Rein Lang ja Väino Koorberg arutlesid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses», milline mulje jäi neil 20. augustil iseseisvumise taastamise 30. aastapäeva tähistamisest. 

Väino Koorberg märkis 20. augusti tähistamise kohta, et ta ei kujuta ette jaaniõhtut sümfooniaorkestri saatel. Seetõttu ei oska ta ka sümfooniaorkestri saatel laulda ja heast tundest jäi puudu.

Lang tõi esile, et tema jaoks loksus formaat paika ühislaulmise peoga, kui lauluväljakul oli eestlaulmine ning kohalikes kohtades lauldi järele. Kuigi tehnilised võimalused on nüüd märksa kaugemale arenenud, tehti tänavu vaid üks lülitus Tartusse.

Koorberg kiitis rahvusringhäälingu operaatoreid, kes suutsid esile manada kaadreid tohututest rahvahulkadest ka siis, kui tegelik olukord lauluväljakul jäi hõredaks. Laiemalt oli teda häirinud sõnumite ebamäärasus, kas 30. taasiseseisvumise aastapäevaks korraldatud üritused on talle osalemiseks mõeldud või mitte. Siirust ja vahetust jäi tema hinnangul vajaka.

Lang sõnas, et ka tema kujutab ette, et taasiseseisvumise tähistamine on lahe üritus, kus inimesed saaks kaasa laulda neid laule, mida nad tahavad laulda. Tema meelest jäeti rahvapeo võimalus kasutamata. Samas aga läks ERRi ülekanne tema hinnangul liiga läägeks.

«Vabaduse idealiseerimine on kõik hea ja õige, aga seda peaks tegema lahedamas vormis. Seda on samamoodi väga palju räägitud 24. veebruari osas. Kui me oleme vaba riik, vaba ühiskond, siis me ei peaks mitte põdema, vaid peaksime tõesti olema mõnusad, lahedad, tundma sellest kõigest rõõmu. Kui kuskil on tara ümber ehitatud, siis me väga ei tunne rõõmu,» heitis ta ette.

Koorberg soovis täpsustada, mis ja kelle töö Langile ikkagi läägeks jäi. Lang möönis, et ongi raske öelda, kes oli produtsendiks – riigikantseleist Jaanus Rohumaa lavastajana või ERR, mis kontserdi üle kandis. Aga lõpuks kannab töö ühiskonna vaimsust.

Koorberg leidis, et programmis oli mitmeid huvitavaid leide nagu siis, kui esinejad laulsid kellegi teise laule. Siis aga ilmusid jälle paatoslikud elemendid.

«Kõigile midagi» pidu

Langi silmis jäi võõrkehaks Marju Lauristini kõne näitleja Mari-Liis Lille ettekandes. Koorberg nägi sellest, kuidas 20. augusti tegelastest on tehtud põhku täis nukud, kes hakkavad värisevi häälel paatoslikult rääkima täpselt samamoodi nagu mingid nukud rääkisid Nõukogude Liidu Kommunistliku partei kongresside vaheaegadel. «Eestlaslikku kargust tahaks,» kirjeldas ta oma ootusi peole.

Ta lisas, et teda häiris, kui koroonaviiruse tõttu pandi osalejate piirmääraks 10 000 inimest. See aga tähendas, et 5000 kutset läks kohe nomenklatuurselt ära poliitikutele, diplomaatidele, Riigikogu ja valitsuse liikmete ning kevadel noorteprojektis osalenud õpilastele. 5000 piletit anti Piletilevi kaudu üldsusele tasuta pakkumiseks. See aga ehitas täiendava müüri, sest tema hinnangul 10 000 inimest lauluväljakul ei olnud.

Lang kutsus üles ajakirjandust süvenema peo tagamaadesse: miks langetati just selliseid otsuseid. Lisaks tahaks ta lugeda uurivast ajakirjandusest, palju kõik maksis.

Veel rõhutas ta, et traditsioonid kujunevad pika aja jooksul. Lauluväljakule kogunemise traditsioon on välja kujunenud ning nüüd võiks ka peo formaat paika loksuda. «Kui me kõik olime seda meelt, et paar aastat tagasi eestlaulmisega oli paikaloksumine, siis miks me nüüd äkitselt selle prügikasti viskamise? Milles see põhjus oli?» küsis ta.

Koorberg vastas, et selline pidu näeb pisut vaene välja ning pole piisavalt pidulik ja akadeemiline. Tänavusest peost jäi tal küll mulje, et seda sai kokku võtta kirjeldusega «esineb Kukerpillid, valmis panna Arvo Pärt». Lang mõtiskles, et ehk ongi see tänase ühiskonna meelelaad: kõigile natuke midagi ja mitte ühtegi teravat nurka.

Delfi teeb samme dokumentalistikas

Lang tunnustas Delfit ja selle peatoimetajat Urmo Soonvaldi, kes produtseerisid Ülo Nugisest korraliku dokumentaalfilmi, mille autoriks olid Toomas Lepp ja Hannes Rumm. «Minu meelest [on] tegemist väga hea tööga. Kui tõelised kinoprofessionaalid ei võtnud teha traditsioonilises kinokarbi sees sellisest suurest mehest, riigimehest nagu Ülo Nugis filmi, siis tuleb ajakirjandusorganisatsioon, võtab asja kätte, teeb investeeringu, teeb ära. Ma pean ütlema Urmo Soonvaldile aitäh,» kiitis ta.

Tema meelest on see ka selge signaal Eesti kinomeestele, et dokumentaalfilme tehakse palju ning äkki mõni neist võiks olla ajakohane. Vaevalt, et Eesti Filmi Sihtasutus Delfit toetas, nii et see pidi käima ajakirjandusväljaande oma tasku peal. «Ega see asi kunagi isetasuvaks ei muutu, nii et ilma mingisuguse toetuseta, kas siis eraraha või avaliku toetuseta selliseid filme ei tehta,» ütles ta.

Samuti on mõlemad saatejuhid lugenud täna alustatud Levila ja Eesti Päevalehe koostöös valminud lugudesarja kiriku mõjust Eesti ühiskonnas. Lang sõnas, et teema on ülioluline ning juba selle eest saab uuriv ajakirjandus üheksa punkti kümnest. Koorberg tõi esile, et teda pisut häiris teemapüstitus. Ta saab aru, et kirik ja riik on lahutatud, aga kas tõesti võib kirik teha suu lahti vaid pühapäeva hommikul. Lang ütles vastu, et riigikirikut Eestis ei ole.

Lisaks vaatlesid saatejuhid olümpiamängude kaks korda vähenenud populaarsust televaatajate seas ning analüüsisid selle valguses suursündmuste tulevikku. Samuti arutleti Venemaa ajakirjanduse üle.