SUUR ÜLEVAADE ⟩ Aljaksandr Lukašenka 26 aastat võimul: kuidas sai Valgevenest Venemaa eelpost Euroopas (8)
23. oktoober 2020, 15:01
- Sündmused Valgevenes ei jäta praegu kedagi külmaks, kuid keegi ei oska ka prognoosida, mis saab sellest riigist edasi. 26 aastat võimu on esialgu presidendiks valitud Aljaksandr Lukašenka muutnud diktaatoriks, kelle kätel on paljude poliitiliste oponetide veri.
- Oleme augusti algusest saati näinud videokaadreid võimu jõhkrusest, inimjahist näo ja justkui ka hingeta mustades mundrites politseinike, OMON-laste ja kes teab veel mis organisatsioone esindavate jõhkardite poolt. Imetlusega oleme näinud ka valgevenelaste vaprust ja järjekindlust, vaatamata kõigele oma protestidega jätkata, kuni ennast lõplikult diskrediteerinud endine president on võimult kõrvaldatud.
Eesti konsul Valgevenes 1995-1998, diplomaat Vladimir Redpap on jälginud selle riigi arenguid aastakümnete jooksul. Ta vahendab Postimehe lugejale oma kirjeldusi sündmustest, mis tõid võimule Aljaksandr Lukašenka ning sellest, kuidas see oma võimu kindlustas ja poliitilise elu riigis sisuliselt likvideeris. Väärtuslik on ka Redpapi ülevaade peamiste opositsiooniliidrite elust ja tegevusest läbi nende aastate.
Kirjutis on ajakirjandusväljaaande jaoks ebaharilikult pikk, kuid see on hea taustamaterjal igaühele, kellele pakub huvi Valgevene riigi lähiajalugu ja seal elava sümpaatse rahva tulevik.
Lukašenka veerandsajand Valgevenes
Juba Vene ajal sattus eestlase jalg harva Valgevenesse. Stažeerisin omal ajal Minski Raadiotehnika Instituudi juures ja olin kui üksik hunt, sest kuue aasta jooksul kohtasin vaid korra eestlasi – rallisõitjaid – hotelli liftis.
Tol kaugel ajal oli Valgevene Nõukogude Liidu koostevabariik, kuhu toodi väljast tooraine ning toodang, mis kohapeal valmistati, viidi vabariigist jälle välja. Valgevenes olid suured ettevõtted, kuid puudus oma tooraine, välja arvatud sool, mida toona veel sellises mahus ei toodetud nagu praegu.
NSVL oli kõvasti vaeva näinud tehaste ülesehitamisega, mis oli loomulikult kasulik ka Valgevenele, kuid asetas riigi täielikku sõltuvusse NL juhtkonnast Moskvas, kuna tehased seiskunuks kohe, kui tooraine sissetoomine oleks peatunud.
Valgevenet juhtis tol ajal (aastast 1975) Valgevene NSV Keskkomitee I sekretär Pjotr Mašerov, kes oli valgevenelaste hulgas äärmiselt populaarne, kuid Moskva juhtkonna jaoks liiga isepäine - seetõttu ei saanudki ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks ning jäi vaid poliitbüroo liikmekandidaadiks.
/nginx/o/2020/10/20/13423721t1h958d.jpg)
Mašerov hukkus autoõnnetuses, mida peeti tol ajal ja peetakse tänini Moskva korraldatud atentaadiks. Õnnetus juhtus pikal sirgel teelõigul vihmast märjal teekattel, kus suur veok sõitis risti Mašerovi ametiautole ette. Minu mäletamist mööda ei läinud veokijuht isegi kohtu alla, kuid tema karistuseks sai rahva põlgus.
Tema järglane Tihhon Kisseljov ei saavutanud kunagi sarnast populaarsust. Armastatud juhi auks nimetati Minski tähtsuselt teine peatänav Pjotr Mašerovi prospektiks. Rahva austust jätkus ka tema ajakirjanikust tütrele Natalja Mašerovale, kes asus küll Lukašenka vastaste leeri, kuid ei jäänud sinna kauaks, sest Lukašenka poolt tehti selgeks, et kui ta ei taha tööd kaotada, tõmbugu tagasi.
Liidu lagunemine ja esimesed meeleavaldused
NL lagunemine puudutas Valgevenet väga valusalt. Juba 1980ndate lõpul ei tulnud Moskva toime riigi toiduainetega varustamisega ning kõige raskemasse seisu sattus ääremaa. Kuigi Valgevene oli põllumajandusvabariik, viidi saak Moskva käsul välja ning kauplustes valitses täielik tühjus. Liha ei nähtud poes pool aastat ning inimesed seisid järjekordades öö läbi, et midagigi saada, kusjuures järjekorras seisjad ei teadnud, mida ja kui palju üldse müügile tuleb. Eestiga võrreldes oli sealne olukord katastroofiline.
Valgevenelane on iseloomult tagasihoidlik, kannatlik, leplik ja rahumeelne. Ja väga seaduskuulekas. Nõrkuseks on liigne kaalutlemine ja pikatoimelisus; ta on suur kahtleja - kõiges. Teda peab viima viimse piirini, et ta tuleks tänavale meelt avaldama.
Esimesed tõsised väljaastumised, mis raputasid riiki, toimusid 1992. aastal. Üks oli tõesti ka 1989. aastal, kuid mitte eriti rahvarohke. Kuna NL liikus juba lagunemise kursil, siis jäi see tähelepanuta. 1992. aastal toimus mõnekuulise vahega kaks massilist meeleavaldust, kuid tol ajal olid poliitilised jõud veel enam-vähem tasakaalus, seetõttu jäi kõik samaks, kuna vanameelseid oli vabariigis sama palju kui edumeelseid.
Ajakirjandus kirjeldas sündmusi sedavõrd vastuoluliselt, et võimatu oli aru saada, milles üldse probleem seisnes. Kuid Valgevene Ülemnõukogu koosseisus toimusid muudatused. 9. septembril 1991 sai Valgevene NSV Ülemnõukogu esimeheks Stanislav Šuškevitš, kellest sai peale N. Liidu laialisaatmist 26. detsembril juba iseseisva Valgevene Vabariigi esimene riigipea. Šuškevitš juhtis Ülemnõukogu 1994. aasta aprilli keskpaigani, mil toimusid esimesed presidendivalimised ning võimule tõusis Aljaksandr Lukašenka.
Ajalooline kokkulepe Hruštšovi jahilossis
Maailma ajaloo pöördeline sündmus, kui 8. detsembril 1991. aastal kirjutasid Venemaa president Boriss Jeltsin, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja Valgevene riigipea Šuškevitš alla kokkuleppe Nõukogude Liidu laialisaatmise kohta, toimus Valgevene looduskaitsealal Belovežjes, endises Nikita Hruštšovi jahilossis.
Eesti Vabariigi diplomaadina olen seal käinud ning oma silmaga näinud kohta, kus lõpetati totalitaarse impeeriumi eksistents. Sellest jäi võimas mulje. Jahiloss on ehitatud keset tihedat ja inimtühja metsa, kuid kõik metsateed lossi territooriumil on asfalteeritud. Arvestades lossi ehitamise algusaega, 1960ndate algust, on ehitis suurejooneline, kuid seisis 1990-ndatel juba tühjana ja polnud enam regulaarses kasutuses. Seetõttu ei olnud võimalik lossi seestpoolt näha. Loss kuulus Bresti Oblasti Täitevkomitee haldusalasse. Pool kilomeetrit edasi oli Poola piir, mida ei valvatud ja mida eraldas Valgevenest laudadest plankaed, keskel värav. Koht oli inimtühi, seetõttu ka nõrgalt valvatud.
Pärast Belovežje kokkulepet iseseisvus ka Valgevene, riiki hakkas juhtima Šuškevitš, valitsuse etteotsa jäi nõukogude aja viimane peaminister Vjatšeslav Kebitš.
Välisteenistuses töötamise ajal, aastail 1995-1998, suhtlesin Šuškevitšiga päris tihti. Ta oli tollal parlamendisaadik. Ta jättis intelligentse mulje ja oli hea vestleja, tal oli palju huvitavaid ja naljakaid lugusid, kuid oma ametiajast ja lahkumisest Ülemnõukogu esimehe kohalt ta eriti rääkida ei tahtnud.
Ainult ühe korra sain temaga jutusoonele ning ta ütles, et kui ta parlamendisaadikuna kritiseeris president Lukašenka poliitikat, saanud ta hoiatuse, et kui ta arvatakse dissidentide hulka, jääb ta ilma parlamendikohast ja teda ei võeta ka mujal tööle. Kuna Šuškevitš oli hiljuti uuesti abiellunud, tal oli kena noor naine, temast paarkümmend aastat noorem, siis ei tahtnud ta perekonda ohtu seada ja tõmbus tagasi.
Kui rääkida Valgevene poliitikast Šuškevitši juhtimise ajal, siis teda võib võrrelda meie Jüri Ratasega, kes ei suuda oma ministreid ohjata. Sama juhtus Valgevenes. Šuškevitš ei olnud tugev administraator, pigem pehmem juht, tüüpilisele valgevenelastele omase tasase iseloomuga. Liiati puudus tal iseseisva riigi juhtimise kogemus.
Pooled valitsuskabineti ministritest varastasid mõõdutundetult riigi vara ja keeldusid lahkumast ametist. Viimaseks piisaks kannatuste karikas sai kahe ministri (üks neist siseminister) korruptiivne tegevus. Erru mindi alles siis, kui skandaal tõusis taevani.
Algul õnnestus Šuškevitšil üldsus maha rahustada, kuid 1993. aasta lõpuks oli rahva kannatus katkenud. Üha uued meeleavaldused korruptiivsete ministrite vastu sundisid lõpuks ka Ülemnõukogu esimehe tagasi astuma.
Lähenesid esimesed presidendivalimised, mis toodi Šuškevitši tagasiastumise tõttu ettepoole.
Lukašenka võit 1994. aastal ei olnud valimiste eel üldse kindel, tal oli vastaseks mitu võrdset kandidaati (Kebitš, Poznjak, Šuškevitš) ning Lukašenkat ei olnud millegi poolest teistele kandidaatidele eelistada.
Kuid 1994. aasta keskel juhtus midagi, mis pani rahva kandidaate ümber hindama. Nimelt tehti kusagil maanteel Lukašenkale atentaat, millest ta pääses eluga. Ukse ees olid valimised, aga kõik väljaanded kirjutasid atentaadist. Lukašenka tegi allesjäänud nädalal kõva kampaaniat ja andis rohkelt lubadusi rahva elujärje parandamiseks.
Nädal hiljem valitigi ta presidendiks. Poolteist kuud hiljem selgus, et mingisugust atentaati ei olnudki ja asi oli lavastatud. Täie kindlusega ei saa seda tänini väita, kuid kaudsed tõendid viitasid lavastusele.
Esimest korda kohtusin president Lukašenkaga sama suve lõpul vastuvõtul - kokku kohtusin oma välisteenistuse ajal temaga kuus korda, millest neljal ka vestlesime. Esimesel kohtumisel oli ta üllatunud, et Eesti esindaja on Valgevenesse sattunud ning mainis kohe, et me rikkuvat Eestis venelaste inimõigusi. Kuna kohtumine oli šampanjapokaaliga tervituse vormis, siis jõudsin talle vaid kiirelt vastata, et tema info ei ole päris õige.
Lukašenka aja algus: kägistavad maksud ja varisev valuuta
Lukašenka alustas oma esimest ametiaega väikese vaikuseperioodiga peale valimisi. Ta ei teinud avaldusi ja lehed ei kirjutanud temast. Mõnekuulise ametis oleku järel hakkasid häält tõstma need, kes ei olnud rahul poliitikaga või kellele tundus, et ta ei saanud presidendiks päris ausalt ja õiglaselt. Peamised etteheited puudutasid majandusseisu.
Lukašenka kogus end kiiresti ja asus vasturünnakule. Riigi majandus oli lootusetus olukorras, kiire majanduse tõstmine oleks aga üle jõu käinud ükskõik millisele riigijuhile.
Valgevenel puudusid sõbrad-toetajad, nagu olid Eestil. Ainus toetaja oli ehk Poola, kuid nemadki maadlesid oma probleemidega. Toetus oleks võinud tekkida, kui Valgevene oleks lubanud riiki vabalt tegutsema välisfirmad, kuid seda piiras Lukašenka väga resoluutselt. Välisfirmad maksid riigimakse vähemalt 80% rohkem kui kohalikud (kui kõik ausalt ära maksta). Saksamaa ja Itaalia juhid püüdsid Lukašenkat mõjutada, et nende firmad saaksid tegutsemiseks soodsamaid tingimusi, kuid president keeldus seda isegi arutamast. Lõpuks hakkas Lääs Valgevenet ignoreerima, ilmselt arvates, et Lukašenka teeb järeleandmisi, kuid seepeale saadeti maksuseadusi rikkunud välisfirmad hoopis Valgevenest välja. Nii juhtus mitme Itaalia firmaga.
Maksumäär oli Valgevenes Euroopa kõrgemad. Kuigi Itaalia ja Saksamaa firmad tulid vabasse Valgevenesse kohale esimestena, nii ka kaks Austraalia telefonitootjat, siis oli paari aasta järel alles jäänud vaid üks Itaalia firma.
Näiteks oli välisfirmade kauplustes kala hind 40 korda kõrgem kui Valgevene riiklikes poodides. Et ükski valgevenelane sellise hinnaga kala osta ei jõudnud, siis seisid kalatooted külmletis kuude viisi, kuni riknesid - teenindussaalis oli aga pidev roiskumise lehk.
Valgevene valuuta langes kohutava kiirusega. Kui 1995. aasta mais oli kurss dollari suhtes 13 000 Valgevene rubla, kuus kuud hiljem sai ühe dollari vastu 100 000 «jänkut» (rublane kupüür, millel oli jänese pilt). See kurss püsis kõige kauem, kuid 1998. aasta suveks oli kurss langenud 900 000 Valgevene rublale dollari eest. Käibelt kadusid 1-, 2-, 5-, 10- ja 20-rublased kupüürid, hiljem juba 1000-, 5000-, 10000-rublased kupüürid. Seejärel oli Valgevene sunnitud devalveerima valuuta.
Valuutavahetajad elasid hästi, kuid kes miilitsale pihku jäi, läks kuueks kuuks trellide taha. Suurte kaubanduskeskuste juures püüdsid miilitsabrigaadid päevad läbi spekulante. Hiljem kehtestati kodanikele, kes läksid käest kätte vahetama, 30 dollari suurune trahv.
Mis puutub ettevõtetesse, siis enamus seisis, nii nagu ka Eestis. See oli loogiline, sest toorainet enam sisse ei tulnud. Noor Valgevene Vabariik ei suutnud kiiresti end mobiliseerida, osapooltele tundus, et poliitika on olulisem.
Nõukogude kooliga Vjatšeslav Kebitš ilmselt ei suutnudki midagi uut ette võtta, sest tal puudusid kontaktid Euroopas. Pealegi osales ta ise suures poliitikas, olles üks presidendikandidaate.
Kindlasti mängis suurt osa keelebarjäär. Valgevene poliitikutest rääkisid vähesed inglise keelt, ka nooremad mitte. Suheldi tõlgi abil.
Töö tõttu ringi sõites nägin, kuidas tehased kogu maal seisid. Keskmistest ettevõtetest suurteni, kõik seisis. 1996. aastal loodi välismajanduse ministeerium, mida asus juhtima Mihhail Marõnits, hilisem dissident. Nad tegid tohutuid pingutusi, kuid tulemus oli kesine.
Välisinvestoritele tehti Valgevenesse tulekuks suured soodustused, loodi vabamajanduspiirkonnad, üks neist Minski rahvusvahelise lennujaama kõrvale, kuid need kasvasid aeglaselt. Algul lubati koduriigist tuua ehitusmaterjalid täiesti maksudeta Valgevenesse, et firma üles ehitada, Valgevenest ostetud materjalid müüdi 30% hinnasoodustusega ja kogu käibemaksu sai tagasi, kuid tulijaid ei olnud sellegipoolest. Ilmselt ei usaldatud Lukašenkat. Kardeti tehaste «natsionaliseerimist».
Seiskunud ettevõtteid oli raske käivitada, sest koondamiste tõttu ei olnud enam töökäsi. Mõni ettevõte töötas ühe nädala kuus. Inimesed elasid paremate aegade lootuses – valgevenelane oli leplik, kannatas ära.
Juhtusin käima kahes kalatööstuse ettevõttes. Sisseseade oli uus, mitte küll läänest hangitud, aga töökorras, kuid tooraine puudumise tõttu see ei töötanud. Minu küsimusele, kui kiiresti nad tehase käivitaksid, vastas peadirektor, et nädala pärast võiks juba toota. Neil oli neli suurt tootmishoonet.
Kohapeal käisid ka eestlased, kuid vedu ei võtnud. Suured probleemid olid tekkinud piiriületamisega: üliaeglane kontroll, palju keerulisi blankette, piiriületamisele kulus pool ööpäeva. Järjekorra pikkus oli vahel viis kilomeetrit.
Valgevene tahtis väga osta värsket kala, mida külmutatuna ei tahetud, sest see ei olnud tooraine, mida saanuks kohe töötlema hakata. Mitu Eesti ärimeest tegi sellega proovi, kuid piiril ootejärjekorras seistes läks kala halvaks. Lisaks kehtis piiril topeltmaksustamine, sest Valgevenega puudusid vastavad lepingud (Eesti sõlmis topeltmaksustamise vältimise lepingu 1997. aastal).
Valgevene kui välispoliitiline mõistatus
Ka välispoliitikas ei edenenud Lukašenkal asjad. Venemeelsus peletas Euroopa juhte Lukašenkast eemale, lisaks ei olnud president sõnakuulelik õpilane. Lukašenka impulsiivsus, julgus vastu vaielda ja järsuvõitu suhtlemisviis tekitas kiiresti barjääri.
Valgevene president oli mees, kes ei kartnud kellegagi tülli minna. Ka mitte Jeltsini või Putiniga. Lääs ei teadnud, kuidas temaga suhelda, sest kogu info tema kohta tuli saatkondadest, kus olid kõrvaltvaatajad ning kus ei teatud, millist suhtlemisretsepti välja pakkuda.
Ette rutates peab ütlema, et neil aastail, 1994-1995, ei olnud Valgevenes inimõiguste rikkumisi ning enamik praeguseid opositsionääre olid veel presidendi poolel, paljud neist isegi tema kaasvõitlejad.
Teisalt oli Lukašenka valiku ees. Valgevenele oli vaja kütust ja gaasi, kuid selleks ei olnud raha. Lääs kütust võlgu ei andnud, Venemaa aga oli nõus. Valgevene sai tasuta kütust umbes viis aastat, kuni tekkis maksuvõime, et hakata midagi Venemaale tagasi maksma. Kuid tasuta pumbatud kütusel ja gaasil oli hind, mida Lukašenkal tuli maksta. See oli Venemaa rahvusvaheline toetamine Euroopa Nõukogus (EN), ÜROs, samuti Venemaa poolele asumine vastasseisus Läänega.
Kerkis uuesti ka liitriigi idee, mida Lukašenka algul väga toetas. Ka Valgevene Ülemnõukogu oli selle poolt, kuid põhiseaduskriisi ajal loobus toetamisest. Samal ajal kerkis üles veel ka tolliliidu idee, mille mõttest ei saadud algul Euroopas üldse aru. Esiti arvati, et see on liitriigi loomise üks etapp, kuid varsti sai selgeks, et seda ei ole võimalik ellu viia. Suurimate takistustena kerkis üles kolm asjaolu: riigipea küsimus, valuuta ja majanduse ebavõrdsus. Liitriigi loomine tähendanuks, et Venemaa oleks Valgevene samale tasemele upitamise pidanud enda peale võtma, kuid see oleks Venemaa enda majanduse alla kiskunud.
Eriti terav oli valuuta küsimus, sest kumbki pool ei olnud nõus oma valuutast loobuma. Tundus, et selles läbirääkimiste faasis ei olnud Putin ega Lukašenka ühisest riigist enam huvitatud. Lukašenka vastuseis oli isegi suurem.
Poliitiliste suhete kriis
Korraga ei olnud Valgevene presidendi suhted Venemaa riigipeaga enam nii head kui võimuletuleku algul. Valgevene ajakirjanikud analüüsisid seda pikalt, kuid ära seletada ei suutnudki. Asi jõudis lausa sinnamaani, et kohtumisel enam ei kallistatud, mis Vene kultuuris oli väga oluline riigijuhtide kohtumiste puhul, vaid ainult käteldi jahedalt. Suhtlemise jahenemine algas juba Boriss Jeltsini ajal.
Tolliliidu küsimuses jõuti kaugemale, 1996. aasta teisel poolel kirjutati alla tolliliidu lepe Venemaa, Valgevene, Kasahstani ja Kõrgõzstani vahel. Lepe oli eelkõige kasulik Venemaale, Valgevenele vähem.
Lääs oli solvunud, et nende firmade tegevust Valgevenes piiratakse, kuid Lukašenka järele ei andnud. Suhted halvenesid ka Poolaga. Lukašenka väitis, et Poola õõnestab Valgevene iseseisvust. Tüli läks nii suureks, et Valgevene muutis lausa ühepoolselt osaliselt viisarežiimi ja hakkas piiril viisasid väljastama – diplomaatias peetakse seda solvava alatooniga aktiks, kui viisavabaduselt minnakse tagasi viisarežiimile. Valgevene hakkas nõudma viisataotlejalt kutset Valgevene kodanikult, kuigi kahe riigi vahel oli varem sõlmitud viisavabadus. Mingil määral võib siin Valgevenet mõista, sest selleks ajaks oli Lääs juba huvitatud Lukašenka langemisest.
Poola konsul tunnistas mulle neljasilmavestluses, et nad on teistimõtlejatele toimetanud sularaha, mis pärineb lääneriikidest. Leiti, et Poola kaudu on raha Valgevenesse kõige otstarbekam toimetada ja nii sai Lääs ilmselt käed puhtana hoida.
Vastuseks sellele hoidis Valgevene piirivalve Poola roteeruvat konsulit riigist lahkumisel kuus tundi piiril kinni. Konsuli sõiduauto ja mööblifurgoon otsiti läbi, alles seejärel lubati naasta kodumaale.
Summa, mida presidendi vastastele eraldati, ei olnud märkimisväärne, kuid sellega sai Lukašenka-vastast liikumist korraldada küll.
Tuumapeade väljaviimine ja sellega kauplemine
Juba 1990. aastal teatas Valgevene Ülemnõukogu, et võttis 27. juulil vastu iseseisvusdeklaratsiooni ja seab eesmärgiks saada tuumavabaks. NLi lagunedes tekkis maailma korraga juurde neli tuumariiki: Venemaa, Ukraina, Kasahstan ja Valgevene.
Lääs oli väga mures, et see tohutu tuumaarsenal, mis jäi väljapoole Venemaad, ei satuks valedesse kätesse. Kuigi Ukraina, Kasahstani ja Valgevene tuumanupp asus Moskvas, ei saanud keegi ilma nende nõusolekuta nende alalt tuumarelvi välja viia.
Tšornobõli tuumaelektrijaama katastroofi tõttu oli Valgevene tuumaproblemaatika suhtes üsna tundlik ning soov oli võimalikult kiiresti vabaneda tuumarakettidest ja -peadest. Endistest liiduvabariikidest oli just Valgevene kõige militariseeritum, selle läänepiiril dislotseerus tohutu väekontingent.
Pärast Belovežje lepingut hakati ellu viima iseseisvate liiduvabariikide tuumavabaks muutmist. Olukord oli kahetine. Kõik asjaosalised deklareerisid, et neil on ühine kontroll tuumarelva üle. Kuid asjaosalised teadsid ka seda (ja teadis ka USA), et esimest viiulit mängib Venemaa. Chicago Tribune kirjutas, et tuumanupu käivitamiseks vajalikku koodi teab ainult Boriss Jeltsin, ja väljaanne eeldas, et Jeltsin ei tee seda ilma Ukraina, Kasahstani ja Valgevene nõusolekuta. Kuid garantiid ei olnud ning olukord oli pigem murettekitav.
Teisalt tekkis Valgevenel ja Ukrainal lootus saada kompensatsiooni tuumarelvast loobumise eest, samuti väljaviimise, lahti monteerimise ja tuumapeade hävitamisega seotud kulutuste katteks. Mõlema riigi majandus oli katastroofilises seisus.
Valgevene Ülemnõukogu spiikri Šuškevitši taktika oli lihtsakoeline: tuumarelvadest tuleb vabaneda nii kiiresti kui võimalik. Hiljem, juba eksspiikrina, selgitas ta: «Belovežjes kokkuleppe allakirjutamise järel ütlesin, et me viime tuumarelva välja ilma tingimuste ja kompensatsioonita, ja teeme seda viivitamatult. Valgevenes on nii palju relvastust, et sellega võib hävitada kogu Euroopa. Me oleme Venemaa pantvang, Valgevenet ja valgevene rahvust ähvardab katastroof.»
Üks Valgevene Rahvarinde liidreid, Ülemnõukogu saadik Sergei Naumtšik, kes oli 27. juulil 1990 vastu võetud tuumavaba riigi deklaratsiooni kaasautoreid, oli teistsugusel seisukohal: «Tuumarelva väljaviimise eest oleks võinud saada korralikku kompensatsiooni. 90ndate algul Lääne poolt Šuškevitšile pähe määritud väljaviimise skeem oli suur viga. Jah, tuumarelv tuli välja viia, kuid Valgevene tingimustel, lisaks oleks võinud sõlmida viisavabaduse Valgevene ja USA vahel.»
1991. aasta detsembris, nõupidamisel Alma-Atas nõustus Šuškevitš, teiste delegatsiooni liikmetega nõu pidamata, tunnustama Venemaad NSVLi õigusjärglase ja tuumarelva omanikuna ÜRO-s. Pjotr Kravtšenko, kes läbirääkimiste ajal oli välisminister, ütles, et see oli neile šokk: «Šuškevitš lihtsalt müüs meid maha!»
Ukraina valis sootuks teistsuguse taktika. 1992. aasta märtsis peatas president Leonid Kravtšuk tuumarelvade Venemaale vedamise, põhjendades seda Venemaa poliitilise ebastabiilsusega ja lubas hävitada tuumarelvades kasutatava uraani oma riigi tehastes.
Analüütikud pidasid tõeliseks põhjuseks lahkhelisid Venemaa ja Ukraina vahel Krimmi ja Musta mere laevastiku küsimustes. Ukraina käitumine ei lasknud lõpetada USA ja Venemaa ründerelvastuse vähendamise kokkulepet, mille juurde kuulusid kõigi kolme riigi ratifitseerimiskirjade lisamine. Kui Ukraina ei ratifitseeri kindlaks tähtajaks oma lepingut, oleks USA ja Venemaa vaheline kokkulepe kaotanud kehtivuse.
Kui 23. mail 1992. aastal kirjutati alla Lissaboni leping, mis veel kord kinnitas tuumarelvast loobumist ja edasist ühist kontrolli tuumarelvade üle, siis selleks ajaks oli Valgevene kõik tingimused täitnud. Lissaboni leping kuulus ametliku osana USA ja Venemaa tuumakokkuleppe juurde.
Ukrainast saab survestaja, Valgevenest paluja
Lõpuks jõuti ka kompensatsioonide osas kokkuleppele. Kuid olukord oli mõnevõrra erinev. Ukraina, kes oli peatanud tuumarelvade väljaviimise, kasutas seda argumendina survestamiseks, kuid ka Venemaa mittestandardsete tegevuste tasakaalustamiseks, Valgevene aga oli paluja rollis.
1992. aasta jaanuaris teatas Valgevene, et mitte ainult ei täida oma kohustused, vaid ka kiirendab taktikalise tuumarelvastuse väljaviimist. See osutus Valgevene jaoks trumbiks ning sama aasta kevadistel läbirääkimisel USA-ga võimaldas laiendada Nunn-Lugari programmi (USA kongresmenide algatatud tuumaohu vähendamise programm, mille täitmiseks eraldati 8,79 miljardit dollarit) ka Valgevenele. Valgevene sai 100 miljonit dollarit, 1993. aastal eraldas president Bill Clinton Šuškevitši USA visiidi järel Valgevenele veel 59 miljonit dollarit.
Ukraina kompensatsioonid osutusid palju suuremaks, kuigi tuumarelvi oli Ukrainas vähem kui Valgevenes. Juba 1994. aastal eraldas USA 350 miljonit dollarit Nunn-Lugari programmi alusel, Venemaa kustutas 500 miljoni dollari ulatuses Ukraina kütusevõlga Venemaale.
USA presidenti Bill Clintoni Valgevene visiidi video
Välisminister Kravtšenko kirjutab, et Valgevenet selline edu ei saatnud, samas väidab aga Naumtšik, et lõpuks «õngitses ka Minsk Moskvalt miljard dollarit kompensatsioonina rakettide demonteerimisel saadava uraani eest, mis jäi Venemaa omandusse».
Lõplik tuumarakettide väljaviimine jäi Lukašenka aega, 1996. aasta lõppu. See oli kuum teema kogu Euroopa jaoks ning resideeruva diplomaadina hoidsin pilku peal.
Kummalisel kujul kerkis üles üsna suur vastuolu. USA Ukraina emigrantide ajalehe Svoboda andmeil oli 1996. aastal Valgevenes veel 18 raketti, mida Lukašenka ei kiirustanud välja viima.
21. novembri öösel pidas Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin Minskis läbirääkimisi ja samal ajal alustas Venemaa Valgevene nõusolekuta viimaste rakettide laadimist raudteeplatvormidele. Lukašenka pani seda pahaks ja jättis viimase tuumaraketi CC-25 endale. Viimane rakett viidi pidulikult välja 26. novembril 1996. aastal.
Mina nägin neid sündmusi hoopis teistsugustena. Mitu kuud kirjutasid Valgevene ajalehed rakettide väljaviimisest, kusjuures jutt ei olnud tuumarakettidest, vaid tuumapeadest. Valgevene valitsuse liikmed, teiste seas ka president Lukašenka, esinesid tihti televisioonis ning alati oli jutt tuumapeadest. Toonitati, et muu varustus on riigist ammu välja viidud, ainult tuumapead on viimata, kuna äraviimine nõuab kirjalikke kokkuleppeid ja eritingimusi. Lukašenka teatas mitmel korral, et Valgevenesse on jäänud veel kolm tuumapead.
Kuhu kadus kolmas tuumapea?
Kui 26. november kätte jõudis, siis viidigi kaks tuumapead ära. Aegsasti anti teada, millised on liikumispiirangud ja millal ešelon liikuma hakkab. Alustati öösel kella ühe-kahe vahel, suletud tänavatel oli julgestuskonvoi kõige kõrgemas valmisolekus. 27. novembri hommikul teatasid kõik ajalehed, et Valgevene on nüüd tuumavaba. See oli samasugune pidupäev nagu meil Eestis, kui Paldiskis võeti kaks tuumavarrast reaktorist välja. Eestit esindas toonane suursaadik, nüüd juba manalamees Mark Sinisoo.
Kuid probleem sellega veel ei lõppenud. Ajakirjanikud olid ülimalt imestunud: Valgevenes pidi olema kolm tuumapead, kuid ära viidi kaks. Valgevene juhtkond väitis esiti, et ei tea kolmandast midagi. Kuid küsimused ei lõppenud. Paar päeva hiljem televisioonis esinedes kinnitas president Lukašenka veel kord, et ei tea kolmandast tuumapeast midagi – Valgevenes seda ei ole. Sellega pandi tuumarakettide küsimusele punkt, kuid kolmanda tuumapea saatus ja asukoht on üldsusele tänini teadmata!
Minu isiklik seisukoht on, et Ukraina emigrantide väljaandel võis mõne fakti puhul õigus olla. Ilmselt venelased monteerisid oma tuumarakettide konstruktsioone lahti ja viisid varustust ja seadmeid Valgevenest välja. Kas nende tööde käigus ka tuumapea ära viidi, ei tea. Vastus sellele on võrdne sõjasaladusega.
Kas Valgevene tegi õigesti, et ei jonninud vastu ning nõustus tuumarelvad välja viima, olles valmis ka kompensatsioonist loobuma? Meenutan veel kord Šuškevitši sõnu, kes pidi selgitama, miks ta ei tahtnud väljaviimisega venitada: «Moskva oleks oma väed sisse toonud, et kaitsta tuumarelva Valgevene ekstremistide vastu.»
Korra on president Lukašenka siiski maininud: «Tuumarelva väljaviimine sellistel tingimustel oli ränk viga. Pidin alla kirjutama, mul ei olnud pääsu. Mind kägistasid nii Venemaa kui ka ameeriklased. Kui meil oleks praegu tuumarelv, räägitaks meiega teisel toonil.»
Šuškevitši sõnade kinnituseks toon viimase argumendi. 1994. aastal kirjutati Budapestis alla memorandum, mille kohaselt riigid, kes loobuvad tuumarelvast, saavad oma riigile suveräänsuse garantii. Dokumendile kirjutasid alla USA, Suurbritannia ja Venemaa. Järelikult Venemaa, okupeerides Krimmi, rikkus jämedalt kokkulepet.
Valgevene Tsornobõli taak
Tšornobõli tuumajaama avarii, mis juhtus 26. aprillil 1986. aastal, on Euroopa suurimaid katastroofe. Avarii oli rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi kõrgeima ehk 7. taseme õnnetus. Radioaktiivsest ainest, mis tuumajaamast õhku paiskus, langes 70% Valgevenele (Gomeli ja Mogiljovi oblast), ülejäänud 30% langes Ukrainale (peamiselt Tšernigivi ja Kiievi oblas) ja Venemaale (Brjanski oblast). Lisaks said tuule suuna tõttu kannatada piirkonnad Soomes, Rootsis ja Rumeenias, kuhu radioaktiivne pilv oma viimase saaste maha jättis. NSVL olevat kohustatud olnud maksma tohutut kompensatsiooni, millest kõige suurema saigi Rumeenia.
Tšornobõli tuumajaam asub kõigest 14 kilomeetri kaugusel Valgevene piirist. Mingil määral oleksid katastroofi tagajärjed väiksemad olnud, kui Moskva ei oleks avariid nii kaua varjanud. Seda varjati üle kümne päeva. Veel 6. mail toimus jalgratturite Rahutuuri proloog, mis oleks tulnud ära jätta, sest kehalise koormuse tingimustes on organism veelgi tundlikum.
Tšornobõli katastroofi radioaktiivse aine hulk ületas 400 korda Hirošhima pommitamisel õhku paiskunud aine hulga. Radioaktiivsetest tsoonidest tuli evakueerida 300 000 inimest. Tegemist oli maapiirkondadega, kus elasid pensionieas inimesed, kes ei tahtnud oma kodudest lahkuda. Mõni tuli poolvägisi ümber asustada. Kuid veelgi masendavam oli see, et nad said kaasa võtta vaid miinimumkoguse esemeid ja riideid.
Kogu majapidamine tuli maha jätta, selle säilimise eest kodutalus ei vastutanud keegi. 5-7 aastat hiljem hakkasid need inimesed tagasi kolima, sest nad ei kohanenud uues kohas, imeväikse pensioniga polnud neil võimalik midagi uut soetada. Riik oli küll tagasikolimise vastu, kuid otseselt keelata ei saanud – kuigi radioaktiivsuse foon ületas õhus normi kuuekordselt. Umbes neljandik, enamus üle seitsmekümne-aastased, kolis tagasi ja elas veel aastaid märgatavate haigussümptoomideta.
Selles regioonis elas palju elanikke, kes ei kuulunud I ja II radioaktiivsesse ohutsooni (raadiusega 30 ja 120 km), kuid kus foon ületas tunduvalt normi. Kõige haigemad olid lapsed, sest olid vastuvõtlikumad. Verenäitajate põhjal ei oleks nad tohtinud isegi koolis käia; paljudel hakkaski koolipäeva jooksul halb. Ainuüksi seatina ioonide sisaldus veres oli paljudel lastel 150 korda normist kõrgem.
Peab tõele au andma, et Lukašenka nägi vaeva, et saastatud piirkondade elanike kannatusi leevendada ja elutingimusi parandada. Reeglina oli piirkonnas asuvate koolide õppeaasta lühem ja pärast seda saadeti nad teistesse riikidesse ravilaagritesse kosuma. Selleks nägid nii Valgevene kui ka rahvusvahelised abiorganisatsioonid vaeva, et lastele kohti leida. Saksamaa, Poola, Leedu, Tšehhi jt. võtsid igal aastal Valgevene lapsi vastu. Ka Eestis asuvad Valgevene seltsid korraldasid lastelaagreid, mõnikord ka kaks vahetust suve jooksul.
Rahvusvaheline Punase Risti Selts avas Minskis oma esinduse ja tegeles nii teadustöö kui ka humanitaarprogrammidega. Huvitav on märkida, et esinduse juhi koht oli kogu aeg soomlaste käes. Nad roteerusid iga kuue kuu järel. Kohtusin nendega vastuvõttudel üsna tihti. Teadustöid rahastasid ÜRO organisatsioonid. Kohtasin paaril korral ka Eesti arste, ühel oli Tšornobõliga seotud ka doktoritöö teema.
Soomlasest juhi sõnul uuriti kliimat, taimestikku ja loomastikku. Kahe peaga loomi metsas just ei kohatud, kuid koduloomade hulgas tuli tema sõnul küll ette, et mõnel loomal oli neli sarve. Täheldati ka seda, et loomade käitumine oli tundmatuseni muutunud, nad olid metsistunud ja ettearvamatud. Sama võis öelda ka taimestiku kohta.
/nginx/o/2020/10/21/13425373t1h4903.jpg)
Katastroofi kümnendal aastapäeval, 26. aprillil 1996, avati Minskis mälestusmärk esimestele valgevenelastest päästjatele. Kohal oli president Lukašenka ja esimese kohale jõudnud brigaadi brigadiri Vassili Ignatenko lesk. Ignatenko oli julge mees. Avariikoldes oli vaja midagi kontrollida, kuid keegi ei julgenud minna. Brigadir võttis kätte ja käis ära. Kuu aja pärast oli ta surnud. Tema naha struktuur oli niivõrd muutunud, et see vajus sõna otseses mõttes näolt maha ning seda võis meetripikkuseks venitada. Brigaadi liikmetest ei olnud enam kedagi elus, kuid mõni pidas siiski paar aastat vastu.
Oma kõnes mainis Lukašenka, et igal aastal kulub suur osa riigi eelarvest Tšornobõli kannatanute abistamiseks, ja see jätkub nii ka edaspidi. Kui ei oleks rahvusvahelist koostööd, ei suudaks Valgevene isegi nii palju abistada. Paraku tuli Tšornobõli 30. aastapäeval tõdeda, et avarii päästjate ja kannatanute sotsiaalseid toetusi on oluliselt vähendatud. Mitte ainult Valgevenes, vaid ka Ukrainas ja Venemaal.
Verine õhupalliintsident
1996. aasta suvel juhtus veel üks intsident, mis Lukašenka mainet tugevalt kahjustas. Lääne-Euroopast startis õhupallide võistlus, mis pidi finišeerima kusagil naaberriigis. Kuid õnnetuseks kandis tugev tuul austerlase ja sakslase õhupallid kaugele edasi ning ühel hetkel osutusid need olevat Valgevene õhuruumis.
Valgevene piirivalve ja õhutõrje ei saanud ilmselt radarilt aru, mis objektiga tegemist on ning viisid oma väed häireseisundisse. Kuna õhupallurid ei saanud vene keelest aru, siis raadioühendusele nad ei reageerinud. Neil paluti kohe maanduda.
Kohe anti juhtunust teada ka Lukašenkale, kes andis üksuse komandörile käsu ekstreemne olukord lahendada, ja kui objekt ei kuuletu, siis tulistada. Õhupallureil paluti mitu korda maanduda, nemad ei saanud isegi aru, et on juba Valgevene territooriumil. Maandumine oleks tähendanud võistluses kaasvõistlejatest maha jäämist.
Üksuse komandör võttiski vastu otsuse tulistada. Austerlane hukkus, surmani hirmunud sakslane maandus kiiresti.
Kui aasta lõpul toimus Ameerika Ühendriikides ÜRO egiidi all rahvusvaheline konverents, siis alustas üks kongresmen oma ettekannet sõnadega: «Maailmas on 197 riiki, kuid ainult ühel riigil on mõrvarist president – see on Aljaksandr Lukašenka.»
Põhiseaduskriis ehk võimuvõitluse lühikursus
Iseseisva Valgevene esimene suurem poliitiline kriis algas 1996. aasta jaanuaris. See sai nimetuseks põhiseaduskriis, kestis peaaegu aasta ning lõppes Lukašenka võiduga. Kuigi võitu oleksid väärinud hoopis demokraatlikud jõud ehk Valgevene Ülemnõukogu. Kriisi võiks nimetada ka võimuvõitluse lühiajalooks. Põhiseaduskriisi lõpp kinnistas ka Aljaksandr Lukašenka võimu, mis on katkematult kestnud 26 aastat.
12. jaanuaril 1996 saatis president Ülemnõukogule kirja, milles nõudis referendumi korraldamist ja lubas üsna pea peale referendumit esitada uue põhiseaduse variandi. Presidendi arvates oli 15. märtsil 1994. aastal vastu võetud põhiseadusel oluline puudus: täidesaatava võimu (president) ja seadusandliku võimu (Ülemnõukogu) vahel puudub tasakaal, rikutud on võimude lahususe põhimõtet ja prerogatiiv (eelisõigus) on kaldu Ülemnõukogu poole. Ka heitis Lukašenka põhiseadusele ette, et tal puudub presidendina teatud valdkondades vetoõigus. Lisaks olid presidendil suured ambitsioonid võimutäiuse saavutamiseks – ta soovis võimalust otsustada riigi jaoks tähtsaid küsimusi ainuisikuliselt.
Ülemnõukogu sellega ei leppinud ja kutsus appi konstitutsioonikohtu, mille esimees Valeri Tihhinja asus Ülemnõukogu poolele ja võrdles riiki laevaga, mis «on üheksapallise tormi käes».
Valgevenes oli toona samasugune olukord nagu Eestis: nõukogudeaegsed seadused enam ei kehtinud, aga uusi ei olnud veel vastu võetud. Valgevene lahendas seadusandliku vaakumi nii, et kuni Ülemnõukogu ei olnud seadust vastu võtnud, omandas presidendi allkirjaga ukaas seaduse jõu. Konstitutsioonikohus asus analüüsima mõlema institutsiooni tegevust ning pretensioone oli mõlemale poolele, kuid kokkuvõttes mõistis kohus hukka presidendi õiguslikud lahendused: presidendi välja antud 14 ukaasist 11 ei vastanud põhiseadusele.
Märtsis nõudis Ülemnõukogu komisjoni kokkukutsumist, et viia läbi audit presidendi administratsiooni asjadevalitsuses. Selleks oli ka põhjust, sest president oli hakanud võimu suurendama, luues asjadevalitsuse sees firmasid, mis riigimakse ei maksnud.
Üks selliseid oli alkoholifirma Torg-Ekspo, mis turustas alkoholi välismaale ehk nagu väljendus Ülemnõukogu XIII koosseisu saadik Gennadi Karpenko: «Laseb viina torust läbi ööd kui päevad.» Paraku ei õnnestunud komisjoni luua, sest presidenti toetav fraktsioon Kokkulepe nullis selle ära ning kvoorumit ei saadud kokku.
3. mail algul korraldas Zenon Poznjak, endine Ülemnõukogu saadik ja Valgevene Rahvarinde juht, massiürituse Tšornobõli tee, millest võttis osa 60 000 inimest. Üritus tekitas skandaali, kuna Poznjaki ettepanekul mälestati leinaseisakuga 1996. aasta 21. aprillil venelaste käe läbi hukkunud Tšetšeenia presidenti Džohhar Dudajevit. Valitsusringkondi ärritas see kõvasti. Ülemnõukogu esimees Šaretski mõistis pressiteates aktsiooni hukka ning ütles, et selline tegu «ei lähe ühestki väravast läbi».
Samas alustas president Lukašenko kaadrimuudatustega, et nimetada strateegilistele kohtadele omad inimesed: Tamara Vinnikova (rahvuspanga presidendiks), Vladimir Matskevitš (kohaliku KGB esimeheks), Vassili Dolgaljov (asepeaministriks), Leonid Sinitsõn (asepeaministriks), Leonid Maltsev (kaitseministriks).
Habras vaherahu ei kesta kaua
Kõige suurema võidu saavutas Lukašenko siseminister Juri Zahharenkoga, kes oli ühinenud opositsiooniga ja keeldus rahva vastu jõudu kasutamast. President sai Ülemnõukogult heakskiidu Zahharenko ametist vabastada. Zahharenkol õnnestus siiski saada luba Ülemnõukogu ette astuda ning ta tõestas oma esinemises, et tema lahtilaskmise ainus põhjus oli presidendi isiklik kättemaks. Ühtlasi tõi ta välja faktid Valgevene kõrgete riigiametnike sidemetest Tšetšeenia võitlejatega, nende hulgas julgeolekusekretäri Viktor Šeimani kokkupuudetest nendega. Ta väitis isegi, et tal on foto, kus Šeiman ise tapab tšetseenide kätte vangi langenud vene sõduri. Kuid esinemine ei muutnud enam midagi, rahvaasemikud, sealhulgas spiiker Šaretski, peaaegu ei kuulanudki teda.
Kuni 1996. aasta maini oli presidendi ja Ülemnõukogu vahel soojemate suhete aeg. Soojenemise põhjuseks oli asjaolu, et mõlemad toetasid Venemaaga ühinemist.
Suhtelise mittesekkumise poliitika rikkus ära Konstitutsioonikohus. Presidendi soov oli nimetada Konstitutsioonikohtusse pooled oma inimesed ja lasta teise poole nimetada Ülemnõukogul. Kuid viimane täitis kaks vakantset kohta kohe ära ning vaherahu oligi rikutud.
Pärast seda otsustas Ülemnõukogu rünnata presidenti otse. See ülesanne pandi spiiker Šaretski õlule. Spiiker rõhutas, et president on noor ja kogemuseta ning peaks rohkem arvestama Ülemnõukoguga. Kõige tõsisem etteheide presidendile oli see, et ta ei olnud laiali saatnud eelmist, XII Ülemnõukogu koosseisu, kuigi käesolev, XIII koosseis, töötas juba ammu. Asjaajamine oli üle andmata ja lahendamata küsimused vajasid «puhastust», mida ei saanud teha XII koosseisu kaasabita.
Ettekande lõpus süüdistas spiiker presidenti peaaegu et riigi usurpeerimises, öeldes, et riiki ei saa juhtida nagu Nõukogude Liitu juhtis poliitbüroo.
Šaretski reiting tõusis järsult, ajakirjandus nimetas tema sõnavõttu mehiseks sammuks, opositsiooniline ajakirjandus hakkas kohe positiivses toonis rääkima. Kuid tavakodanik kuulas ikkagi presidenti, kes esines televisioonis vähemalt neli korda nädalas. Ülemnõukogule oli eeter blokeeritud.
Sellega oli õrn vaherahu läbi. Kumbki pool andis vastastikku lööke, kuid tulemuse määras Lukašenka suurem rahaline ressurss. Valitsuses oli Lukašenka jõudnud tippjuhtideks määrata endale ustavad inimesed. Ülemnõukogu tegi kohalike omavalitsuste valimisseadusesse olulise muudatuse, mille järgi loetakse valimised toimunuks, kui hääletamas käib 25% valijatest. Presidendi soov oli 50%.
Sellele andis Lukašenko võimsa vastulöögi. Ta konfiskeeris Ülemnõukogu häälekandja Rahvalehe, jättes Ülemnõukogu ilma oma ajalehest. Šaretski pöördus isegi Konstitutsioonikohtu poole, kuid ajaleht jäi presidendile.
Põhiseaduse muutmise plaanid
Rahvusvaheline üldsus sai referendumist teada 1996. aasta juulis, kui Lukašenka teatas Prantsusmaal visiidil olles referendumi läbiviimisest ja ütles, et põhiseaduse muudatuste eeskujuks on Prantsusmaa põhiseadus. Samal ajal valitses Valgevenes peataolek, sest muudatuste teksti ei olnud veel keegi näinud.
Pinged olid suured ka Lukašenka lähikonnas. Juuli lõpul astus tagasi asepeaminister Sinitsõn, kes oli olnud presidendi ustavamaid kaasvõitlejaid ning tema 1994. aasta valimiskampaania juht, esindades mõõdukat tiiba. Tema lahkumine viitas sellele, et Lukašenka hakkab otsustavalt peale tungima ning karmimaid meetmeid tarvitusele võtma.
7. augustil saatis president referendumi läbiviimise ettepaneku parlamenti. Lisaks muudele küsimustele (iseseisvuspäeva kuupäeva muutmine, surmanuhtluse kaotamine, NLi aegse Valgevene lipu ja vapi kasutusele võtmist riikliku sümboolikana) huvitas presidenti kõige rohkem põhiseaduse küsimus. Kirja saatmise aeg oli kavalalt valitud, kuna Ülemnõukogu oli suvepuhkusel.
Ülemnõukogu määras vastusammuna Keskvalimiskomisjoni esimeheks Viktor Gontšari, kes oli aidanud korraldada Lukašenka presidendikampaaniat ning määrati 1994. aasta suvel presidendi poolt asepeaministriks. Gontšari karjäär jäi lühikeseks, sest juba sama aasta novembris lahkus ta presidendi poliitikaga mittenõustumise märgiks ametist.
Presidendi esitatud põhiseaduse paranduste projekti analüüs näitas, et sisuliselt oli rahvale hääletamiseks esitatud uus põhiseadus.
Uue seaduse järgi poleks saanud presidenti tagandada põhiseaduse rikkumise pärast. Samuti välistas see täielikult võimude lahususe põhimõtte ning andis presidendile ülimusliku positsiooni: presidendil oli õigus välja anda ukaase, millel oli seadustega võrdne õiguslik jõud, ka jäi talle kõikides valdkondades täielik vetoõigus. Projekt vähendas kohtuvõimu mõju, andes ka siin presidendile võimaluse nimetada erinevatesse kohtuastmetesse rohkem kohtunikke kui kohus sai ise valida.
Ülemnõukogu, kes otsustas septembri algul, et referendum toimub 24. novembril, esitas ka oma projekti, mis trükiti ära «Narodnaja Gazetas». See sarnanes suures osas 1994. aasta põhiseadusele, kuid üks paragrahv oli märkimisväärne: kaotada presidendi institutsioon ning jagada need funktsioonid parlamendi ja valitsuse vahel.
Referendumini oli jäänud alla kolme kuu. Algas võitlus valijate häälte eest.
Lukašenka sõitis läbi kõik regioonid, suhtles rahvaga, selgitas ja tõestas seisukohtade õigsust.
Ülemnõukogu kampaania piirdus fraktsioonidega, kes korraldasid poliitüritusi.
Lukašenka viis läbi kaks olulist poliittehnoloogilist üritust. 20.-21. septembril toimus Minskis tema enda osavõtul Valgevene noorte foorum ja kuu aega hiljem Valgevene rahvakogu, millest võttis osa 4000 delegaati. Esindatud olid tehaste, vabatahtlike ühenduste ja maaregioonide ettevõtete delegatsioonid. Opositsioonile seal sõna ei antud.
Rahvakoguga samal päeval toimus ka Ülemnõukogu kampaaniaüritus – rahvuskongress teemal «Põhiseaduse kaitseks, diktatuuri vastu». Raha puudumise tõttu ei suutnud rahvuskongress konkureerida presidendi üritusega.
Pingete kuhjumine enne referendumit
Referendumi vastastel jäi veel viimane šanss – Konstitutsioonikohus. 4. novembril kogunes kohtu laiendatud kolleegium ja võttis vastu Lukašenka jaoks hävitava otsuse: põhiseaduse muudatused on referendumil konsultatiivse iseloomuga ega ole kohustuslikud Ülemnõukogule.
Otsus tuli Lukašenka meeskonnale esialgu šokina, kuid president hakkas tegutsema nii, nagu on alati ekstreemsetes olukordades tegutsenud – otsustavalt ja jäigalt. Ta andis välja järjest kaks ukaasi: referendum on kohustusliku iseloomuga ja Konstitutsioonikohtu otsus kitsendab kodanike õigusi.
Ukaaside vastu astus välja keskvalimiskomisjoni esimees Gontšar, kes keeldus neile alla kirjutamast. Seejärel vabastas Lukašenka Gontšari, süüdistades teda referendumi nurjamise katses, ja määras tema asemele Lidia Jermošina.
Gontšar püüdis jõuga naasta töökohale, kuid pidi eriüksuslaste ees taanduma. Juhtunu liitis Ülemnõukogus kõikide parteide saadikud, kes tegid ühisavalduse ja deklareerisid, et president haaras võimu ja kehtestas avaliku diktatuuri.
Presidendi vastased tegid veel ühe otsustava sammu. 19. novembril saadeti Konstitutsioonikohtusse 73 allkirjaga avaldus, milles nõuti presidendi tagandamise menetluse algatamist põhiseaduse rikkumise paragrahvi alusel.
Lukašenka jaoks teravnes olukord veelgi, kui lahkumisavalduse andsid tööminister Sosnov ja asevälisminister Sannikov, kes ei nõustunud presidendi poliitikaga. Seegi polnud veel kõik.
/nginx/o/2020/10/21/13425604t1hde81.jpg)
Protestiks referendumi vastu ja üllatuseks presidendile otsustas tagasi astuda ka peaminister Mihhail Tšigir.
Olukorra tõsidust tajus ka Venemaa. Kolm päeva enne referendumit, 21. novembri hilisõhtul maandusid Minskis Venemaa tipp-poliitikud: Venemaa Föderatsiooninõukogu esimees Jegor Strojev, duuma spiiker Gennadi Zeleznjov ja peaminister Viktor Tšernomõrdin. Neid võtsid vastu Lukašenka, Ülemnõukogu spiiker Semjon Šaretski ja Konstitutsioonikohtu esimees Valeri Tihhinja.
22. novembri hommikul teadis kogu Minski diplomaatiline korpus, et asja arutati öösel kella kolmeni ning külalised lendasid kell neli Moskvasse. Külalistel õnnestus vaenutsevad pooled lepitada ning referendumi läbiviimine oli tagatud. Selle kohta koostati ka ühisavaldus. Ajalehed hilinesid, kuid trükkisid selle ära.
Kuna selle ühisavalduse pidi Ülemnõukogu kinnitama, siis tuli Lukašenka isiklikult parlamendi ette seda tutvustama. Pärast tema esinemist algas tormiline diskussioon ning lõpuks jäi Ülemnõukogul määrus vastu võtmata (vajalikust 100 poolthäälest saadi vaid 83).
Hääletamise läbikukkumine oli poliitiliselt kasulik presidendile, sest ta sai Ülemnõukogu süüdistada kokkulepete rikkumises ning välja anda uue ukaasi referendumi kõigi küsimuste tulemuste kohustuslikkusest.
Referendumi kokkuvõte
24. novembri referendum lõppes president Aljaksandr Lukašenka võiduga, millega ta tugevdas oma legitiimsust riigipeana. Valijate osavõtuprotsent oli 84,14%. Põhiseaduse uue redaktsiooni poolt hääletas 70,14% valijatest. Ka teistes küsimustes sai president vajaliku toetuse.
Opositsioon hävis täielikult. Näiteks presidendi institutsiooni kaotamise poolt hääletas vaid 7,92% valijatest. Ülejäänud küsimustes toetati opositsiooni 28-30%.
Presidendi vastased süüdistasid kõige rohkem teda massimeedia monopoliseerimises ja eelvalimiste tulemuste võltsimises. Massimeedia puhul oli süüdistus õige, kuid see oli alles algus, edasised aastad näitasid, et hullem oli alles tulemas.
Kuid tähtis oli hoopis muu. Referendumiga algas ka Valgevene opositsiooni nukker hääbumine. Lukašenka kaotus oleks muutnud Valgevene ajalugu, kuid nüüd koondas võit võimu täielikult ühe inimese kätte, ja president kasutas seda oma vastaste vastu julmalt ja halastuseta.
Ülemnõukogu hääbumine
Kuigi USA, Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu tunnistasid referendumi ebaseaduslikuks, ei olnud selle toetusega midagi peale hakata. USA välisministeerium tegi avalduse ja Minskis käis europarlamendi delegatsioon, kes kinnitas, et OSCE vaatlejad fikseerisid referendumil üle tuhande rikkumise.
Kuid Lukašenka oli suurepärases tujus. Ta ütles intervjuus ajakirjanikele, et 70,5 protsenti referendumil osalenuist pooldavad presidendivolituste laiendamist ja see annab talle otsemandaadi riiklike institutsioonide ümberkujundamiseks, mida ta asuski kohe tegema.
Kuigi Ülemnõukogu XIII koosseis valiti 1995. aasta valimistel ja nende mandaat peale referendumit kehtis edasi, asus Lukašenka moodustama uut kahekojalist parlamenti.
Mõned Euroopa Parlamendi saadikud on referendumit nimetanud põhiseaduslikuks riigipöördeks, mida see oligi, kuid olukorda ei saanud väljast mõjutada, see olnuks teise riigi siseasjadesse sekkumine.
Kahekojalise parlamendi moodustamine oli nii kummaline, et sellest ei ole läänemaailmas tänini täpselt aru saadud. Ülemnõukogu XIII koosseisu ei olnud põhjust laiali saata – selleks puudusid vastavad alusdokumendid ning need oleks tulnud samal Ülemnõukogul endal vastu võtta. Kuna presidendil oli referendumi järel õigus – õigemini võttis ta selle õiguse endale ise – välja anda õigusakte, mis omasid seaduse jõudu, siis alustas ta sellega, et lubas Ülemnõukogu presidenti toetavatel saadikutel moodustada 112 liikmest koosneva Rahvasaadikute kogu, kes kuulutas Ülemnõukogu XIII koosseisu ebaseaduslikuks.
Lukašenka teatas pöördumises rahva poole, et need 112 saadikut moodustavadki kahekojalisest parlamendist Esindajate koja (alamkoja). Vabariigi nõukogu (ülemkoda) pidi esindama oblasteid, ning Lukašenka oli juba varem teatanud, et ta tahaks neist saadikutest suurema osa ise ametisse nimetada. Lõpuks avalikustati Rahvuskogu saadikute nimekiri ning tegelikult ei olnud kellelgi ülevaadet selle kohta, kuidas see koosseis kujunes.
Kõige hämmastavam oli asja juriidiline külg. Ametlikult oli laiali saatmata Ülemnõukogu XII koosseis, XIII koosseis oli küll ebaseaduslikuks kuulutatud, kuid mitte laiali saadetud.
Esindajatekoja moodustamise hetkel ei olnud Valgevenel ühtki õigusakti, mis oleks määratlenud Rahvuskogu loomist. Referendumi tulemused oli Lukašenka kuulutanud küll kohustuslikuks, kuid parlamendi moodustamiseks peab olema riigipea korraldus, veelgi parem, seadus, mis reguleeriks Rahvuskogu valimisi või muul viisil moodustamist.
See asjaolu jäi ka OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) esindajatel kahe silma vahele, õigemini neid ei olnud tol hetkel Valgevenes. Nad jälgisid referendumit, kuid selle lõppedes pidid Valgevenest lahkuma, kuna Lukašenka keeldus OSCE alalist esindust riiki lubamast.
Rahvuskogu I koosseis moodustati sisuliselt suulistel kokkulepetel. Nimetatud koosseis töötas kogu oma parlamendi perioodi valimisseadusele tuginemata. Esimene Valgevene valimiskoodeks võeti vastu 2000. aasta künnisel, kui tuli hakata korraldama Rahvuskogu II koosseisu valimisi.
Ilmselt oleks korrektne olnud Ülemnõukogu XIII koosseis laiali saata ja korraldada erakorralised valimised seoses muutunud olukorraga riigis, kuid Valgevenes läks Ülemnõukogu sujuvalt üle Rahvuskoguks, kuna president tahtis vabaneda tülikast XIII koosseisust.
Ülemnõukogu XIII koosseis, kelle volitusi Euroopa ja teised riigid pidasid legitiimseteks, korraldas 1999. aastal uued presidendivalimised, sest nende ajaarvamise järgi pidi presidendi ametiaeg samal aastal lõppema.
Valimised toimusidki 16. mail 1999. aastal, kuid ükski presidendikandidaat ei saanud 50% valijate häältest ning seetõttu tuli tulemused tühistada. Valimistel sai parima tulemuse Zenon Poznjak.
21. juulil määrasid XIII koosseisu saadikud, kes pidasid seaduslikuks 1994. aasta põhiseadust, Valgevene presidendi kohusetäitjaks Semjon Šaretski, keda ka lääs tunnistas Valgevene riigipeana.
Kuigi demokraatlik Euroopa pidas Valgevene rahva seaduslikuks esindajaks Ülemnõukogu XIII koosseisu, ei muutnud see Valgevenes midagi. Riik elas edasi Lukašenka taktikepi all ja omas rütmis.
Lukašenka oli suuremeelne, lubades kaotajaid mitte karistada, säilitades neile parlamendi saadiku staatuse ja lisatasud. XIII koosseisu saadikud jätkasid istungeid, kuna pidasid end rahva seaduslikeks esindajateks (huvitav märkida, et nad käisid koos samas parlamendihoones, kus asus ka Esindajatekoda), kuid neid oli alles jäänud kõigest 50-70 inimest. Nad ei saanud isegi kvoorumit kokku. Saadikuid haaras masendus. Lõpuks otsustati mitte enam koguneda. Mis neist edasi sai? Kõik ei mahtunud ka uude parlamenti, kõik ei olnud mingi hinna eest nõus sinna minema. Seega töötu staatus.
Ka Šaretski loobus uuest parlamendist ning jäi koju. Tal oli veidi pensionieast puudu. Ta ütles mulle, et peab esialgu vastu.
Kas Euroopa Liit ja USA oleksid saanud midagi teha Lukašenka omavoli vastu? Mina ei näe ka täna ühtki võimalust, millel oleks võinud jumet olla. Võib-olla oleks tulnud katkestada diplomaatilised suhted, mis on äärmine variant ning mida diplomaatias ei kasutata. Sest järgmine samm võib olla sõda.
Lukašenka oli nii ettearvamatu, et keegi ei osanud prognoosida, mis juhtuma hakkab. Kuid suhete katkestamine võib anda tagasilöögi praktikas, kaotaja oleks tavakodanik. Sellega ei oleks nõustunud ka kõik Euroopa Liidu riigid, sest ka neil puudus selles küsimuses üksmeel.
Leping Venemaaga ja sõjalise koostöö algus
1997. aasta oli Valgevenele sama tormiline ja keeruline, kui seljataha jäänud 1996. Opositsioon oli veel küllalt tugev ja korraldas üsna tihti meeleavaldusi, kuid hoog hakkas raugema. Seda oli näha. Lukašenka ostis miilitsale, sisevägedele ja teistele jõustruktuuridele uue märulipolitseile mõeldud eririietuse ja varustuse (läänest), see oli tuttuus ja lähedalt üsna hirmuäratav.
Juba 1996. aasta teisel poolel läksid liikvele esimesed kuuldused inimeste kadumisest või läbipeksmistest. Need ei olnud esimese järgu poliitikud, seetõttu ei jäänud sündmused eriti silma. Ilmselt tipp-poliitikute hirmutamiseks. President laskis ajakirjanike küsimused lihtsalt kõrvust mööda.
Poliitilised sündmused olid olulisemad, neid jälgiti. Kui liitriigi moodustamine Venemaaga oli takerdunud ja vaimustus vähenenud, kerkiski esile sõjaline koostöö Venemaaga. Nii ei olnudki see enam suur üllatus, kui 1997. aasta lõpul sõlmiti sõjalise koostöö ja raketitõrje leping Valgevene ja Venemaa vahel. Tegelikult sõlmiti samade läbirääkimiste käigus teinegi, kuid seda ei mainitud, sest see puudutas julgeolekut ja luuret. Lepingu nimetus oli Valgevene ja Venemaa regionaalse sõjalise julgeoleku tagamise leping. Lepingud jõustusid 14. mail 1998. aastal.
Sõjalise koostöö leping tähendas seda, et Venemaa võttis enda peale kogu Valgevene läänepiiri väljaehitamise, raketipolügoonide püstitamise ja ülejäänud infrastruktuuri rajamise. Kindlasti toetas ettevõtmist ka Valgevene oma kaitse-eelarvest, kuid 23 aastat tagasi oli Valgevene Euroopa üks vaesemaid riike.
Leping nägi ette, et pärast väljaehitamist alustavad Venemaa ja Valgevene sõjaväelased ühist sõjaväeteenistust polügoonidel ning see andis Venemaa sõjaväeüksustele õiguse viibida Valgevene territooriumil. Peab märkima, et ühine teenistus algas üsna varsti, juba 1998. aastal.
Lepinguid, mis puudutasid sõjalist koostööd ja julgeolekut, sõlmiti veelgi, kuid need peideti SRÜ (Sõltumatute Riikide Ühendus) lepingute varju. Juba 1996. aastal sõlmiti mitu sõjalist ja luurealast lepingut Kesk-Aasia riikide toetamiseks. Kõik käis Venemaa juhtimisel, kuid teist viiulit mängis Valgevene. Sisuliselt tähendas tegevus Kesk-Aasia suunal nende riikide julgeoleku- ja luuresüsteemi ülesehitamist. Valgevenele tähendasid need lepingud samasugust missioonidel käimist, nagu Eesti sõjaväelastel praegu Malis. Seega oli Valgevenel huvi olemas. Kesk-Aasias oli neil aastail kaos, Tadžikistan ei kuulunudki veel SRÜ-sse, sest seal käis sõda (Eestil ei olnud nendega isegi diplomaatilisi suhteid).
Mulle isiklikult tundus tol kaugel 1997. aastal, et sõjalise koostöö lepinguga on Valgevene Euroopa jaoks kaduma läinud ja Venemaast alatiseks sõltuv. Tänased sündmused Valgevenes ei ole mind esialgu ümber veennud.
Löögirusikas piiri ääres
Juba siis kirjutasid Valgevene ajalehed, et nüüd asub Venemaa läänepiir seal, kus asub Valgevene läänepiir ning Valgevene on Venemaa eelpost. Siis oli see väide iroonia, mille peale muiati, kuid 2016. aastal sõlmitud täiendustega leping ütlebki, et need rajatised on eelpostiks, kui Balti riikide lennuväljadelt õhku tõusvad NATO lennukid Valgevenet ründavad.
Raketitõrje polügoonid on ehitatud vastu Leedu ja Poola piiri, vähem Ukraina suunal. Relvastusse kuuluvad raketitõrje kompleksid ПВО Тор-М2 ja ОСА-АКМ, mis ei ole tehnika viimane sõna, kuid küllalt efektiivsed. Tunduvalt efektiivsem on raketisüsteem С-300ПС ja juba räägitakse С-400 piirile paigaldamisest. Praegu viiakse ellu piirikaitse moderniseerimist raketidivisjonide БУК ja ОСА kasutamiseks.
Peale 2010. aastat ühendati Venemaa lennuväe üksused raketitõrjega ja toodi Valgevene lennuväebaasidesse. Üks olulisemaid lennuväe üksuste disloteerumise baase on Baranovitši. Relvastuses on lennukid Су-25 ВВС, hävitajad Су-27СМ3, МиГ-29 ja Су-27. Raketisüsteemi С-300ПС väljatulistatud rakett suudab juba asuda vaenlase lennuki või tiibraketi trajektoorile nii 20 meetri kui 20 kilomeetri kõrgusel ning jälitada ja neutraliseerida raketi ka 40 kilomeetri kaugusel. Kuid raketisüsteem С-300ПС ei taga täpsust, kui ei ole tänapäeva nõuetele vastavat maapealset juhtimissüsteemi.
Seoses ühise sõjaväeteenistusega viibib Valgevene territooriumil praegu 20 Venemaa sõjaväeüksust. Üksused on väikesearvulised.
Kooskõlas lepingu sisuga õpivad paljud Valgevene noored Venemaa kõrgemates sõjaväeakadeemiates ning laskmist käiakse harjutamas Venemaa raketipolügoonidel.
Tulles tänapäevaste sündmuste juurde ja arvestades eelpool kirjeldatut, tundub täiesti võimatu, et Valgevene demokraatlike jõudude võimule tulles jätab Venemaa kogu selle infrastruktuuri uuele võimule.
Venemaa peaks siis ju kõik lahti monteerima ja ära viima, sest maha jätta ei saa, kuna see on sõjasaladus. Pealegi väga kallis saladus, mille paigaldamiseks on kulutatud kümneid, võib-olla sadu miljoneid. Kui Venemaa isegi nõustuks selle arsenali sinna jätma, siis kes maksab neile selle eest kompensatsiooni?
Pealegi on seal piiril juba üle kahekümne aasta toimunud ühine sõjaväeteenistus. Peab tunnistama, et sõjaväelased saavad omavahel väga hästi läbi, neil on ühised riiklike ja muude tähtpäevade tähistamised (nad peavad end relvavendadeks), mistõttu nad ei ole nõus loobuma sellest elurütmist ja kõigest, mis on üles ehitatud. Ma ei imestaks, kui nad pööravad relvad demokraatide vastu.
Valgevenele kehtestatakse sanktsioonid
Põhiseaduskriisiga seotud sündmused muidugi ärritasid Euroopa riike, sest Lukašenka ei kuulanud ühtki manitsust, mis väljapoolt tuli, ka Venemaad mitte. Kõik ametist vabastamised ja vabatahtlikud tagasiastumised näitasid, et Valgevenes on demokraatia jalge alla tallatud. Ülemnõukogu XIII koosseis oli üle parda visatud, kuigi nad ei olnud sugugi suured demokraadid, kuid nad püüdsid Valgevenet mõõdukalt juhtida ja arvestasid ka Lääne arvamusega.
Valgevene küsimus oli mitu korda Euroopa Nõukogus arutusel. Valgevene liikmelisus peatati, kuid see muutis väga vähe Lukašenka käitumist. Oli olukordi, kus Valgevene Euroopa Nõukogu delegatsiooni ei lubatud nõupidamisele ja olukordi, kus delegatsioon kõndis saalist välja, sest solvati nende riiki. Mõnel korral lubati mõni Valgevene opositsiooniliider esinema inimõiguste teemal ning faktid olid jahmatavad – kuigi Valgevene delegatsioon eitas kõike.
Lõpuks kehtestati Valgevenele majandussanktsioonid, kõrgetele riigiametnikele sissesõidukeeld Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumile.
1997. aasta lõpul saabus meie peakonsulaadile nimekiri Valgevene kõrgete riigiametnike kohta, kellele ei tohi anda Eesti viisat. Nimekirjas oli üle 30 nime ning number ühe all A. Lukašenka. Samasuguse nimekirja said kõik suursaatkonnad Minskis.
Pean tõele au andes tunnistama, et selle aja jooksul ei pöördunud ükski kõrge Valgevene ametnik minu poole viisa taotlemiseks. Nii et mul ei tulnud ka kellelegi ära öelda. Tavakodanikke see ei puudutanud, nemad said viisataotlusi esitada.
Valgevene valitsus ja Lukašenka olid sanktsioonide peale šokis. Neilt ei kostunud mitu päeva sõnagi. Tegelikult oli asi Lukašenka jaoks katastroofiline: ajalehed kirjutasid, kuidas terved partiid Valgevene toodanguga saadeti piirilt tagasi.
Suhteline vaikuseperiood lõppes ametliku teadandega selle kohta, et Lukašenka viibib seoses välisvisiitidega Valgevenest eemal üheksa nädalat. Mainiti, et ta külastab Lähis-ida, Aasia ja Kagu-Aasia riike. Esialgu oli arusaamatu, miks ta nii pikalt ära on ja mis pakilised küsimused arutusele tulevad.
Lukašenka oligi ära üheksa nädalat ja seejärel sai ka selgeks, et ta oli käinud maad kuulamas ja lepinguid sõlmimas riikidega, kes ei olnud seotud Euroopa Liidu majandussanktsioonidega.
Riigid olid küllalt kavalalt valitud, sellised, kes ei hoolinud Euroopa Liidu määratud sanktsioonidest ja keda samas ei saanud Euroopa Liit ka mõjutada. Mida Lukašenka läbirääkimistel täpselt pakkus, ei olnud päris avalik, kuid peamine, mida pakuti, olid Minski traktoritehase Belarus tüüpi traktorid, suured kallurid, mis suutsid raskel maastikul sõita ja vedukid raskete autorongide vedamiseks. Lisaks veel elektroonika- ja kergetööstuse tooteid (näiteks tootmiskoondise Milava naiste ja laste pesu, mis on kõrge kvaliteediga).
President tuli tagasi kuue-seitsme lepinguga, kolm-neli oli sõlmimisel. Ta jõudis kokkuleppele India, Vietnami, Kampuchea, Korea ja paari Araabia maaga. Hiljem sõlmiti kaks lepingut Hiinaga.
Valgevene jäi ellu. Poliitikaanalüütikud nimetasid hiljem olukorda, millest riik suure pingutusega välja tuli, Valgevene välispoliitika läbimurdeks.
Tasapisi taastusid kontaktid ka Euroopa riikidega. Kuigi sanktsioonid kehtisid ja riiklikku toodangut müüa ei saanud, oli alati riike, kes eirasid sanktsioone (sama nagu praegu Venemaaga, kus on keeruline mõista, kas sanktsioonid kehtivadki enam).
Tekib küsimus, kas Valgevene vääris sanktsioone? Tol hetkel ehk küll, kuid kui vaadata, kuidas erinevad riigid käivad ümber Venemaaga, siis Venemaa vääriks alati rohkem sanktsioone kui Valgevene. Sanktsioonid Valgevenele jäid kestma 20 aastaks ja need tühistati 25. veebruaril 2016. aastal. Nimekiri isikutest, kellele rakendus viisakeeld, oli kasvanud peaaegu 200 inimeseni. Nüüd vabastati keelu alt 170 isikut.
Tõele au andes oli olukord Valgevenes sanktsioonide mahavõtmise hetkel samasugune kui siis, mil need kehtestati. Tänased sündmused ainult kinnitavad seda.
Toona, 1997. aastal, jõudes oma 9-nädalaselt reisilt koju, ootas presidenti ees veel katastroofilisi sündmusi – panganduses. Valgevene rubla kurss oli dollari suhtes mitmekordselt kukkunud. Rahvuspank ei olnud enam võimeline langust pidurdama.
Opositsiooni ja president Lukašenka vastasseis
Valgevene opositsiooni eripära seisneb selles, et nad on kõik tulnud samast kohast: valitsusest, kõrgest riigiametist, parlamendist, ning paljud on olnud Aljaksandr Lukašenka lähimad võitluskaaslased. See meenutab Edgar Savisaare lähimaid võitluskaaslasi, kes lahkusid tema kõrvalt erimeelsuste või hoopis tema iseloomu tõttu.
Kui vaadata Valgevene poliitikat, siis nad alustasid madalamalt tasemelt kui meie. Meie poliitikud, kes võitlesid iseseisvuse eest, olid palju laiema silmaringiga, suhtlemises kogenumad, poliitikas kompetentsemad – ja ka kavalamad.
Valgevenet oli kogu nõukogude aja ümbritsenud neljast küljest «raudne eesriie». Neil puudus tükike merd, kust nägi Läänt. Valgevene rahva infovahetus oli piirdunud nõukogude ajakirjanduse tõlgenduste ja «analüüsidega», nad ei saanud kuskilt teada, kuidas asjad tegelikult olid.
Valgevenel oli terve plejaad endisi komsomolitöötajad. Neil oli päris hea organisatsioonilise töö kogemus, kuid poliitika mõistmine ja visiooni puudumine olid nõrk koht. Mäletan, kui Eesti välisministeeriumis tõusis küsimus Valgevene diplomaatilise esindaja kandidatuuri kinnitamisest, sest kandidaat oli komsomolitöö taustaga. Siis ütles välisministeeriumi asekantsler Raul Mälk: «Nad on kõik komsomolist tulnud, seal ei olegi teistsuguseid.»
Väga keeruline on hinnata, mis juhtus päris algul, kui Valgevene iseseisvus. Võimalik, et juured peituvad selles ajas, mil Stanislav Šuškevitš oli riigipea. Siis, kui meie peakonsulaat tööd alustas, oli tekkinud juba väikse erakonna jagu opositsioonilisi poliitikuid. Siis oli neil kõigil veel töö, peamiselt Valgevene Ülemnõukogus, riigi ametkondades jm.
Inimesed lahkusid Lukašenka kõrvalt, sest pinge presidendi kõrval töötades oli metsik, ja nad valisid rahulikuma elu. Paljud olid sunnitud lahkuma, sest mingil põhjusel president ei tahtnud neid enam enda kõrval näha. Oli see otsene konflikt, mõne tööülesande valesti täitmine või muu, ei tea, sest lahkujad sel teemal ei rääkinud, kuigi puudutasin seda teemat põhusalt mitmegagi. Vastati lihtsalt: «Pole midagi, nii läks».
Algusaja opositsioonilised poliitikud olid kõik läänemeelsed, Lukašenka pooldas siis tihedaid suhteid Venemaaga ning oli nõus Venemaa pakutud liitriigi ideega. See võis olla lahkarvamuste põhjusi, sest lõpuks koondusidki presidendi ümber need, kes jagasid tema vaateid ja kahetsesid avalikult NL lagunemist, enamuses endised parteitöötajad.
Tulles tagasi opositsioonipoliitikute juurde, siis lisaks poliitilise kogemuse puudumisele, kitsale silmaringile, puudus neil täielikult ka programm. Enamusel ei olnud mingisugust nägemust, kuidas ja kuhu riiki viia.
Paljudel oli majandusharidus, kuid vaatamata sellele puudus neil Valgevene tuleviku osas tervikpilt. Nad suutsid kitsamas majandusvaldkonnas ära seletada, mida on riigis valesti tehtud, aga edasiliikumiseks polnud neil ideid. Mitmed olid kuulnud, et Lääs aitas Balti riike ning seepärast arvati, et Lukašenkast vabanedes, tulevad lääneriigid ka neile appi ja õpetavad, kuidas edasi minna.
Üllataval kombel oli lääneriikide huvi Valgevene vastu väike. Võib-olla arvati, et Valgevene on nüüd Venemaa vasall ning pole mõtet pingutada. Tegelikult oli 1990ndate keskel vastupidi, sest opositsioon nägi, kuidas naaber Leedu areneb ja loomulikult taheti läänelikumat elukorraldust. Kuid presidendi retoorika oli vastupidine, riigis tehti ajupesu tolliliidu lepingu allakirjutamise ja liitriigi moodustamise nimel.
Oli poliitikuid, kes ütlesid, et neil on programm, kuid lähemal vaatlusel selgus, et see oli metoodika loetelu. Näiteks Valgevene Arstide Liit, kes osales kohalikel valimistel, kuid valimistevahelisel ajal tegeles automüügiga.
Ausalt öeldes näisid pooled poliitikud naiivikutena, kel on veel palju arenemisruumi. Nende kaitseks võin öelda seda, et pinge Valgevene poliitikas oli tohutu. Paljud olid tunda saanud Lukašenka karmi kätt ja selliseid ootas ees elatusvahenditest ilmajäämine. See pinge ja stress halvas paindlikku mõtlemist ning surus tupikusse nii organisatsioonina kui ka isikliku eluga.
Opositsioonipoliitikud olid koondunud peamiselt Valgevene Rahvarindesse ja Valgevene Ühinenud Rahvaparteisse, kuid Lukašenka oli juba blokeerinud nende kandideerimise parlamenti ning neid parteisid ei lubatud tihti isegi valimistele.
Kuid nad olid leppimatud presidendi suhtes ja võitlesid edasi, andes endale aru, et neid võidakse hävitada ka füüsiliselt.
Diplomaatiline korpus mõistis seda kõike. Omavahelistes vestlustes jõudsid kõik arusaamale, et ainult läbirääkimised lahendaksid olukorra, kuid president keeldus kategooriliselt nendega laua taha istumast. Pakuti läbirääkimiste vahendamist mõne Euroopa juhtiva riigi suursaadiku kaasabil, kuid Lukašenka ei olnud nõus. Samuti oli vastaspoolel poliitikuid, kes keeldusid presidendiga läbirääkimislaua taha istumast.
Kuidas käitus president? Esialgu oli lihtne vastasseis, eri arvamused. Edasi tuli põlgus, keeldumine opositsionääridega suhtlemisest isikute tasemel, vastuvõttudel, jne.
Opositsiooniliidreid hakati vahistama, viidi ülekuulamistele, kus nende vastu kasutati vägivalda. Presidendi administratsioonist tehti kõnesid teisitimõtleja töökohta, järges töölt vabastamine. Üliõpilasi heideti kõrgkoolist välja. Paljusid hoiatati ette, mõni ka kuuletus ja taandus ning sai omandada kõrghariduse.
Edasisest tööst jäid ilma kõik ministrid, kes oli esitanud Lukašenkale lahkumisavalduse – neid oli keelatud tööle võtta. Viimases faasis tulid jõhkrad läbipeksmised tundmatute isikute poolt, lõpuks inimeste kadumised. Presidendil oli veel teinegi meetod: näiteks lavastati endine minister süüdi ja mõisteti vangi suvalise arvuti varguse eest, mis leiti tema puukuurist. Karistused olid pikad, neli-viis aastat. Mõni said armuandmispalvega veidi varem välja.
Tuleb tunnistada, et opositsioon ei vastanud viisakamalt. Solvangud lendasid ja mõned sattusid solvamiste eest lühiaegselt trellide taha.
Aastaks 2000 oli Lukašenka suutnud kõik jõustruktuurid täielikult endale allutada ja enam ei olnud probleemi meeleavalduste mahasurumisega. Selleks ajaks oli opositsioon nõrgenenud, mõningatel perioodidel pigem varjusurmas; Valgevene rahvas valis stabiilsuse. Tihti olid Venemaa ajakirjanikud need, kes leeki ülal hoidsid.
Nii jõudiski Lukašenka tänasesse päeva.
Diplomaadid ja Droždõ konflikt
Presidendi tülid ei piirdunud vaid tema poliitvastastega. Ta oli teravas vastasseisus ka diplomaatilise korpusega. Põhjus oli lihtne: president nõudis, et opositsioonilisi poliitikuid vastuvõttudele ei kutsutaks, kuid diplomaatiline korpus oli üksmeelne ja kutsus visa järjepidevusega.
Neil aastail oli välisminister Ivan Antonovitš, mees, kes teenis nõukogude ajal NSV Liidu diplomaadina ÜROs. Ta oli ihult ja hingelt Lukašenka mees ning üks andunumaid «vana kooli» ametnikke, kes oleks võimalusel hommepäev hakanud Nõukogude Liitu taastama. Kuid veel kummalisema mulje jättis tema hoiak ja kehakeel. Tundus, nagu töötaks ta ikka veel ÜROs tippametnikuna.
Kuna Antonovitš kordas pressikonverentsidel üsna käskival toonil presidendi nõuet opositsiooniga mitte tegemist teha, siis kutsus diplomaatilise korpuse vanem (pr k doyen), Türgi suursaadik ta korpuse ühisele dineele, et teemat arutada. Türgi suursaadik alustas selgitusega, et diplomaatilise korpuse vastuvõtud on protokolliga kooskõlas sündmus, kus ürituse koht muutub selleks õhtuks korraldava riigi territooriumiks ning iseseisvad riigid kutsuvad vastuvõtule külalisi, keda peavad õigeks ja kellega neil on tööalaseid kokkupuuteid. Seega ei saa president Lukašenka teha välisriigi suursaadikutele ettekirjutusi.
Sõna võttis ka Leedu suursaadik, kes pidas üsna pika kõne ja tunnistas, et talle on arusaamatu, miks opositsiooni kutsumist pannakse pahaks, sest tegemist on Valgevene kodanikega, kellest paljud on parlamendi saadikud või kel on teeneid Valgevene iseseisvumisel. Ei kutsuta ju kriminaale ega suvalisi inimesi, vaid lugupeetud inimesi! Tema kõne oli teravam kui doyen’i väljaütlemised.
Välisminister võttis selle teadmiseks ning lubas edastada Lukašenkale. Sellest alates Antonovitš diplomaatilise korpusega peaaegu ei suhelnudki. Nägin teda paar korda kuus pressikonverentsidel.
Drozdõ (vene k. дрозд – laulurästas) oli suvilate linnak, mis oli ehitatud Valgevene NSV Partei Keskkomitee kõrgete ametnike suvilate rajoonina, seda ümbritses kõrge plankaed. Partei funktsionäärid jäid iseseisvumisel oma suvilatest ilma, hooned seisid mõnda aega tühjana ja kui 1992. aastal avasid riigid diplomaatiliste suhete sõlmimise järel Valgevenes oma esindused ning saatsid sinna suursaadikud, siis pakuti suursaadikutele Drozdõs residentsiks maad.
Kaht kolmandikku hoonetest oli võimalik renoveerida, üks kolmandik tuli lammutada. Enamus riike võttis pakkumise vastu, sest koht oli piiratud, miilitsa poolt valvatav ning parkmetsa sees.
President Aljaksandr Lukašenka oli suur spordihuviline, kes tol ajal noore mehena tegeles üliaktiivselt tervisespordiga. Tema lemmikalad olid jalgpall, jäähoki ja rulluisutamine. Minu teada tegeleb ta hokiga tänaseni.
Tol 1998. aastal tegeles ta hasartselt rulluisutamisega, käis sõitmas lõuna ajal, mil kõik riigi ametkonnad ja diplomaadid olid samuti lõunal. Tavaliselt sõitis ta poolteist, vahel ka kaks tundi ja naasis tööle.
Kuna neil aastail ei olnud rattateedest õieti kuuldudki, siis oli raske leida kvaliteetset rulluisurada. Üks väheseid kohti oli Drozdõs, kus olid kõik pargiteed asfalteeritud. Kulunud kattega teed asfalteeriti üle ja rulluisurada oligi presidendi jaoks olemas.
Lukašenka treeninguajaks suleti Drozdõs liiklus (suursaadikutele võimaldati kojusõit), kõikidele uisurajaga lõikuvatele ristteedele paigutati valve, et president avariisse ei satuks. Ühtki intsidenti ei juhtunud.
Siis, 1998. aasta suve algul, hakkas president nõudma, et diplomaatiline korpus koliks Drozdõst välja, sest linnak läheb remonti. See oli nii ootamatu nõudmine, et keegi ei uskunud algul, et see tõsi on. Tuli välja, et oli. Hämmingut tekitas see, et seal ei olnud midagi remontida. Residentsid olid renoveeritud ja maa-ala kujundatud. Kõik oleks tulnud sinnapaika jätta. Liiati polnud linnas uue linnaku jaoks kohtagi.
Presidendi administratsioon pani saatkondadele ette rentida suur korter linnas, mille nemad aitavad leida. Drozdõs asus üle kahekümne saatkonna, kõik hakkasid protestinoote saatma. Seepeale teatati, et neli suursaadikut võivad jääda: USA, Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Esimene väljakolimistähtaeg oli 10. juuni, kuid keegi ei lahkunud. Seepeale hoiatati saatkondi, et vesi ja elekter lülitatakse välja. Üritati läbi rääkida. Tulemusteta. Juuli lõpus hakkasid saatkonnad välja kolima. Protestiks sellise omavoli vastu lahkus 11 suursaadikut Minskist kodumaale nn. konsultatsioonidele. Lisaks hakkas välisteenistusaeg lõppema veel kolmel esinduse juhil, sealhulgas minul. Need esinduste juhid lahkusid, kuid uut juhti rotatsiooni käigus ei saadetud enne, kui konflikt oli lahenenud. See võttis aega veel kuus kuud. Eesti sellega ei arvestanud, meie peakonsulaadi uus juht saabus juuli viimastel päevadel.
Mitmed riigid reageerisid Lukašenka käitumisele teravalt. USA suursaadik Daniel Speckhard lahkus konsultatsioonidele ega tulnud enam tagasi. Pool aastat hiljem saatis USA uue esinduse juhi, kuid alandas diplomaatilist taset, saates alalise asjuri. Taseme alandamist peetakse diplomaatias solvavaks aktiks. Kolm aastat ei olnud USA-l suursaadikut, siis tulid suursaadikud tagasi, töötasid kolm tsüklit ning uuesti alandati tase asjuri tasemele.
Ka täna juhib USA suursaatkonda Minskis alaline asjur.
Valgevenest lahkus ka Leedu suursaadik, kes enam tagasi ei tulnud, sest suunati edasi järgmisse riiki. Mitu suursaatkonda võttis pika mõtlemisaja, enne kui suursaadik Valgevenesse tagasi saadeti. Ainult Venemaa ja Prantsusmaa ei teinud sellest suurt numbrit ja jätkasid suursaadikutega.
Praegu on Drozdõ kompleks Valgevene valitsuse omanduses.
/nginx/o/2020/10/21/13425660t1hf253.png)
Milline on Aljaksandr Lukašenka inimesena?
Aljaksandr Lukašenkast on räägitud palju, enamasti negatiivses võtmes, tuues välja tema halvad otsused. Palju on ka vandenõuteooriaid, millel on veel vähem ühist tegelikkusega.
Kindlasti ei ole Valgevene president lihtne isiksus. Ta on sündinud Vitebski oblastis, Orša rajoonis, linna tüüpi Kopõsi asulas. Tema ema tuli pärast sõda maalt Orša linavabrikusse tööle, kuid peale sünnitust kolis maale tagasi ja töötas kuni pensionini majandis lüpsjana. Ema suri 2015. aastal 91-aastasena.
Isa kohta on vaid nii palju teada, et ta töötas metsavahina. President kasvas isata, suur mõju tema kujunemisel oli emapoolsel vanaisal.
Koolis oli Lukašenkal käitumisega probleeme, ta oli isegi alaealiste asjade komisjonis arvel. Õppimisega siiski probleeme ei olnud, sest ta pääses kohe keskkooli lõpetamise järel kõrgkooli, mille ta 1975. aastal ajaloolasena lõpetas. 1985. aastal sai ta kaugõppes põllumajanduse ökonomisti diplomi. Tema viimane töökoht enne poliitikasse siirdumist oli Mogiljovi oblasti sovhoosi Gorodets direktor.
/nginx/o/2020/10/21/13425659t1hae77.png)
Poliitikas oli Lukašenka tõus kiire. 1989. aastal kandideeris ta NSVLi Ülemnõukogusse, kaotas Kebitšile, hilisemale Valgevene peaministrile viie protsendiga ja jäi ukse taha. Juba aasta hiljem sai ta aga Valgevene Ülemnõukogusse ja 1994. aastal võitis presidendivalimised.
Osutudes 1990. aastal Ülemnõukogusse valituks, asub Lukašenka aktiivselt tegutsema. Ta paistab silma taktikaliste manööverdustega ja vastuolulisusega. Varsti ilmuvad väljaannetes tema artiklid, kus ta süüdistab nomenklatuuri diktatuuri kehtestamises ja autoritaarses juhtimises. Enne NSV Liidu lagunemist süüdistas ta Vjatseslav Kebitšit, pärast lagunemist Stanislav Šuškevitšit.
Ta asutas mõttekaaslastega fraktsiooni Valgevene kommunistid demokraatia eest, mis astus hiljem Ülemnõukogus välja kommunistliku partei fraktsioonist.
1991. aasta novembris loodi uus demokraatlik ühendus Rahvusliku Kokkuleppe Partei, mille orgkomiteese kuulus ka ühendus Valgevene kommunistid demokraatia eest. Lukašenka valiti koguni üheks kaasesimeheks, kuid vaidluste ja peataoleku tõttu lahkus ta hiljem orgkomiteest.
Üllatavad on ka tema hääletamised Ülemnõukogus, kus ta on relvajõudude ja oma valuutale ülemineku vastu. NSVLi laialisaatmise otsuse ratifitseerimise hääletamisel oli ta ainsa saadikuna kas vastu või erapooletu (täpsed andmed puuduvad). Juhatas ajutiselt Ülemnõukogu korruptsioonivastast komisjoni ja säilitas kuni presidendivalimisteni ka direktorikoha sovhoosis Gorodets.
Kokkuvõttes võib iseloomustada tulevast presidenti aktiivse, manööverdava, manipuleeriva ning pidevalt võitleva persoonina.
Siin on väike sarnasus Boriss Jeltsiniga, kes oli samuti väga võitluslik enne presidendiks saamist, kuid kes muutus presidendiks saades sootuks: oligi otsustav võitleja, kui oli vaja midagi võita. Rahuaja tingimustes oli Jeltsin ilmetu, kuulas valesid inimesi, pööras rohkem tähelepanu enda persoonile ning lõpuks hakkas jooma.
Samu omadusi leiab Lukašenka juures – talle meeldib samuti juhtida, kuid veel rohkem meeldib võim. President ei ole meeskonnamängija, ta on heitlik, surub visalt läbi oma seisukohta, samas võib teha järske kannapöördeid, mistõttu on teda raske mõista. Mõned analüütikud on selle pannud impulsiivsuse arvele.
Kuidas töötleb Lukašenko oma valijaid?
Juba enne presidendiks saamist olid tema tugevamaks võimeks kiired taktikalised muutused, ta tegi järske suunamuutusi ja tal oli kõige üle kontroll. Tal oli oskus oma tahe peale suruda, et vastased taanduma sundida.
Üks taktikalisi võtteid oli valida välja sotsiaalne grupp, kellele oma sõnum suunata. Presidendiaja alguses olid selleks lihtsad tööinimesed, madalapalgalised töötajad ja pensionärid. Ta rääkis nendega nii lihtsas keeles, et piinlik oli kuulata. Samas on see väga suur elektoraat.
Hiljem selgitasid Valgevene ametnikud, et nõukogude perioodi eraldatuse tõttu on infosulg olnud nii totaalne (kaasa on aidanud ka madal haridustase, peamiselt maapiirkondades), et need inimesed ei suudaks presidendi esinemisi mõista, kui rääkida tavaviisil.
Eredaks populismi näiteks samale elektoraadile oli presidendi ukaas pensionitõusu kohta: pensioni tõsteti 3 Valgevene rubla, kusjuures 1 USA dollar võrdus 50 000 Valgevene rublaga. Sõnum oli järgmine: «Presidendil on raske kasina riigieelarve juures pensioni tõsta, kuid ta tegi seda; kolm rubla on väga vähe, kuid siiski...» Järgmisel aastal tõsteti 5 rubla, siis juba 30 rubla võrra. Tänane pension Valgevenes võrdub 120 USA dollariga.
Edaspidi valis president sotsiaalseid kihte ja gruppe, lähtudes sellest, kelle vajadused olid kõige rohkem rahuldamata.
1997. aastal sattusid kriisi elukutselised sõjaväelased, kes olid järgnenud kutsele tulla iseseisva Valgevene relvajõududesse. Mõned olid liiga kauaks mõtlema jäänud, kas jääda Venemaa sõjaväkke või tulla koju. Selleks hetkeks oli Valgevene armee formeeritud ja kõikidele teenistuskohti ei jätkunud. Nad jäid ootele, täpsemalt töötuks. Siis aga haaras kasutuid sõjaväelasi, kellel oli laitmatu teenistusleht, enesetappude laine.
Ühiskond sattus ärevusse, presidendi residentsi ees protestiti. President tuli trepile, suhtles protestijatega, andis lubaduse leida neile teenistuskohad ja ehitada korterid. 1998. aastal läks lahti tohutu ehitustegevus, sõjaväelaste pered said korterid, millele lisandus 2000. algul sotsiaalne garantii, et alates neljast lapsest on korter sõjaväelastele elu lõpuni tasuta käes ning miinimumsuuruseks on vähemalt kolmetoaline korter.
Edasi tulid sportlased. Kõik rahvusvahelisel tasemel ja medaleid toonud sportlased said auto või korteri, vahel ka mõlemad. Reeglina said vallalised sportlased kahetoalise, vahel ka ühetoalise korteri.
Valgevene on spordi toetamiseks üldse suuri kulutusi teinud. 2010. aastal loodi spordiministeerium, mis koordineerib kõiki spordialasid, alles on jäetud ka alaliidud, kuigi nende osatähtsus on vähenenud. Minskis on igale spordialale ehitatud oma spetsiifiliste vajadustega spordikompleks. Ka teistes linnades on suured kompleksid, kuid mitte kõikidele spordialadele.
Järgmine seltskond olid noored. Noortele perekondadele loodi eelistingimused korteri saamisel ja anti muidki garantiisid. Loodi massiliselt noorteorganisatsioone, hoides neid kontrolli all ja juhtides ideoloogiat «õiges» suunas.
Juba üheksakümnendate keskel võeti sihikule paralleelselt teistega siseministeeriumi haldusalasse kuuluvad struktuurid. Miilitsate palka tõsteti 3-5 korda, samuti eriteenistustel, -üksustel, kuid nende puhul oli palga suurus salastatud. See on ka põhjus, miks jõustruktuurid hoiavad tänini presidendi poole.
Viimane ühiskonnakiht, kelle toetust president ihkas, olid usklikud. Ametlikult on Valgevenes ortodokssed usuvoolud vene õigeusk ja katoliiklus. Valgevene õigeusk ei allu Moskva õigeusu kirikule, vaid otse Konstantinoopolile.
Kirikut juhtis iseseisvumisest peale metropoliit Filaret, professor ja Lukašenka suur sõber, nüüd juba 85-aastane kirikupea, kes on veidi taandunud juhtimisest ning kiriku noorematele üle andnud. Samas on tal Sinodilt saadud õigus elu lõpuni Valgevene kiriku kõrgemasse juhtorganisse auliikmena jääda ja istungitest osa võtta. Filareti mõju rahvale on väga suur. Valgevene tähistab eraldi kuupäevadel nii õigeusu kui ka katoliku jõulusid.
Kuid tundub, et see kõik ei garanteeri riigis enam stabiilsust. Peale on kasvanud mitu põlvkonda, kes tahavad suuremaid poliitilisi vabadusi. Dokumentide hankimisel ja riigist lahkumisel on veel suured piirangud, samuti vaba ettevõtluse arendamisel.
Kõik need aastad on kõige raskem valdkond majanduse stabiliseerimine. President ei ole seda suutnud ja vist eriti soovinud, sest talle ei meeldi, et riiklik kontroll väheneb. Erastamist pole praktiliselt toimunud.
Hästi läheb vaid neil valdkondadel, mis on presidendi patronaaži all – Minski traktoritehas, MAZ autode tootmine ja mõned metallurgiatehased.
Kasvas suureks ja tegi kõigi solvangute eest tagasi...
Tuleme viimase osa, presidendi iseloomu juurde. Kõik need samad kaasvõitlejad, keda ta 1994. aastal oma valimiskampaaniat tegema kutsus: Gontsar, Tsepkalo, Feduta, Tereštšenko, Titenkov, Lebedko, on tänaseks tema kõrvalt lahkunud (eemaldatud), osa neist teadmata kadunud. Jäänud on vaid Seiman, kuid tedagi on mitu korda tõstetud tasapisi madalamale. Ivan Titenkov, presidendi administratsiooni juht (ka asjadevalitsuse kuraator), meie mõistes kantsler, pidas kõige pingelisema aja vastu, kuid 1998. aastal pidi lahkuma. Vestlesime viimasel vastuvõtul, kus ta teatas, et lahkub Venemaale, oli väga tõsine ja andis mõista, et neil olid presidendiga eriarvamused. Hiljem mõistsin: ta lahkus, et mitte trellide taha sattuda.
Poeet ja poliitik Vladimir Nekljajev, kes on olnud presidendiga lähedane, on öelnud, et president on talle rääkinud oma lapsepõlvest, mis oli kohutav: «Ta kuulus kõige madalamasse küla alamkihti, kus ta oli ülejäänute silmis jätis ja värd, keda igaüks võis jalaga lüüa. Siis ta mõtleski: kasvan suureks ja teen tagasi. Nüüd teebki.»
/nginx/o/2020/10/21/13425828t1h6dc3.jpg)
Kõige keerulisem on mõista Lukašenka impulsiivsust, mis võib tekkida hetkega ja üle minna raevuks. 1996. aastal oli juhtum, mida valitsusringkondades räägiti ja mis ei olnud saladus. Peaminister oli Sergei Ling. Valuuta kurss dollari suhtes oli jälle langenud. Lukašenka kutsus Lingi enda juurde ja käskis kurssi meelevaldselt tagasi tõsta. Ling vastu: «Ei saa, majanduse tase ei võimalda.» Lühikese vaidluse järel ütles president: «Mine». Ling pööras ringi ja sammus ukse poole. Korraga lendas talle tool järele ja tabas pähe. Ling veetis kolm päeva haiglas.
Lukašenkat iseloomustab ka halastamatus ja julmus. Poliitiliste vastaste ja meeleavaldajatega käitutakse, nagu oleks ta ise meeleheitel, mida ta tegelikult ei ole. Juba enne iseseisvumist, töötades majandites, liikus tema kohta jutte, et ta tuli kätega alluvatele kallale, rohkem küll töömeestele.
Presidendi biograafias tekitab segadust ja hämmingut tema tööalase karjääri algus. Ükski ametlik dokument ei loetle tema kõiki töökohti, kuid tema kajääri läbib punase joonena üks omapära – kõikidelt töökohtadelt on ta lahkunud lühikese töötamise järel, kusjuures ootamatult ja kiiresti.
Kui kaevuda süvitsi, siis lahkus ta peaegu alati mingi sündmuse järel ja kiiresti, ning hiljem püütakse sellest mitte rääkida. Mõnes töökohas paluti tal päevapealt lahkuda. Ta oli komsomoli- ja parteitööl Šklovi linna 1. keskkoolis (seal oli probleem ühe õpilasega), NL KGB Piirivalvevägede Lääne Sõjaväeringkonnas Brestis, Mogiljovi kaubandusvalitsuses, Šklovi rajooni ühingus Teadus, aastast 1980 jälle armees tankiroodu komandöri asetäitjana poliitalal (asukoht teadmata), Šklovi rajooni kahe majandi ja ehitusmaterjalide tootmise kombinaadi poliittöötajana. Ka tankiroodust paluti tal lahkuda konflikti tõttu ühe reamehega.
Lõpuks maandus ta 1987. aastal sovhoosi Gorodets direktori toolile.
Kõik töökohtadega seotud dokumendid on tänaseks kuulutatud riigialaduseks. Mõned dokumendid vihjavad, et Lukašenka muutus probleemide lahendamisel ootamatult vägivaldseks ning teda ei olnud võimalik tööle edasi jätta.
Kiired lahkumised, mõnikord lausa loetud tundide jooksul, vihjavad millelegi ekstreemsele, võimalik, et piiripealsele sündroomile, kuid tõendus puudub. Valgevene psühhiaater Dmitri Šigelski, kes põgenes USAsse, vihjab haiguslikele seisunditele, samuti sellele, et tankiroodus saadeti ta meditsiinikomisjoni kontrolli, kuid nimetatud arst ei ole presidendiga kunagi kohtunud.
President on aegade jooksul näidanud end õppimisvõimelisena nii erinevate sotsiaalsete gruppidega vesteldes kui ka läbirääkimisi pidades. Ainult Läänega ei ole kontakt õnnestunud. Kõik katsed jooksevad tavaliselt algfaasis liiva, sest Lukašenka tahaks, et teda koheldaks kui võrdset partnerit, mitte Lääne vasalli. Samal põhjusel on suhted halvenenud ka Venemaaga.
Imestama paneb Lääne naiivsus. Kui Lukašenka on lubanud, et eesmärgiks võetakse Lääne struktuuridele lähenemine ja kunagi ühinemine, on Lääs varsti nõus kõik andestama ja unustama.
Ühest asjast veel. Kui Lukašenka alustas, oli ta kõnnak ja rüht pehmelt öeldes ebasportlik, see riivas silma. Kuid ta nägi vaeva, sai koolitust ja kõnnib nüüd väga rühikalt. Kaasa on aidanud ka tervisespordi harrastamine.
Kuid miks president ikkagi hülgab oma võitluskaaslasi, hävitab elusid, laseb piinata ja peksta laiali rahulikke meeleavaldajaid? Julgen öelda, et see on karistamatuse tunne, mis tal aastate jooksul on tekkinud – ta on näinud, et temaga ei juhtu midagi. Lääs ei tule ründama ning Venemaal on teda kõigele vaatamata vaja. Ja võim on magus.
Raske iseloomuga presidente on ajaloos ikka olnud. Võib tõesti unustada ja üht-teist ka andestada, kuid inimeste füüsilist hävitamist ei ole võimalik andestada. Lukašenka võimust kinni hoidmise üks põhjusi ongi tema kuriteod, isegi kui need on tõendamata. Teda ootaks ees kohtulik uurimine.
Selgitan veel sõna «batka» sisulist tähendust. See pole sugugi halvustava kõlaga «isake», mida ajakirjandus kasutab. Valgevene filoloogid on seletanud sõna tähendust kahe mõistega: batka kui kogukonna, riigi «pere» pea ja batka, kui kasakate kõnepruugist tulnud batka-ataman. Mina jääksin viimase juurde.
Mis ootab Valgevenet ees?
Kui meeleavaldused ei paisu suuremaks, siis annab vastasseisu venimine Lukašenkale eelise. Vastased väsivad ja arvesse tuleb aeg ning rahaline ressurss. Tähtis on, kas jõustruktuurid jäävad Lukašenka poolele. Sellistes olukordades võib ajend esile kutsuda plahvatuse, lahendus võib tulla tundide jooksul. Kõik võib muutuda ühe hetkega.
President tegi vea, kui alahindas koroonaviiruse probleemi. Kuigi rahvas nägi, et haigus ei ole tühine, siis riik ei võtnud meetmeid tarvitusele. Valgevene arstid tegid ametliku pöördumise ja hoiatasid. Ka siis, kui haigestumine võttis juba suured mõõtmed, ei vaadatud haigusele ja rahvale otse silma, vaid hakati statistikat moonutama. Kuid rahval oli valedest mõõt täis saanud.
Siis tulid valimised ja hetkega oligi olukord muutunud ning Valgevene tuli tänavatele protestima.
Lukašenka on kasutanud vastaste vastu erinevaid meetodeid, mis pärinevad eriteenistuste arsenalist. Viimane neist on opositsioonijuhtide piiri taha deporteerimine. Sellega ei kaasne jõhkrat füüsilist vägivalda, kuid juht on eemaldatud juhtimisest. Stalinlik printsiip: «Ei ole inimest, ei ole probleemi.»
Siiski on kõige tähtsam Venemaa, nii Venemaa hoiak, suhtumine sündmustesse, plaanid ja see, keda kavatsetakse toetada. Praegu nad demokraate veel toetama ei hakka.
Venemaa diplomaatia on vana ja kogenud, poliitika on kogu aeg olnud ühesugune: suurendada ja hoida mõjuvõimu ning laiendada impeeriumi. Selleks sobib kõik, mis Venemaale kasu toob. Arvan, et kui vaja, siis on Venemaa valmis tegutsema. Kuid Venemaa taktika on jälgimine. Jälgitakse kaua ja oodatakse õiget hetke. Ning hetkega kasutatakse olukord ära. Sellise taktika juures ei saa keegi julge olla, ka Lukašenka mitte.
Venemaa on sarnast taktikat varemgi kasutanud. Julgen arvata, et Krimmi annekteerimisele eelnes mitmeaastane jälgimine ning kõige paremal hetkel kasutati olukord ära. Nii meisterlikult, et kellelgi ei olnud sellele midagi vastu panna. Edasi on vaid retoorika küsimus. Venemaa on oma sammud alati ära põhjendanud, isegi kui vale läbi paistab.
Kas protestijaid abistatakse välismaalt? Kindlasti seda tehakse, nii on alati olnud. Kuid seekord paistab abi mitte eriti suur olevat. Lukašenka on targemaks saanud, aegsasti blokeerinud võõraste ja võõraste saadetiste Valgevenesse pääsu. Ka Valgevene eriteenistused ei maga, kuid nii keerulist olukorda ei ole batka-atamani elus varem olnud.
