Kommentaar ⟩ Sõdida või mitte sõdida, selles on küsimus (2)

Konrad Muzyka
, julgeolekuanalüütik Rochan Consulting
Copy
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi külastas hiljuti Ida-Ukrainas rindejoonel olevaid sõdureid. 
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi külastas hiljuti Ida-Ukrainas rindejoonel olevaid sõdureid. Foto: Ukraina Presidendi Pressiteenistus/epa/scanpix

Praegune Vene vägede paigutamine Lõuna ja Lääne sõjaväeringkonda märgib suurimat üksuste koondumist alates Debaltseve lahingust 2015. aasta alguses. Õigupoolest, arvestades uute üksuste hulka, mis on Ukraina lähikonnas sellest alates loodud, pole Venemaal kunagi olnud seal suuremat sõjaväelist kohalolekut.

Enne käesoleva kriisi lahvatamist küündis maavägede suurus Ukraina piiri lähistel 40 000 sõdurini. Selle hulka on arvatud kaks ühendrelvaliikide armeed ning korpus, mis paiknevad Krimmis. Kui lisada neile veel kõik toetusüksused, lennuvägi, õhutõrje- ja õhudessantüksus ning Luganski ja Donetski rahvavabariikide väed, kerkib sõdurite arv selgelt üle 80 000.

See arv näitab, et Moskva jutt vajadusest heidutada Kiievit mitte tegema katseid kaotatud territooriumi tagasi võtta on ebakohane, et mitte öelda vale. Venemaal on juba ka ilma täiendavate üksusteta piisavalt vägesid, et heidutada Ukrainat. Kogu plaan uute üksuste loomiseks, mis suuresti ehitati üles nullist, oligi tagada, et Ukraina ei algataks pealetungi kaotatud alade tagasi võtmiseks.

Seega polnud kindlasti mingit vajadust lisaüksusi piirkonda tuua, isegi kui arvestada Ukraina hiljutist vägede liigutamist Donbassi poole. Seega on Vene väed üha rohkem suunatud rünnaku-, mitte kaitseoperatsioonidele.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles