Ometigi on sel otsustaval hetkel, mis kutsub vastastikusele solidaarsusele, Euroopas ärganud lõhestatuse vaim.
Kas see on see, mida me tahame pakkuda oma kodanikele vastuseks dramaatilisele olukorrale, kust nad end pandeemia tagajärjel leidnud on – ebakindlus ja poliitilised vaidlused?
Praegusaegse ELi tõsine probleem ja paradoks on see, et vaatamata pidevale mitmekesisuse tähtsuse rõhutamisele ei suuda ta aktsepteerida eri maade tavadest tulenevat õiguslikku ja põhiseaduslikku mitmekesisust.
Itaallased või poolakad, portugallased või eestlased – kõigil on õigus olla erinev. EL peaks pürgima solidaarsuse poole erinevustes, vaid siis on tema ühtsus konstruktiivne ja kasulik. Erinevused on siiski Euroopa aare, mitte needus.
Me nõuame võrdsust ja austust aluslepete vastu. EL ei saa õõnestada omaenese reegleid ega muuta neid mõningate liikmesriikide poliitilisel nõudmisel.