Norras ei anna rahu Breiviki terrorirünnakute ideoloogiapool
Aastakümne tagused terrorirünnakud Oslos ja Utøya saarel pakuvad Norras endiselt kõneainet ning üha enam leitakse, et veretöö poliitiline tagamaa heideti toona liiga kergelt kõrvale.
Anders Behring Breivik korralas 22. juulil 2011 Oslo kesklinnas pommiplahvatuse ning lasi seejärel Utøya saarel peetud Norra Töölispartei noortelaagris maha kümneid teismelisi.
Breivik tappis kokku 77 inimest. Ta põhjendas rünnakuid Norra kaitsmisega islami eest, sest ei pidanud õigeks Töölispartei sisserändepoliitikat.
Rünnakud on palju kõneainet pakkunud ning viimastel aastatel tähelepanu isegi kasvab. STT usutles Norra teadlasi, kelle meelest jäi Breiviki tegude poliitiline mõõde omal ajal piisava tähelepanuta.
Ajaloolane Hallvard Notaker ütles, et toonane peaminister Jens Stoltenberg valis rünnaku järel konsensusjoone.
«Ta otsustas rõhutada, et see on rünnak meie kõigi vastu, et me kõik oleme selle vastu, sest kaitseme demokraatiat. Sellel rahvusühtsuse vaateväljal jäi vastaspoolele vaid üks inimene ehk terrorist,» rääkis Notaker.
Ajaloolase meelest jäi poliitiline debatt Breiviki ideoloogia kohta pidamata. Sel juhul poleks teisele poolele jäänud ainult üks inimene, vaid kõik, kes toetasid Breiviki ideoloogiat. Kuid pärast 77 inimese tapmist olnuks see ühiskonnale liiga valus.
Sarnastele järeldustele on jõudnud Norra Teaduse ja Tehnoloogia Ülikooli kirjandusprofessor Ingvild Folkvord, kes kirjutas raamatu 2011. aasta rünnaku käsitlustest, võttes aluseks kõned, kohtudokumendid ja muud kirjalikud allikad.
Folkvordi sõnul ei saa toimunust midagi õppida seni, kuni pinnas, millest lähtus Breiviki ideoloogia, pole korralikult läbi töötatud.
Paari viimase aasta jooksul on aga hakatud sellele rohkem tähelepanu pöörama.
Notakeri järgi oli 2011. aastal lihtsam öelda, et Breiviki näol oli tegemist üksiku hulluga. «Nüüd on laialdasemalt omaks võetud, et see on sotsiaalne nähtus,» ütles ta.
Folkvordi arvates olnuks norralastele palju lihtsam, kui ründaja olnuks keegi väljastpoolt, kuid ta oli Oslos kasvanud valge mees, üks meie hulgast.
Teemaga kaasnev kohmetus kajastub rünnakute monumendi ümber peetud arutelus. Mälestusmärgi koha ja kuju üle vaieldi kaua ning rünnakute kümnenda aastapäeva saabudes pole see veel valminud.
«See on endiselt pooleli, nagu kogu see lugu,» märkis Folkvord.