Linna piiril seguneb maalides mitu maailma

Kadri Asmer
, kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maris Tuulingu näituse keskmes on «Linna piir» (vasakul) ja «Jaanipäev», mõlemad on maalitud aastal 2010.
Maris Tuulingu näituse keskmes on «Linna piir» (vasakul) ja «Jaanipäev», mõlemad on maalitud aastal 2010. Foto: Sille Annuk

Maris Tuuling (s 1968) teenib tõelise koloristina maalikunsti kõrgemaid väärtusi. Pärast paariaastast vaheaega eksponeerib kunstnik taas oma loomingut E-kunstisalongis.

Seekordne näitus pealkirjaga «Linna piiril» kõneleb eelkõige tema tundmustest ja mõtetest, mis seotud uue kodupaigaga Tartu külje all.

Tuuling on end pühendanud inimeste ja neid ümbritseva ruumi kujutamisele. Maalides ei ole ta piirdunud realismitaotluse või natuuritruuduse kriteeriumitega, vaid peab tähtsamaks meeleolu autentsust. Ka sel näitusel on kunstnik oma tõekspidamistele truuks jäänud.

Tõelisus või tunded

Tuulingu kunst algab ümbruskonna vaatlemisest, kuid nähtust võtab ta kaasa eelkõige just isiklikud muljed ja emotsioonid. Ehitades neile üles maalikompositsioonid, jätab ta ruumi tõelisuse teisejärguliseks. Sel moel seguneb tegelikkus tema enda mõtte- ja tundeilmaga.

Tema maale vaadates on raske öelda, kus jookseb piir nende kahe maailma vahel, kuid neist tekkiv sümbioos on veenev. Ometigi jääb kunstnik oma loomingust kõneledes enesekriitiliselt tagasihoidlikuks.

«Lepin oma piltidega sellistena, nagu nad on, sest see ongi ju see, millega ma parasjagu suudan hakkama saada. Vahel paremini, vahel kehvemini,» märgib ta. «Üle oma varju ei hüppa ju ... või ehk kunagi hiljem.»

Maris Tuulingu huvi värvide ja kunsti vastu pärineb varasest lapsepõlvest. Tema loomulik anne sai pitseri, kui ta tudeeris Konrad Mäe ateljees legendaarsete Tartu kunstnike Kaja Kärneri, Heldur Viirese, Lembit Saartsi ja Valve Janovi juures. Viimaste teadmisi ja kogemusi arvestades on ta saanud parima värvikooli, mis siin linnas võimalik.

Näitust E-kunstisalongis külastas ka vanameister Viires, kes soovitab oma kunagisel õpilasel liikuda rohkem abstraktsionismi suunas (viidates maalidele «Aken I» ja «Aken II»). «Kiidan teda kui tugevat koloristi, kes komponeerib oma pilte äärmiselt tundlikult,» lisas maestro.

Suuresti tänu Janovile on Tuulingul tekkinud huvi kollaaži vastu. Ka sel näitusel on värvirikaste motiivide vahele peidetud väljalõikeid ajakirjadest.

Nendelt võib leida humoorikaid vastuolusid: romantilise õhustikuga maalil «Hommikune aed» (2010) kerkib lillepeenarde ja majade vahelt kiri «Punk is not dead» ning tühja külateed kujutavale tööle «Tee I» (2011) on peidetud mitmekümneline jalgratturite seltskond.

Mitmekihiline looming

On ka töid, mis räägivad kunstniku filosoofilisemast ja mõtlikumast küljest.

Maal «Kuuvarjutus» (2011) kujutab intiimset motiivi neljast inimesest öises aias, kus üksteisest vaadatakse mööda ja valitseb täielik vaikus. Selle kõige kohal säravad aga ahvatlevalt, esmapilgul märkamatuks jäädes suurlinna tuled ja hooned.

Kas eelistada metropoli väiksele maakohale? Sellele kunstnik ei vasta. Veel enamgi, Tuuling tunnistab, et tunneb rõõmu, kui igaüks leiab tema maalidelt midagi, mis haakub vaataja mõtetega, ega oota, et neid tõlgendatakse vastavalt tema ettekujutusele.

Maris Tuulingu looming on mitmekihiline, see pakub nii esteetilist naudingut kui ka ainest mõtetele.

Selle kõige aluseks on kunstniku suutlikkus luua oma kunsti piiri peal, kus lõpeb reaalsus ja algab fantaasia ning kus tunded muutuvad nähtamatust nähtavaks. Neid kõiki seob ta tervikuks oma meisterliku koloristivaistuga.

Näitust saab E-kunstisalongis (Raekoja plats 20) vaadata 22. veebruarini.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles