Luunja kooli direktor Toomas Liivamägi kirjutab oma kommentaaris, et PISAga samaväärses täiskasvanutele mõeldud testis on meie õpetajatel sama haridustasemega eakasaaslastest kehvemad tulemused. Eriti kurvastav on selle juures asjaolu, et nooremate õpetajate tase jääb alla ka vanemate kolleegide omale. Kui siia kõrvale võtta veel tõik, et järgmise kümne aasta jooksul vajab pool õpetajaskonnast väljavahetamist, kuna suur hulk õpetajatest läheb pensionile, on näha, et meie haridussüsteem pole jätkusuutlik.
Sellises olukorras on aga valitsuse poolt tulnud kahetsusväärne otsus – riigieelarve strateegias on õpetajate palgad järgmiseks neljaks aastaks külmutatud. Eesti Haridustöötajate Liidu juht Reemo Voltri mainis hiljuti saates «Otse Postimehest» teemat kommenteerides, et haridustöötajad on valmis selle vastu kasvõi tänavatele minema. Kui juba praeguste õpetajate tööd hoolimata suurest vajadusest ei väärtustata piisavalt, kust peaks siis juurde tulema need, kes vananevaid õpetajaid asendavad?
Palk ei ole küll ainus tegur, mis peaks inimesi õpetajaks saamisel innustama, kuid üsna suur tähtsus on sel siiski. Eriti kui meie eesmärk on lisaks õpetajate arvule ka nende kvaliteeti tõsta. Viimaste aastatega on õpetajaamet nii tänu palgatõusule, edukale propageerimisele (näiteks programmi «Noored kooli» raames) kui ka nendesamade heade PISA tulemuste tõttu muutunud prestiižsemaks ja kõrgkoolides on õpetajaks õppida soovivate inimeste arv kasvanud. Seega võiks noorte õpetajate tase lähiajal tõusta. Seda saavutust on aga lihtne nullida, kui riigi tugi ja signaal, et õpetajad on meile tähtsad, peaks kaduma.