GALERII JA VIDEOD ⟩ Kadriorus anti pidulikult üle riiklikud teenetemärgid (6)

Brita-Maria Alas
Copy

President tunnustas riikliku teenetemärgiga 152 inimest, kelle seas nii ettevõtjaid, folkloriste, arste ja kultuuriinimesi. Samas pälvisid riikliku tunnustuse ka näiteks 85-aastane kehalise kasvatuse õpetaja ning pikaajaline päästja ja korstnapühkija. 

Koroonaviiruse tõttu ei saanud tänavust Vabariigi aastapäeva suure kogunemisega tähistada, mistõttu jäid üle andmata ka riiklikud teenetemärgid. Kauaoodatud pidulik sündmus lükkus mitu kuud edasi ja toimus reedel, Eesti lipu päeval presidendi kantselei esisel väljakul.

Viroloogiaprofessorit ja ühtlasi teadusnõukoja juhti Irja Lutsarit tunnustati Punase Risti I klassi teenetemärgiga. «On olnud väga raske, on olnud väga palju rõõmu,» tõdes ta. Samuti nentis ta, et meeskondadele teadupärast teenetemärke ei anta, küll aga jagab ta pälvitud tunnustust kindlasti ka teiste teadusnõukoja liikmetega. 

«Üks asi, mida ma olen õppinud - sul peab olema eesmärk, mille nimel sa võitled ja lähed edasi,» sõnas Lutsar viimasele aastale tagasi vaadates. 

SYNLABi tegevjuhi Rainar Aamisepa sõnul võis varem juba tunnetada, et ettevõtte panust koroonakriisi lahendamisse on märgatud, kuid Eesti Punase Risti III klassi aumärk tuli tema jaoks suure üllatuse ja ootamatusena. «Kindlasti on see väga suur au ja loomulikult ma võtan seda tunnustusena meie ettevõttele SYNLABile ja ka kogu testimisorganisatsioonile,» sõnas ta. Aamisepa sõnul on tervishoiu kohuseks olla valvel, et vajadusel rahva tervise parandamisele kaasa aidata. 

Riiklik tunnustus Valgetähe V klassi teenetemärgi näol tekitas ka 66-aastase kehalise kasvatuse õpetamise staažiga Luule Sulele suure üllatuse, kui et isegi omamoodi šoki. «Ma arvan, et see töö on juba ka leidnud tunnustust, ma olen sellele andnud kogu oma südame ja hinge,» kirjeldas Sulg. Pikaajalise töö ja hobi eest riikliku tunnustuse pälvimist poleks naine enda sõnul aga uneski osanud näha. «Meil on nii toredad ja armsad lapsed, et kui ma mõtlen, et peab ükskord lõpetama, siis võtab silma märjaks. Mulle väga meeldib minu töö,» rääkis 85-aastane kehalise kasvatuse õpetaja. 

Rahvaluuleteadlast Anu Korbi tunnustati Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Eesti folkloori ja Siberi eestlaste rahvapärimuse pikaajaline koguja, ühtlasi sariväljaande «Eesti asundused I-VII» koostaja sõnas, et peale tema on folkloristide seas paljusid, kes säärase tunnustuse on ära teeninud. «Esimese reaktsioonina tundus see uskumatu,» kirjeldas Korb oma emotsioone. «Seda ma kindlasti ei oodanud, seda enam, et minu nii kõrges vanuses. Selle märgi saamine oli peaaegu täielik šokk,» nentis naine. 

Laureaatide seas oli ka Postimehe välisuudistetoimetuse juht Evelyn Kaldoja, keda tunnustati rahvusvaheliste suhete, julgeolekuteemade ja välispoliitika kajastamise eest Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Teenetemärgi pälvis ka Järva teataja pressifotograaf Dmitri Kotjuh. 

Kokku anti riiklik teenetemärk 152 inimesele. Võrdluseks, siis mullu tunnustas riigipea teenetemärgiga 116 inimest. 

President Kersti Kaljulaid rääkis oma kõnes, et ühiskonda saab eest vedada inimeste headusele toetudes. «Vanaema käed on ka kulunud, aga nende tehtud pai pakub ikkagi kõike, mida lapselapsele siin maailmas julgeks tegutsemiseks tarvis on. Teadmist, et inimesed on tegelikult head,» sõnas riigipea. 

Postimees avaldab presidendi kõne täismahus.

Kallid teenetemärkide laureaadid, mu armsad kaasteelised!

Mõnikord on nii, et tuleb kohe mitu korda hakata, enne kui asja saab. Tänavuse aasta tähtsündmustega on see valdavalt nii läinud, muuhulgas ka teenetemärkide jagamisega. Mis minu jaoks on seotud vana hoiatusega – ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad täide minna.

Nimelt siis, kui andsime teenetemärke kätte Narva kolledžis, säravat päikest täis ruumis, mõtlesin ma, kui haruldane see on, et üleandmise hetkel saavad teenetemärgid päris päikeseavalguses ja lumises päikesesäras helkida. Ja ma tundsin, et ei tahaks seda enam kunagi teha kohas ja viisil, kus päevavalgus peale ei paistaks. Paraku on aga nii, et suurem osa meie kultuuriruumist, kokkutulemise ja kõnepidamise paikadest, mis ka piisavalt mahukas on, loodab saalisviibijate sisemisele särale.

Ja siin me nüüd siis oleme, suures suves. Ruumis, mis on inimolendile meeldivam, aga keskkonnana kontrollimatum, kui mistahes aknata saal.

Õnneks oleme selle aastaga ju harjunud, et keskkond on ootamatu, kontrollimatu ja kiirelt muutuv. Enam ei leia kedagi, kes muretseks sobimatul hetkel ülelendava linnu kraaksatuse või kõneleja näo ees sumiseva mesilase pärast.

Hoopis üha rohkem leidub neid, kes muretsevad hoopis selle linnu ja mesilase pärast. Pisiasjad on kaotanud oma võime meid häirida. Võib-olla on selles võti meie laste tuleviku paremaks tegemiseks. Ehk ometi oleme lõpuks lähemal selle mõistmisele, et vähem saab rohkem olla. Olles sunnitud Fred Jüssi kombel tagaaias rohuliblega suhtlema ja selle ümber käivat vilgast elu imetlema, võime avastada, et see ongi kaunis meeldiv tegevus.

Kindlasti ei jää me igavesti paikseks. Ja valdav enamus maailma rahvaid istub ka edaspidi õhtuti välja minnes üksteisele, ka võõrastele, suhteliselt lähedale. Aga midagi on ehk ikkagi muutunud, just selles osas me maailmast, kus on jõukust ja seepärast ka mõjuvõimu. Arenenud riikides, nagu peenemalt öeldakse, meiesuguste hulgas siis.

Pärgviirusest viidute mälestus väärib, et inimkond oleks edaspidi parem asukas oma planeedile. Ja ta ongi. Tegelikult on selles, et individualismis süüdistatud kodanikud üle ilma suutsid eakate elude säästmiseks loobuda paljust olulisest, üks väga selge märk. See on märk, et 21. sajandi inimesele on loobumine kellegi elu hoidmiseks vägagi jõukohane.

Lõpuks on ka kliimapööre mõningasest enesekohasest mugavusest loobumine tulevaste inimpõlvede elude hoidmiseks. Pandeemia on näidanud, et ühiskonda saab eest vedada, toetudes inimeste headusele.

Meie ühiskonna väikesed ja suured probleemid, alates tähelepanust nõrgematele ja lõpetades keele ja kultuuri hoidmisega, meie põhiseadusliku ülima eesmärgiga, lahenevad alati viisil, mille vältimatu osa ongi lootmine inimeste headusele.

Aga omakasu? Küüniline püüdlemine oma isikliku heaolu suunas, olgu või teistele peale astumise hinnaga? Kas see pole siis inimese ürgne loomus, normaalne, tavaline ja sellisena aktsepteeritav?

Mu meelest ei ole. Miks muidu on ajaloost tuntud kõige küünilisemad rahva ja riigiga manipuleerivad juhid alati pidanud looma müüdi, mis kurjust, karmust ja ebaõiglust põhjendaks? Aga just sellepärast – inimesed vajavad üllast eesmärki. Sest nad on sündinud headena. Ka need, kellest hiljem saavad kurjad ja manipuleerivad inimesed – või vabadust ja loovust pigem taunivad, piiravad juhid, on sündinud headena.

Täna oleme õues, nii nagu selle viimase aastaga oleme õppinud – kaitsetud päikese käes, loodame tuulehõngule. Aga oleme valmis kokku tulema talvisel koidikul või suvisel soojal pealelõunal nii nagu inimkond ennemuiste. Toetudes üksteisele, kantud ainult ühisest soovist koos läbi elada midagi ilusat või kaitsta midagi olulist. Homo sapiens, pisikese pärgviiruse poolt oma kohale looduslikus ökosüsteemis tagasi paika pandud. Nii nagu paljud domineerinud liigid enne meid.

Ma ei tea, miks – aga mind see miskipärast ei hirmuta. Hoopiski inspireerib ja julgustab. Me tuleme toime. Te tulete toime. Teie kõik siin rohelises saalis täna, kogu meie rahvas. Jah, me majanduskasv sai nõrgem, aga ühiskonnana kasvasime pandeemia ajal kiiresti. Näeme selgemini ja toimetame targemini. Ikka oma Eesti pärast ja oma laste helgema tuleviku nimel, kõlagu see nii kulunult kui tahes. Vanaema käed on ka kulunud, aga nende tehtud pai pakub ikkagi kõike, mida lapselapsele siin maailmas julgeks tegutsemiseks tarvis on. Teadmist, et inimesed on tegelikult head. Teie olete. Aitäh teile kõigile!

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles