Fotod ⟩ «Pisarate vagun» meenutab 80 aasta möödumist juuniküüditamisest

Täna, 14. juunil möödub 80 aastat juuniküüditamisest. Tallinna Vabaduse väljakul avatakse selle meenutuseks installatsiooni «Pisarate vagun».

Installatsioon mälestab küüditamisohvreid eesti luuletajate loomingu toel. Jüri Üdi, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Kalju Lepiku ja Thavet Atlase luuletustes kajastuvad küüditamine, sellega seotud traumad ning küüditamisohvrite mälestamine aastakümnete jooksul nii kodu- kui välis-Eestis. Programm kestab 35 minutit.

Luuletusi esitavad virtuaalselt näitlejad Helena Maria Reisner, Merle Palmiste, Kaspar Velberg ja Rein Oja. Muusikalisi meenutusi esitab Toomas Lunge.

Mälestusinstallatsiooni piirikontuuriks on endine Nõukogude Liidu piir. See motiiv on kujutatud ka Maarjamäe seinapannool koos raudteeharudega, mis viisid Siberi laagritesse ja väljasaatmiskohtadesse. Raudteele paigutatud vagun, suunaga itta, sümboliseerib ühte 490st küüdivagunist, mis on täitunud «küüditatute pisaratega».

1941. aasta 14. juuni lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse.

Toonased inimesed olid šokis, sest kõik see oli tundunud neile helge lähimineviku taustal võimatu. Kuigi varasema maailma lammutamine oli alanud Eesti riigi hävitamisega, olid vaid vähesed osanud arvestada uue võimu sedavõrd massilise brutaalsusega. Kuid vaenlane teadis: kui rahval pole oma riiki, pole tal kelleltki nõuda ka algelisemaid inimõigusi. Nende hulka kuulub ka õigus kodumaale.

Juuniküüditamine maailmas tähelepanu ei äratanud – oli ju toimumas Teine maailmasõda. Loomulikult ei kirjutanud sellest ka Nõukogude Eesti ajakirjandus, kus hoopis kanti ette töövõitlustest ning kinnitati, et «Inglise ja üldse välismaa ajakirjanduses» levivad kuulujutud «sõja lähedusest NSVL ja Saksamaa» vahel absurdsed.

Seda enam leidis ja leiab see traagiline sündmus kajastamist eesti ilukirjanduses. Luule on ka tänavuse mälestusinstallatsiooni kese: alates Marie Underist, kes vahest kõige võimsamalt võttis sel teemal sõna juba 1942. a. ilmunud kogumikus «Mureliku suuga», kuni Thavet Atlaseni, kelle loomingus kajastus küüditamine juba uuel Eesti ajal.

Kogu installatsioon on tehtud ringlusse võetud või korduvkasutatavatest materjalidest.