et see heidutab Venemaad.

Eestlased peavadki rõõmustama selle üle, et liitlassõdurid on Eesti territooriumil. Mul mul õnnestus olla sellel ajal kaitseministrina ametis. Kui pidasime läbirääkimisi ja reaalselt tervitasime Eesti pinnal neid üksuseid, mis on lahingüksused. Eesti inimesed võiksid rohkem teada, et need ei ole lihtsalt lipp, Eestimaa pinnal olevad üksused, vaid need on lahingüksused, mis lähevad lahingusse esimesest sekundist peale, kui toimub agressioon. Eestis olevad liitlased on valmis meie eest surema. Sellise poliitilise otsuse eest peaksid eestlased olema väga tänulikud.

Selle Eesti poliitikute sisepoliitilise mängulustiga, mis on eriti EKRE poliitikutel ja millega on liitunud nüüd ka Jaak Allik sotsiaaldemokraatide näol, pannakse mängu Eesti välispoliitilised doktriinid. See on väga kahetsusväärne.

Näiteks see mäng, et nõuame Venemaalt tagasi oma territooriumi. Ma arvan, et iga inimene tunneb, et see on Eesti rahva jaoks ebaõiglane olnud, et Tartu rahulepingu järgset piirid ei ole täna meie päris piirid. Aga peame ka aru saama, et kui me täna ise täiesti vabatahtlikult, ilma igasuguse surveta, ütleme, et meil on territoriaalsed nõudmised Venemaa vastu, siis asetame ennast vabatahtlikult riikide hulka, kes on Venemaaga külmutatud konfliktis.

Samal ajal on meil siin needsamad NATO sõdurid, kellest me räägime. Meil on millimeetri pealt kokkulepitud, millal käivitab artikkel viis, ehk millal toimub territoriaalne agressioon. Ja kui täna kaks valitsuserakonda teatavad, et meil on territoriaalsed nõudmised Venemaa vastu, siis seda jälgitakse ülimalt hoolikalt, eriti nende riikide valitsuste poolt, kelle sõdurid on siin ja ka NATO poolt laiemalt.

Keegi ei taha oma sõdureid lihtsalt niisama surma saata. Ühel hetkel on väga tähtis (millimeetri pealt!), kus on piir NATO ja Venemaa vahel. Ehk kunas hakkab agressioon ja seda ei mõõdeta kilomeetritega, seda piltlikult öeldes millimeetrites.

See tähendab, et Eesti sisepoliitiline võitlus on hakanud mõjutama Eesti välispoliitilist liini? Ka meie täna räägime siin sellel teemal. Võib-olla kuulatakse meie saadet hoolikat ka mõnest saatkonnast...

Jah, absoluutselt. Ma tean, et Eestis resideeruvate liitlaste suursaadikute jutupunktides on sees küsimus, kas valitsusel on kavas esitada territoriaalsed nõudmised Venemaa vastu. See ei ole enam naljakas. Mõni aasta tagasi oli naljakas, et EKRE osaleb valimistel ja saavad valitsusse, aga enam mitte.

Muide, milline on Eesti kahesaja seisukoht, kui me võtame Eesti-Vene piiri, näiteks Jaak Allik ütleb, et tänases parlamendis on vähemalt seitsekümmend häält piirileppe ratifitseerimiseks ja kui peaminister seda ei tee, siis tulevikus on võimalik talle seda ette heita.

Milline on erakond Eesti 200 seisukoht Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisele? 

Ma arvan, et paremat piirilepingut Venemaaga läbi ei räägi. Mina olen seisukohal, et parem oleks see ära ratifitseerida, et oleks selge piir maas, mis on siis rahvusvahelisel tasemel mõlemalt poolt aktsepteeritud. See on eelkõige sõnum või kokkulepe meie liitlastele. Ma ei oota seda, et see tohutult garanteerib, et Venemaa mitte kunagi enam üle selle piiri ei lähe. Ukrainaga sõlmitud lepingud näitasid, et need ei lugenud. Aga eelkõige see oleks sõnum meie liitlastele.

See saab toimuda kahepoolse ühise huvi tulemusena, mitte nii, et Venemaa deklareerib teisi väärtusi ja nõuab siis lepingu ratifitseerimist. Kindel piir on parem ja tagab meie julgeolekut selgemini, kui selline hägune olukord, kus ka meie enda poliitikud saavad tegeleda territoriaalsete nõudmiste esitamise küsimusega, mis ilmselgelt on meile kahjulik.

Siis piirileppe oleks vaja ratifitseerida?

Jah, aga küsimus ongi selles, et mis tingimustel. See ratifitseerimine on seisnud viimased aastad Venemaad mitte Eesti taga. Aga nüüd on emotsioonid ja retoorika läinud nii raskeks, et ma ei kujuta ette, kuidas see protsess tegelikult välja näeks.

Pikemalt juba saate järelvaatamisest.

Tagasi üles
Back