Kunstnikule olid seekord inspiratsiooniks Konrad Mägi maastikumaalid, Kanada maastikud ja kunstnike rühmitus Seitsme Grupp, mis mõjutas otseselt näituse nime. Meelevaldsemaid seoseid võiks aga leida ka Tiit Pääsukese ja Ando Keskküla maalidele omaste särtsuvate tajunihete, psühhedeelse värvikasutuse ning põnevate objektimoonutustega.
Laurentsiuse maalid meelitavad enda juurde nagu magus uni. Näitusel valitseb unenäole omane (h)ajameelne õnnetunne, mis muutub omamoodi kaotatud utoopiate lunastamiseks. Teisisõnu, kunstnik pole siin lihtsalt nostalgiline, vaid nostalgiast saab tema jaoks hüppelaud. Just nimelt läbi maastiku hiilib Laurentsiuse töödesse ka kummitusliku mineviku teema, mida varem on näiteks popmuusikas uurinud sellised tegijad nagu Burial või Briti plaadifirmas Ghost Box tegutsejad.