Välismääraja ⟩ Aimar Ventsel: Venemaa õhk on paranoiast tiine

19. septembril toimuvad Venemaal valimised, kus hääletatakse riigiduuma, kohalike volikogude ja regionaalsete parlamentide liikmeid ning rajooniülemaid. Kuku raadio saates «Välismääraja» arutlesid politoloog Karmo Tüür, etnoloog Aimar Ventsel ja saatejuht Erkki Bahovski, mis teeb valimised eripäraseks ning millised meeleolud Venemaal valitsevad.

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Mõne nädala eest avaldas Tüür Postimehes kommentaari, kus kirjeldas tulevaid Venemaa valimisi hübriidvalimistena: «Need nagu oleks valimised ja nagu poleks ka,» kirjeldas ta.

Tüür selgitas raadiosaates, et väljastpoolt vaadates näevad Venemaa valimised välja nagu valimised ikka. Valimised teeb äraspidiseks ehk hübriidseks asjaolu, et kandidaatide retoorika ei ole suunatud mitte allapoole valijatele, vaid ülespoole president Vladimir Putinile tõestamaks, kes on lojaalsem kui keegi teine. Vastavalt lojaalsuse määrale pannakse inimesi kandideerimisnimekirjadesse või võetakse neid sealt maha.

Teiseks on tema hinnangul seekordsed valimised võimu jaoks üliolulised, sest nende fookus on suunatud aastale 2024. Tänavu pannakse paika inimesed volikogudesse, kes peavad tagama maksimaalse legitiimsuse 2024. aasta probleemi lahendamisele ehk Putini võimu jätkamisele.

Bahovski mõtiskles, et valimispäeval valitakse ka kohalikke poliitikuid ning see võiks tähendada, et kohalikud küsimused on ikkagi olulised. Samas on näha, et laialt levinud korruptsioon viinud ka kohapealsete protestideni. Ta küsis Ventselilt, et kuidas on võimulolijad suutnud rahulolematust vaigistada ja Kremlile lojaalsust tagada, sest tavamõistuse järgi arvaks, et lõputult niimoodi ei saa.

Kohalikud teemad olulised madal tasandil

Aimar Ventsel. Foto: Alar Madisson

Ventsel märkis, et tema on hübriidvalimiste kontseptsiooniga nõus 50 protsendi ulatuses. Valimispäeval ehk tegelikult koroonapandeemia tõttu kolmele päevale venitatud hääletusel valitakse ametisse tuhandeid inimesi üle Venemaa. Tema hinnangul on lojaalsus ülespoole oluline ennekõike riigiduuma ja kuberneri-regioonipea valimistel, aga mida madalamale tasemele minna, seda rohkem mängib rolli inimeste enda arvamus ning kandidaadi suutlikkus valijad enda selja taha saada.

Ta lisas, et muidugi võltsitakse Venemaal valimistulemusi, aga see sõltub tasandist. «Mina ütleks, et linnapea tasemest allapoole, igasugused rajooniülemad ja meie mõistes külanõukogu pealikud, seal ikka toimub reaalne valimisvõitlus ning väga oluline on kohalik agenda,» sõnas Ventsel.

Bahovski märkis, et isegi kohalikku elu arendada tahtev kandidaat peab arvestama, et raha tuleb Moskvast. Ventsel selgitas, et tema hinnangul on Ühtne Venemaa frantsiisiks ehk kõik, kes tahavad Venemaal riigistruktuuris karjääri teha, peavad varem või hiljem astuma ka partei liikmeks. See ei tähenda, et nad tingimata jagaksid Ühtse Venemaa ideesid, kui Ühtsel Venemaal üldse on ideid.

Samas ei tähista Ventseli sõnul Ühtse Venemaa partei vastu kandideerimine, et need kandidaadid seisaks tingimata Ühtsele Venemaale vastu, vaid et nad on lihtsalt opositsoonis kohaliku tasandi Ühtse Venemaaga ning ei ole nõus kohaliku poliitika ja korruptsioonistruktuuriga. «See võitlus käib väga palju ikkagi kohalike asjade ümber,» ütles Ventsel.

Ühtne Venemaa kasutab nutikat poliittehnoloogiat

Tüür kirjeldas, et tulevate valimiste puhul pole mingit intriigi selles, kes valimised võidab. Ühtne Venemaa saab enamiku kohti niikuinii. Ta selgitas, et pooled riigiduuma kohad jaotatakse parteinimekirjade järgi, teise poole moodustavad üksikkandidaadid. Nimekirjaliste kandidaatide puhul toimub igal pool Ühtse Venemaa populaarsuse vähenemine.

Välja on lekkinud salvestused instruktaažidest, mida Ühtne Venemaa on valimisjaoskondadele ette andnud, millist protsenti tuleb näidata. Täpsed arvud on regiooniti pisut erinevad, aga üldiselt tahetakse nimekirjade kaudu Ühtse Venemaa toetuseks joonistada 40-45 protsenti, tõi Tüür välja.

Tema hinnangul käib palju tõsisem töö üksikkandidaatidega. «Oluline on see, et ega Kremlis ei istu lollid. Venemaa poliittehnoloogid ei ole lollid. Nad näevad väga hästi neid meeleolusid, et tegelikult Jedinnaja Rossija [Ühtne Venemaa] on keskmise venemaalase jaoks paras sõimusõna,» sõnas Tüür.

Tüüri sõnul tähendab see, et kui näidata Ühtsele Venemaale kohe kõrget toetusprotsenti, tekiksid suured protestid. «Nüüd näidatakse nii, et nimekirjana saab ta suhtelised vähe, aga need üksikkandidaadid, kes pääsevad sisse, on praktiliselt kõik Jedinnaja Rossija omad. Need kaks potti liituvad kokku riigiduumas,» kirjeldas Tüür, kuidas nutika poliittehnoloogia kasutamisega kindlustab Ühtne Venemaa eeldatavasti vähemalt 60-protsendilise fraktsiooni suuruse.

Protestihääli proovitakse koondada

Samas on Venemaa opositsioon proovinud koondada protestihääli ühe alternatiivse kandidaadi taha. Tüür kirjeldas, et on loodud niinimetatud targa valimise süsteem, mille kasutajatele saadetakse mõni aeg enne valimisi informatsioon, kelle poolt nad võiksid hääletada. Loodetakse, et niimoodi opositsiooni hääled ei killustu. «See on Kremli poliittehnoloogia eest vastutaval seltskonnal hirmsasti pinnuks silmas,» ütles Tüür.

Tema hinnangul polegi suurimaks hirmuks mõne ebasobiva kandidaadi sisse saamine, sest neid on alati võimalik tasa lülitada, vaid et põhimõtteliselt võib keegi teine olla suuteline agendat kontrollima. See hakkab sünnitama ebalojaalsust, kus seni Putinile truud olnud sabaliputajad võivad hakata mõne teise inimese ees sitsima.

«Isegi kui riigiduumasse saab 5-10 nii-öelda opositsionääri, see ei muuda ju suurt pilti. Aga põhimõte kui selline – et on võimalik saavutada enda sisenemine poliitilisse süsteemi mitte Kremli poole saba liputamisega, vaid kuhugi mujale, vot see on vastuvõetamatu,» selgitas Tüür.

Ventsel selgitas, miks mõne opositsioonilise kandidaadi sissesaamine on Kremli jaoks probleemiks. Tema hinnangul ei saada Eestis aru, kui paranoiast tiine on õhk Venemaal. «Meie mõistes tähtsusetud detailid võimenduvad ja tekitavad õudselt vastukaja ning negatiivset reaktsiooni, à la vaenlased tulevad ja kodumaa on ohus,» kirjeldas ta.

«Et vaenlane on nagu Moskva all jälle?» küsis Bahosvki.

«Umbes nii. Isegi kui ta satub Moskva linna volikokku, siis meie mõistes on ta juba Moskvas sees,» sõnas Ventsel.