Ettepanekuid, et Eestis võiks olla peale eesti keele ka mõni muu riigikeel, on 1992. aastast alates olnud rohkem kui üks ning aeg-ajalt on välja pakutud ka ideed võtta teiseks riigikeeleks inglise keel. Mis on riigikeel ja mida teise riigikeele kehtestamine praktiliselt tähendaks, kirjutab keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et eesti keel on Eesti riigikeel ning riik peab tagama eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise läbi aegade.
Millegipärast – kas on see võõra võimu all elatud sajandite jooksul eestlastesse juurdunud orjameelsuse ilming või tõusiklik soov oma keelt võõra, suurema ja seetõttu kindlasti parema vastu välja vahetades kiiremini oma elujärge parandada –, aga juba alates põhiseaduse vastuvõtmisest 1992. aastal on aeg-ajalt arutletud selle üle, et riigikeeli võiks Eestis olla rohkem kui üks. Enamasti on teiseks riigikeeleks pakutud vene keelt, kuid iga paari aasta tagant tuleb keegi välja mõttega, et see võiks olla hoopis inglise keel. Vene keelt on riigikeeleks pakkunud venekeelsed poliitikud ning seda soovi võib mingil määral mõista, kuid on terve hulk ajaloolisi, poliitilisi ja emotsionaalseid põhjusi, miks seda toetada ei saa. Sootuks võimatu on aga mõista või toetada ideed kehtestada riigikeelena inglise keel, mille puhul inglise keele kui teise riigikeele kasuks esitatakse peamiselt majanduslikke argumente.
1990ndate teises pooles, kui päevakorras oli 1995. aastal vastu võetud keeleseaduse täiendamine ja sellega seoses ka keeleoskusnõuete muutmine, põhjendati eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete leevendamist nii majanduslike (eestikeelsuse nõue halvendab ettevõtluskliimat) kui ka hariduspoliitiliste kaalutlustega (ülikooliõpe on rahvusvaheline, teadust on mõtet teha vaid inglise keeles).
Viimasel ajal on inglise keelele peatset riigikeele staatust ette kuulutanud Arengufondi juht Ott Pärna, kellelt on ajakirjandusse jõudnud kuulus lause «Usun, et alates aastast 2015 on meil teemaks inglise keele tõstmine Eestis teise riigikeele staatusesse ning 2020. aastal see saabki teoks» (Alo Raun, «Inglise keel vallutab Eesti ülikoolid», postimees.ee, 24.12.2011). Artikli autor kirjutab Arengufondi juhile viidates edasi: «Inglise keel teise riigikeelena (kas või mitteametlikuna) tagab tema hinnangul ühtaegu avatuma keskkonna rahvusvahelistele õppejõududele ja nende peredele, teisalt aitab kaasa vene keelt emakeelena rääkivate noorte ühendamisele Eesti majandusse ja teadusellu. «Maailmas tõeliselt läbi lööv Eesti on palju rahvusvahelisem kui praegu – võimalus siin inglise keeles asju ajada on selle vaieldamatu eeltingimus,» leidis Arengufondi juht.»
Jääb mulje, et teise riigikeele ettepanekute taga on lootus eesti keelest kui tülikast ning järjekindlalt igasse eluvaldkonda oma nina toppivast väikekeelest lihtsalt lahti saada, sest isegi Eesti ühiskonna ühendaja rolli pakutakse inglise keelele.
Laskumata eespool nimetatud arvamustega sügavamasse diskussiooni, sooviksin lühidalt meelde tuletada riigikeele mõiste sisu ning arutleda, mida toob kaasa teise riigikeele kehtestamine.
«Eesti entsüklopeedia» järgi on riigikeel hariduse, asjaajamise, teeninduse ja teabe kohustuslik, seadusaktiga määratud töökeel.
Eesti Vabariigi põhiseadus riigikeele mõistet lahti ei seleta, kuid on selge, et põhiseaduses nimetatud olulised toimingud tehakse riigikeeles: riigivõim pöördub rahva poole riigikeeles; riigikeeles koostatakse, kuulutatakse välja ja avaldatakse seadused ning muud ametlikud dokumendid; riigi põhiseaduslikud institutsioonid ning riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse asutused teevad oma tööd riigikeeles. Elanikele peavad olema riigikeeles kättesaadavad avalikud teenused, mille tagamise eest riik vastutab: arstiabi, haridus, avalik kord ja turvalisus ning õigusabi. Avalik ringhääling ja avalikud trükiväljaanded peavad olema riigikeelsed, mis ei tähenda, et teistes keeltes raadio- ja telesaated või trükiväljaanded oleks keelatud. Kuna riik peab tagama igaühele põhiseaduse 2. peatükis loetletud põhiõigused ja vabadused, peab igaühel olema võimalik neid õigusi ja vabadusi teostada ja seadusest tulenevaid kohustusi täita riigikeeles. Lühidalt kokku võttes – Eestis peab saama kõiki asju ajada riigikeeles, milleks on eesti keel.
Riigikeele kasutamist täpsustab keeleseadus, määrates eesti keele kasutamise kohustuslikud valdkonnad ning sellest tulenevad isikute õigused ja kohustused.
Kui meil oleks kaks riigikeelt, kõlaks põhiseaduse paragrahv 6 järgmiselt: «Eesti riigikeeled on eesti keel ja inglise keel.» Inglise keel tuleks lisada ka keeleseadusesse ning kümnetesse riigikeele oskust ja kasutamist reguleerivatesse seadustesse ja määrustesse, inglise keele kui riigikeele oskust ja kasutamist tuleb hakata kontrollima.
Alo Rauna artiklis on Arengufondi juhile omistatud idee võimalikust mitteametlikust riigikeelest. Mõtisklesin selle üle pikalt, kuid mõisteid riigikeel ja mitteametlik ei õnnestunud ühte sobitada, sest arenenud ning iseseisvas ja demokraatlikus riigis üks välistab teise – erinevalt näiteks endistest Briti kolooniatest, kus inglise keel on de facto riigikeele staatuses.
Kahe riigikeele pooldajail, olgu teine siis vene või inglise keel, tasub meeles pidada, et põhiseadus ega keeleseadus ei keela kasutada peale eesti keele ka teisi keeli. Ülikooliseaduse kohaselt on ülikooli õppekeel küll eesti keel, kuid ülikooli nõukogu otsusega võib õppetöö toimuda ka muus keeles. Meie hiljutine kokkuvõte Eesti ülikoolides viimasel kümnendil kaitstud doktoritööde keelest näitab, et umbes 80 protsenti doktoritöödest on ingliskeelsed (mõnes teadusvaldkonnas ligi 100 protsenti) – ja seda hoolimata sellest, et inglise keel ei ole Eestis riigikeele staatuses. Väitekirja keele ning kaitsmisprotseduuri keelekasutuse määramine on ülikooliseaduse järgi iga ülikooli kaitsmisnõukogu(de) pädevuses. Inglise keele seisundi asemel Eestis muretseksin ma seetõttu pigem eesti teaduskeele kvaliteedi ja saatuse pärast.
Samuti ei keela keeleseadus ühelgi välisinvestoril või ettevõtjal suhelda Eestis talle sobivas keeles, küll peavad eesti keelt oskama need töötajad, kes otseselt tarbija ja avalikkusega suhtlevad – ning see nõue jääks kehtima ka juhul, kui riigikeeli oleks kaks. Avalikkusele mõeldud teave peab olema eestikeelne, kuid sellele võib lisada samas mahus tõlke võõrkeelde. Ja seda ilma, et võõrkeelele oleks antud teise riigikeele staatus. Kindlasti ei ole kirjeldatud sätte olemasolu keeleseaduses tingitud sellest, et eesti keelt oleks meie kaubanduses, teeninduses ja avalikus teabes liiga palju. Selle sätte tegelik eesmärk on tagada, et eestikeelset teavet oleks vähemalt sama palju kui võõrkeelset.
Kas selleks, et inglise keel võiks teaduses ja äris veelgi enam domineerima hakata, tuleb tõesti inglise keelest teha teine riigikeel? Ja mida see kaasa toob?
Kas siis peavad nii riigikogu, Tallinna linnavalitsus kui ka Narva linnavolikogu või Alajõe vallavolikogu hakkama tööle kahes keeles – eesti ja inglise keeles? Aga seda kahe riigikeele kehtestamine just tähendabki. Kas tõesti peavad meie ministeeriumid, ametid ja inspektsioonid, politsei ja piirivalve, kohalikud omavalitsused, riigikontroll ja õiguskantsler hakkama asjaajamist korraldama ning õigusakte ja dokumente vormistama kahes keeles – eesti ja inglise keeles?
Kas selleks, et ettevõtluskeskkond oleks soodsam (minu arusaamist mööda on see praegugi väga soodne), tuleks riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikud, arstid ja õpetajad, müüjad ja turvamehed panna tööalaseid inglise keele eksameid sooritama, eestikeelsed tänavanimesildid ja kohanimeviidad asendada kakskeelsetega ning rahvusringhääling panna tegema ingliskeelset programmi? Aga just seda inglise keel teise riigikeelena tähendabki.
Kindlasti võib mõni teise riigikeele pooldaja nüüd toriseda, et päris nii see mõeldud polnud. Aga enne mingi ettepanekuga avalikkuse ette tulemist tasub kindlasti mõelda, sest sõnadel on oma tähendus vaatamata sellele, mida me nende väljaütlemisel mõtleme või ei mõtle.
Soomes on kaks riigikeelt ja sageli küsitakse, miks meil ei võiks olla nagu Soomes. Soome põhiseaduse 17. paragrahvi pealkiri on «Õigus oma keelele ja kultuurile», keeleseaduse teises paragrahvis on kirjas seaduse eesmärk: tagada põhiseadusega sätestatud igaühe õigus kasutada oma keelt, kas soome või rootsi keelt. Võtmesõna on siin sõna oma. Ma ei tea, kui palju on Eestis praegu inimesi, kes võiksid öelda inglise keele kohta oma keel.
Selle kirjatükiga ei ole tahetud inglise keele kasutamist piirata või ära keelata. Inglise keel on maailmakeel ja selle oskus on üleilmastumise tingimustes absoluutselt vajalik ning ka Eestis tuleb seda teatud valdkondades kasutada edaspidi ehk suuremaski ulatuses kui praegu. Samas ei peaks see tähendama oma emakeelest ja selle arendamisest loobumist, mis inglise keelt riigikeeleks kuulutades varem või hiljem paratamatult juhtub.