Kapo-reform lahutaks luuramise ja korruptantide jahtimise

Mikk Salu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Osa poliitikute seas ringleb idee lüüa kaitsepolitseiameti tegevus kaheks: jätta Toompuiestee 3 ja selle harukontorite rahvale küll luuramine, aga korruptsiooniuurimine viia mujale.



Justiitsministeeriumis valmivas uues julgeolekuasutuste seaduses on ühe variandina töös ka idee lüüa kapo tegevus kahte. Lihtsustatult öeldes näeks see välja nii, et ühele poole jääks luuramine ning teisele poole korruptantide, pättide ja altkäemaksu andjate/võtjate püüdmine ehk see viimane võetaks kapolt ära.

Riigikogu liige Marko Pomerants (IRL), kes esindab oma erakonda nn kapo komisjonis, on selgelt kapo reformimise vastu: «See on vana nali. Kapo on hästi hakkama saanud. Miks peaks süsteemi lõhkuma.»

Seevastu reformierakondlane Jaanus Rahumägi, kes riigikogu eelmises koosseisus juhtis nn kapo komisjoni, on lahkulöömise tugev pooldaja.

«See on Eesti põhiprobleem, et meil on luuramine ja politseitöö ühes majas. On üks tugev kõikvõimas kapo ilma ühegi konkurendita,» räägib ta. «Luureasutust kontrollitakse ju palju vähem. Paraku me ei tea kunagi, kui palju kasutatakse luureinfot selle esimese politseilise funktsiooni jaoks.»

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juht Sven Mikser märgib, et tema isiklikult kaldub toetama nende kahe tegevuse lahutamist. «Enamikus Euroopa riikides on need asjad lahus,» ütleb ta.

Iseenesest on esisotsi mõttekäik korrektne: töökorraldus, kus ühele asutusele on antud sedavõrd palju võimu, on maailmas üsna haruldane. Teisalt, kui kapo asemel uuriks politsei, siis päris kindlasti oleks paljud asjad jäänudki uurimata, näiteks see, kui ühe suure erakonna juht lunib Venemaa agentidelt oma erakonna jaoks raha, või ka maadevahetuse altkäemaksu lugu.

Pealtkuulamisest teavitamata

Kapo poolitamise mõtte taustal kõlab ka natuke laiem küsimus: kui hästi ja põhjalikult on ameti tegevus üldse kontrollitud, kas kõik on korrektne ja seaduslik?

Formaalselt peaks sellega tegelema seesama kapo komisjon, kuid komisjoni keskerakondlasest liige Kalev Kallo kirjeldab: «Mingit kontrolli ei toimu. Tuleb kapo juht komisjoni, meie kuulame ta ära, noogutame, aga ega meil mingit võimalust uurida, kas nad räägivad ka tõtt, pole.»

Olgu, Kallo on opositsioonis, pealegi on ta keskerakondlane, ta pole erapooletu, aga samasugust mõtet väljendab ka näiteks kapo komisjoni reformierakondlasest juht Peep Aru. Ta vastab ebamäärasemalt, kuid korduva küsimise peale möönab siiski, et «mõnes asjas on vaja midagi muuta» ja et «täna kõik asjad päris korras pole».

Üks asi, millele Aru viitab, on pealtkuulamisest ja jälgimisest teavitamine. Teoorias peaks ju olema nii, et kõik inimesed, keda on pealt kuulatud, saaksid sellest informeeritud. Sellele viitas eelmisel aastal ka õiguskantsler Indrek Teder, et praegune teavitamise kord – sisuliselt teavitamata jätmine – on põhiseadusega vastuolus.

Näiteks kuulas kapo Keskerakonna peasekretärist riigikogu liiget Priit Toobalit väidetavalt pealt pool aastat ja tõenäoliselt rääkis viimane selle aja jooksul sadade inimestega, sealhulgas kindlasti paljude ajakirjanikega – niisiis tuleks neid kõiki informeerida, et nad on sattunud pealtkuulamise alla. Praktikas seda aga enamasti ei tehta.

Riigi peaprokurör Norman Aas ütleb: «Selle kohta, kui paljudele teatatakse (pealtkuulamisest) ja kui paljudele mitte, statistikat ei ole.» Mõned hinnangud ütlevad, et ehk umbes 20 protsendil juhtudest teatatakse ja 80 protsendil juhtudest mitte.

Poliitikute seas pole kapo küsimuses täielikku üksmeelt, olgu selleks siis konkreetne ettepanek – nt luure ja korruptsiooniuurimise eraldamine – või laiem teema, nagu ametkonna tegevuse parem kontrollimine, vastused jäävad tihti ebalevaks.

Michal ootab evolutsiooni

Keskerakondlased on ilmselt esimeses paadis – kapo tegevuste lahkulöömine. Tõenäoliselt kalduvad sinna ka sotsiaaldemokraadid (kuigi Mikser ütleb, et ametlikku seisukohta pole erakond kujundanud) ning võib-olla isegi mingi osa reformierakondlastest.

Teisalt on enamikule ministritest ja koalitsiooni juhtivpoliitikutele väga selge ka teine probleem – kui kapolt korruptsiooni uurimine ära võtta, kes siis seda üldse uuriks. Justiitsminister Kristen Michal (Reformierakond), kelle ministeeriumi ametnikud praegu selle analüüsiga tegelevad, võtabki teema kokku.

«See pole küsimus revolutsioonis, et võtame kapolt ära ja kõik. Pigem on asi evolutsioonis, et kasvatada tuleb ka politsei võimekust,» räägib ta. «Kapo ei pea raamatupidajaid ja [Ivo] Parbuseid taga ajama. Praegu aga peavad, sest politsei ei suuda.»

Sama arusaama jagab ka siseministeerium, kes selle aasta alguses taaslõi vahepeal kaotatud keskkriminaalpolitsei. Just nemad võiksid jupphaaval mingi osas praegu kapo käes olevaid asju üle võtta. Umbes see võikski olla justiitsministri nimetatud evolutsioon.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles