Sisuturundus
Leedu kirikute arhitektuurne ilu ning müütide ja legendidega põimunud ajalugu
Kindlasti pole te ainus, kes on kuulnud lugu, kuidas kuulus Prantsuse keiser Napoleon Bonaparte oli Vilniuses viibides Püha Anna kirikust sedavõrd lummatud, et hüüdis: „Selle kiriku viiksin ma oma peopesal Pariisi!“. Ja kes ei teaks legendi, kuidas kurat tassis kivi, et lammutada sellega Anykščiai kirik? Selliseid ja teisi lugusid võib kuulda lõputult, sest kirikuid on meie maal palju. Peaaegu igast külast leiate ühe, linnades aga on neid mitu või lausa mituteist (kinnitamata andmetel on Leedus umbes 900 kirikut, neist üle 700 katoliiklikud).Kuid kindlasti ei tea mitte iga leedulane, millised ajaloolised aarded on peidus majesteetlike, kuid kohati üsna tagasihoidlike jumalakodadeks kutsutavate ehitiste võlvide all.
Seltsi „Meno formos” algatatud projekt „Neli pealinna“ kutsub teid kaasa lööma ja uurima, kuidas on väikesed linna- või külakogukonnad suutnud ehitada selliseid suurejoonelisi ja pilkupüüdvaid objekte.
Kas teate, mida kujutab endast maja nr 20 Vilniuses Vokiečių tänavas?
Vaid harva pannakse Vilniuses mööda Vokiečių tänavat kõndides tähele numbriga 20 tähistatud maja. Kui aga vaadata seda veidi kaugemalt, võib näha kirikutorni. See on Vilniuse ainus evangeelne luterlik kirik, ehitatud 1555. aastal Mikołaj Radziwiłł Musta algatusel. Praeguse kiriku nurgakivi pandi 1739. aastal ja jumalateenistusi peeti seal 1940. aastani, mil Nõukogude võim selle sulges.
Kas kamalduuli mungad magasid tõesti kirstus?
Kirikute ja kloostrite poolest pole kuulus mitte ainult Leedu päris pealinn, vaid ka ajutine pealinn Kaunas. Kindlasti tasub külastada Kaunase veehoidla poolsaarel asuvat Pažaislise kamalduulide kloostrit, mis on üks kaunimaid küpse baroki näiteid mitte ainult Leedus, vaid ka kogu Põhja- ja Ida-Euroopas.
Tol ajal ei pakkunud inimestele palju kõneainet mitte ainult kloostri rajaja Leedu suurvürstiriigi kantsler Krzysztof Zygmunt Pac ise, vaid ka salapärased kamalduuli mungad kaunis kloostris kõrgete paksude müüride taga. Erinevalt frantsisklastest ja jesuiitidest ei ilmunud nad avalikkuse ette. Andnud vaikimisvande, elasid nad erakluses ja askeesis. Kohalike elanike väitel kõnetasid kamalduulid möödaminnes üksteist vaid lühifraasiga „memento mori“ („mõtle surmale“) ja magasid kambritesse pandud kirstudes, tellised pea all.
Trakaist leiate mitte ainult kuulsa lossi
Paljud külastavad vana pealinna Trakaid ainult selleks, et näha Maironise luuletuses ülistatud lossi majesteetlikke müüre, teadmata, et selles järvedega ümbritsetud linnas võib leida muidki huvitavaid objekte. Üks neist on Trakai Püha Neitsi Maarja Külaskäigu kiriku hoonekompleks, mis on ehitatud Leedu suurvürsti Vytautase ajal. Niisiis arvestage Trakaisse minnes, et esimesena ei tervita teid kaugeltki mitte kuulus Trakai saareloss, vaid hoopis künkal kõrguv Püha Neitsi Maarja Külaskäigu kirik. „Ärge sõitke mööda, külastage kohe linna jõudes seda lummavat kohta, mis jäetakse sageli vaatamata,“ manitsevad projekti „Neli pealinna“ algatajad.
Ärge unustage külastamast Leedu esimest pealinna Kernavėt ja selle ümbrust. Siin on tõesti midagi vaadata. Saate mitte ainult ronida paganlikke aegu meenutavatel linnamägedel, treenida jalgu õpperadadel kõndides või vaadata keskaegse linna jäänuseid, vaid ka külastada Püha Neitsi Maarja Skapulaari kirikut. Selle seintel on säilinud palju eriti väärtuslikke pilte ja skulptuure, näha saab ka vana kirikukella. Säilinud on ka väike puidust kabel, millest on nüüdseks tehtud kiriku reliikviate muuseum. Kiriku ees seisab uhke Moosese graniitskulptuur.
„Ja see on vaid väike osa sellest, mida saab Leedus näha,“ ütlevad projekti „Neli pealinna“ algatajad. Nagu juba öeldud, on meie maal üle tuhande palvemaja. Ning igaühel neist on oma ainulaadne lugu, stiil ja jääkväärtus. Nii et kui arvate, et olete juba kogu Leedu läbi käinud ja enam pole midagi vaadata jäänud, siis küsige endalt uuesti: kas tõesti?