Sisuturundus

Tallinnast Kose valda Habajale: „Siin on hea elukeskkond!”

FOTO: Julia-Maria Linna

Habaja mõisa vanas viinavabrikus mulksuvad taas joogitõrred, kuid neis valmivad kvaliteetsed veinid ja vahuveinid. Kuidas ettevõte alguse sai ning mis on plaanis, räägib ettevõtte üks juhtidest Villy Paimets.

Kuidas leidsite Habaja viinavabriku maja ning kuidas sündis otsus siia elama tulla?

2005. aastal tekkis hirmus soov linnast ära maale, oma majja kolida, kuid et tol ajal oli kinnisvarabuum juba pead tõstmas ja mereäärsed majad juba üpriski kalliks läinud, seadsime pilgud sisemaale. Habaja Viinavabriku leidsime kinnisvaraportaalist. Käisime ühel hirmkülmal talvepäeval vaatamas ning tekkis tunne, et see just ongi see, mida otsime – ühest küljest kaugel maal, kuid teisalt mõnusalt maantee ääres; ja pealinna piirile autoga vaid 30 minutit sõita. Ühest küljest justkui eramu, kuid ühtlasi ka tööstuslike sugemetega vanaaegne kivihoone. Lisaks – elad küll külas inimestega koos, kuid oled samas ka piisavalt eemal – küla viimane maja annab mõnusalt eraldatust…

Millega olete varem tegelenud ning kuidas tekkis mõte viinavabrikus uuesti joogitootmine avada?

Varem tegelesime peamiselt sõnade ja piltidega – Julia-Maria on Eesti Kunstiakadeemia haridusega fotograaf ning töötas aastaid ka ajalehes Äripäev, mina aga kirjutaja-nõustaja taustaga, töötasin samuti aastaid ajalehes Äripäev ajakirjaniku ja toimetajana, hiljem olin veidi aega ka erinevates kohtades PR-inimene, kuid see igapäevane linna vahet sõitmine tüütas juba veidi ära ja tekkis mõte proovida, kas saame ise oma majas omale mõnusa äraolemise korraldada. Kuna Julia oli juba aastaid koduveini valmistanud ning sõbrad-tuttavad kiitsid saaduse alati heaks, mõtlesimegi selle tootmise suuremaks ja ametlikuks teha.

Mida selleks oli vaja teha?

Veinivabriku loomine oli lubade ja paberimajanduse poolest üpriski keeruline, mul kulus ikka mitu pikka kuud, et erinevatele ametitele-asutustele sobilikud paberid kokku kirjutada. Julia läks aga omandatud kogemustest hoolimata lausa kooli – õppis Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ära joogimeistri ameti.

FOTO: Julia-Maria Linna

Kuidas olete ettevõtluses saanud kasutada oma varasemaid oskusi ja töökogemusi?

Aastatepikkune töö majandusajakirjanikuna andis ju tunde, et tean peaaegu kõike majanduse toimimisest ja takkajärele vaadates võib tõdeda, et erilisi üllatusi polegi esile kerkinud. Teisalt, igapäevane sõnade ja piltidega mängimine annab suurepärase võimaluse turundada oma tooteid majasiseste jõududega.

Kuidas väike kodune veinitööstus end ära majandab ning milliseid muutusi on kaasa toonud eriolukord?

Kuna me esimene partii pudelis kääritatud kuiva rabarberivahuveini sai valmis eelmise aasta veebruaris, siis on ära majandamisest veel veidi vara rääkida, kuid esimesed märgid olid siiski paljulubavad. Eriolukord sundis meid oma tegevust põhjalikult korrigeerima – kui me alguses keskendusime HoReCa sektorile, st püüdsime oma tooted saada vabariigi parimate restoranide joogikaartidele, siis eriolukorraga sai kõige kõvemini pihta just see sektor ning meie käive kahanes kiirelt…

Hakkasime siis otse lõpptarbijaid püüdma, praegu teen nädalas ühe-kaks kulleripäeva ning viin inimestele Habaja Viinavabriku veine kodudesse, samuti avasime oma kodus vabaõhuveinipoe, mis ei tööta praegu küll kellast kellani, vaid pigem õhtuti ja nädalavahetustel, lihtsalt ilusate ilmade puhul või tellimise peale.

Ootamatult saabunud suure hulga vaba aega suunasime aga Viinavabriku korrastamisele, väikese õuekohviku ning pitsa-ahju rajamisele – kui kõik hästi läheb, avame juba suve hakul tiigiäärse pitsa-veinikohviku.

Kuidas tundub elu Kose vallas? Mis on siin sellist, mis muudab selle heaks elukeskkonnaks? Aga mis saaks olla veel paremini?

Elu vallas on vaikne ja rahulik, teinekord tundub, et äkki isegi liiga vaikne ja rahulik – kärtsu ja mürtsu võiks rohkemgi olla. Kose vald on kindlasti hea elukeskkond – peamiselt seepärast, et siin on igaühel piisavalt ruumi omaette olemiseks, kuid samas on pealinn vaid 20-30 minuti kaugusel.

Mis paremini võiks olla? Eks ma hoian ikka vallavõimu tegutsemisel pilku peal ja viimasel ajal tundub aina enam, et… kuidas seda öeldagi… tahaks, et vallamajas langetatavad otsused oleks kujundatud veidi laiema ja pikema vaate põhjal… Üldjoontes on siin siiski tore elada!

Tagasi üles
Back