Eesti laevakaitsjad koolitasid Uganda sõjaväelasi

Indrek Reinbach (vasakul) ja Risto Kanketer üleeile Tallinna lennujaamas vahetult enne missioonile naasmist.

FOTO: Mihkel Maripuu

Üleeile sõitsid Eesti kolmanda laevakaitsemeeskonna kümme liiget jätkama missiooni Adeni lahes ja Somaalia rannikul. Postimehega rääkisid meeskonna ülem vanemleitnant Indrek Reinbach ja meeskonna vanem veebel Risto Kanketer.

Õpetasite hiljuti ugandalasi välja, kes nad olid ja mis oli teie ülesanne?

Reinbach: Ugandalaste näol oli tegu AMISOMi (African Union Mission in Somalia) võitlejatega ja kuna üks meie ülesandeid on ka AMISOMi poolt abi vedavate laevade eskort, siis Northwoodi staap arvas, et AMISOM võiks ise oma laevu eskortida, ja siis meile antigi ülesandeks koos prantslastega väljaõpe läbi viia.

Väljaõpe oli kahepäevane, ühel päeval teooria, kus anti neile teadmisi lahingureeglitest, igasugustest käitumistest, üldisest olukorrast räägiti, nii poliitilisest kui ka muust. Toimus see kõik Prantsuse fregati pardal. Järgmisel päeval oli üks AMISOMi laevadest sealsamas sadamas ja seal peal sai siis teha juba praktilist väljaõpet. See oli sama laev, mida nad põhimõtteliselt ka eskordiks.

Ugandalased tundusid väga motiveeritud, esitasid palju küsimusi ja olid tahtmist täis.

Tegemist oli esimese sellelaadse üritusega. AMISOM on ikkagi suhteliselt suur organisatsioon, nii sõjaliselt kui ka tsiviilalaselt, siis nad üritavad abistada Somaaliat. Ja nad võiks ise oma laevade eskorti teha, et siis EU NAFORilt (Euroopa Liidu merevägi, kes viib ka Somaalias läbi operatsiooni ATALANTA – toim) koormust vähemaks võtta.

Ugandalased olid ikka sõjaväelased, kes olid relva enne käes hoidnud. Neil oli ka väike mereväeline taust, ma ei tea, kas päris kõigil, aga nende jutu järgi olid nad varem olnud terrorismivastane üksus. Laevakaitsemeeskonnad eskordivad laevu mere peal ja need terrorismivastased üksused eskordivad siis sealtmaalt, kus laevakaitsemeeskond läheb laeva pealt ära, ehk siis sadama läheduses, eskordivad laeva sealt sadamasse.

See on väike maakene, mõned miilid. Nemad olid just seda teinud varem, kohtades, kus on terrorismioht. Nad esitasid sellega seoses ka väga palju küsimusi. Ja neile ikka siis korrati, et ei, tegemist ei ole terrorismivastase üksusega, vaid laevakaitsemeeskonna koolitusega. Et meie neid ja neid asju ei tee.

Veebruari lõpu poole on kavas läbi viia veel üks koolitus ja seekord 48 inimesele ehk siis neljale meeskonnale. Ja neid koolitab samamoodi välja Eesti meeskond. Tundub, et esimese koolitusega jäädi väga rahule ja siis tuligi uus tellimus.

Kas nemad ise olid kokku puutunud piraatidega mingis vormis? Aga te ise?

Reinbach: Sellest juttu küll ei olnud. Meie missiooni vältel, mil olime kaks ja pool kuud mere peal, meie laeval piraatide intsidenti ei olnud, aga seal meie ümbruses oli neid asju. Et meil seda ei olnud, see oli juhus. Aga võib-olla ka just sellepärast ei olnud, et seal oli meie sõjalaev, piraadid ka ju teavad, kuskohas need laevas liiguvad ja kus ei liigu.

Ega seal ei tea kunagi, kes on piraat ja kes ei ole. Päeval on kalur ja öösel on piraat. Ja kalureid ikka nägime. Meile on seal räägitud ka, et täna on pereinimene, kalur ja homme on siis juba teine inimene. Nii et seda ei tea kunagi.

Aga siis rahalistel põhjustel?

Reinbach: Jaa, ikka-ikka. Somaalias on see olukord ikka päris hull: näljahädad, üleujutused – kõik asjad tulevad koos. Ja riik on kodusõja lävel.

Mida kolmas laevakaitsemeeskond siiani on teinud?

Kanketer: Oleme teinud väikest väljaõpet, st mitte väikest, vaid igapäevast. Erinevad taktikalised, missiooni puudutavad küsimused, relvadrillid, enesekaitse, esmaabi – sellised tunnid on siis sees. Pluss üldfüüsiline treening, mida tehakse individuaalselt ja meeskonnaga koos samuti. Ja siis enesekaitset, juhtus nii, et üks võitluskunstide treener on meil kohe meeskonnas, tema viib seda läbi.

Reinbach: Ja ärgem unustagem, et kui me parajasti ei viibi eskordis teise laeva pardal, siis osaleb Eesti meeskond Prantsuse sõjalaeva merevahis. Aitame prantslasi ka igapäevatöös.

Kanketer: Paarid on segapaarid, mis aitab integreeruda. Aitab mõista meid ja meil mõista neid – kuidas nemad töötavad, nende põhimõtted, mida nad kuidas teevad, mida see laev varem on teinud; mõni käib aeg-ajalt missioonil lõunapoolusel, nad on rääkinud huvitavaid seiku oma elust. Inimesed tundusid väga noored, aga nad olid ikka kaua laeva peal reisinud ja teadsid väga palju asju rääkida. Ja kuna meie meeskond on selline, et enamik on maaväelased, siis on väga huvitav kogemus.

Kuidas eestlastel prantslastega läbisaamine on olnud?

Reinbach: Ausalt öeldes olen meeldivalt üllatunud, väga hea on. Mingit konflikti ei olnud, sai oma asjad räägitud. Loomulikult keelebarjäär on, väga palju nad ei räägi, aga võtmeisikud rääkisid oma jutu ära ja meie rääkisime neile oma jutu ära, mis me tahame, ja inimesed said aru. Väga meeldiv, üleolevat suhtumist või midagi sellist ei kohanud.

Reinbach: Sõbralikud olid.

Aga kuidas Eesti meeskonnas suhted on?

Kanketer: Omavahel meil mingit hõõrdumist olnud ei ole, see on väga positiivne. Me elasime kõik koos ühes suures kajutis, kõik pead-jalad koos, ja ei tekkinud seal mingeid lahkarvamusi.

Aga mida te varem tegite, enne laevakaitsjatega liitumist?

Reinbach: Mina olen mereväes olnud juba aastast 2002, ma olen mereväeohvitser. Olen tööl olnud nii mereväe laeva peal kui ka staabis. Enne mereväge oli mul ka viieaastane maaväe-kogemus. Selline multifunktsionaalne.

Kanketer: Mina töötan Balti Kaitsekolledžis, merega pole enne kokku puutunud. Laevakaitsesse minek oli valik, kuna Eesti kaitseväes on allohvitseride karjäärisüsteemis kindlad punktid paika pandud, mis tuleb läbida, et edasi minna – see on lihtsalt üks selline moment, mille ma pean läbima. Et käia missioonil ja saada missioonikogemus.

Reinbach: Minu missioonile mineku põhjus oli, et näeb huvitavaid maid ja saab teistsugust tegevust kui siin kodumaal olles.

Tagasi üles