«Kultuuri koja» kolmas saade küsib: kuidas on Eestis inimese anne väärtustatud? Kas andekad inimesed kõikides eluvaldkondades saavad piisavalt tähelepanu? Kuidas leida võimalusi, et me ei kaotaks andekaid inimesi? Kuidas leida rakendust kõikidele erakordsetele annetele? Väikese rahvuse püsimajäämise võti, ehk ongi see oma anderssursi hoidmises ja arendamises?

Eesti Kultuuri Koda korraldab 19. septembril kell 18.00 Alexela Kontserdimajas Annetekoda 2021 konkursi finaali. Annetekoja formaat on loodud, et avastada andeid igas eluvaldkonnas sõltumata east.

Saates arutavad annete ja nende tähtsuse üle koorijuht Lydia Rahula, priimabaleriin Age Oks, ooperilaulja ja Annetekoja looja Pille Lill ning Ameerika talendis osalenud Vello Vaher.

Eesti Kultuuri Koda kutsub kultuuritippude arutelutundi. Fookuses on laia kandepinnaga päevakajalised teemad. Sõnastame probleeme ja otsime uudseid lahendusi, inspireerides kuulajaid kaasa mõtlema.

16.09.2021, TallinnVasakult Pille Lill, Vello Vaher, Age OksFoto Tairo Lutter, Postimees FOTO: Tairo Lutter

Teksti on loetavuse huvides pisut toimetatud.

Pille Lill: Räägime täna andest. Kuidas me saaksime teha nii, et Eestimaal andeid ei kaotataks? Ma oma kogemusest alustan näitega, et ooperilauljana tegutsesin palju aastaid koos oma partneri Vello Jürnaga. Vello oli hardulane dramaatiline tenor, kes lahkus meie seast väga vara. Ta on juba paarkümmend aastat läinud ja siiamaani tema asemele pole dramaatilist tenorit Eestisse tulnud.

See ei tähenda, et neid ei ole olnud, aga mul on tunne, et kui me oleksime natuke rohkem selle peale mõelnud, siis me võib-olla oleksime saanud mõne dramaatilise tenori kasvatada, hoida, väärtustada, anda võimalusi. Samamoodi Helvi Raamat, kes juba 42-aastaselt lavalt lahkus – ka dramaatilist sopranit ei ole tulnud. Need on niisugused näited Eesti ooperimaailmast, kus annet, seda hääleliiki ongi vaid üks.

See tähendab, et on vaja kardinaalselt mõelda. Kohe, kui üks lahkub, siis tegelikult peaks olema rivis veel paar-kolm tükki.

Ma arvan, et samad probleemid on paljudes valdkondades. Seesama fakt pani aastaid tagasi mind mõtlema sügavamalt andele. Alustasin klassikalise muusika valdkonnas annete toetamist, et hoida viiuldajaid, tšelliste, trompetiste, flöödimängijaid, klaverimängijaid. Et meil oleks need eeskujud, sest sisemuses ma tunnetan, et suured anded, kes tõusevad rahva seas esile, nad on ju ka eeskujud.

Lydia, sa oled aastakümneid tegelenud niisuguse andega, kes oskab laulda. Need on põhiliselt koorilauljad, aga sinu juurest on sirgunud ka soliste. Kas sa oskad kohe tuua mõne näite, kus sa panid tähele, et sellest poisist – sa põhiliselt oled ju tegelenud poistega? Mitte ainult? Räägi meile.

Lydia Rahula: Kindlasti mitte ainult poistega, ka tüdrukutega.

Kui võtad lapsed ja hakkad nendega peale, siis kõigepealt ei saa aru, kui andekas või talendikas keegi on. See tuleb ajapikku esile just töö ja kodu kaudu. Kõige tähtsam on pere toetus. Kodu-kool-laps, see kolmnurk on ülioluline.

Muusikas on näha, et kui laps ikka väga puhtalt ei laula ja noodile pihta ei saa, siis lauljat kui talenti temast ei saa. Temast saab hea koorilaulja ja toelaulja, neid on palju. Aga talendil on vaja ka karismat ja aurat. Vaatad mõne lapsele peale, temas on hääl ja kõik olemas ning tal on lisaks veel X-faktor, mis toob esile ande. Seda on väga keeruline seletada, seda peab nägema. Aga ma olen sellest niimoodi aru saanud.

Pille Lill: Mina muuseas samamoodi. X-faktor on see, mida me ande kujundamise ja arendamise juures märkame. Need, kes sellega aastakümneid tegelevad, saavad sellest lõpuks aru. Age, kuidas sinul? Sa praegu tegeled balletikoolis, oled seal mitmeid aastaid. Varem olid laval ja puutusid noorte andekatega seal kokku.

Age Oks. FOTO: Tairo Lutter

Age Oks: Ma nõustun, et sama on ka tantsija puhul. Anne on midagi erilist, mida on väga raske sõnadesse panna. Ka tantsu puhul võib olla väga ilusa figuuriga, proportsiooniga, musikaalsusega tantsija, tehniliselt väga tugev, aga midagi on justkui puudu. See ongi X-faktor. Kui mõni ilmub lavale, siis ta tõmbab silma peale ning seda on keeruline kirjeldada, et mis see on. Kui hakata võrdlema, siis võib-olla täpselt sama tehniline, sama kaunis. Aga vaat see erilisus ongi see, mis on kaasasündinud.

Pille Lill: See on kingitus. Me võime kirjeldada seda kui jumalik kingitus või jumalik puudutus. Seda teha ei anna, see on olemas. Vello, sul on ka olnud palju andekaid inimesi, su oma lapsed on väga andekad. Kui Age on jõudnud maailma lavadele, maailma tippu, siis Ameerika talendišõusse jõudmine on umbes samaväärne, selleks valmistumine nõudis terve elu. Kuidas sa seda tunnetasid? Millal sa hakkasid aru saama, et sinus on X-faktor?

Vello Vaher: Pean enda kohta matemaatilist rehnungit, et 99 protsenti on töökus ja vaid 1 protsent on mul andekus. Milles ma olen jube andekas – ma olen jube töökas. Võib-olla sellest, et sõnne iseloomustatakse kui tahtejõulisi, järjepidevaid, sihikindlaid. Selles ma olen tõesti andekas.

Algklassides hüppasin kaugust ja mängisin malet, tegin kõike muud. Aga kõikidest teistest läksin töökusega mööda. Töökusega on nii, et meie seas on väga palju andekaid lapsi. Aga kuna nendel tuleb see väga kiiresti, siis nad saavad paremaid hindeid ja ei pea tööd tegema, sest nad on niikuinii teistest paremad. Vaat siis võib juhtuda, et minusugused andetud panevad töökusega andekatest mööda. Nende väheste seas, kellel on andekus ja töökus ka, tulevad geeniused.

Väga keeruline on last suunata, et ta just seda omadust edasi arendaks, milles ta on andekas. Spordis on lihtsam tuua näiteid, et kui ikkagi oled lühike, vanemad on lühikesed, aga sulle õudselt meeldib korvpall – võid mängida ja mängida, aga sa ei saa maailma tipuks. Kui sa oled pikk ja tahad saada riistvõimlejaks, siis on jälle vaja lühikest kasvu, sest saltode tegemine on palju kergem. Jällegi ei saa maailma tipuks.

Laulmisega on natuke teine lugu. Võib-olla mõned suure kerega lauljad, võtab diafragma alla ja küll ta siis põrutab. Kui ta kaalust alla võtaks, siis hääl jääb ilma toeta. Aga spordis – ma pean tsirkust ka spordialaks, nagu ka balletti – siin peaks vaatama, et kui emal-isal on puusad lahti, siis võiks ka laps seda edasi teha. Muidugi ka see, et laps tahaks seda teha, milles ta andekas on.

Pille Lill: Hääle puhul on väga oluline indikaator hääle ilu. Tämbri ilu, mis on antud kaasa, see ongi suure ande eeldus. Võib olla väga särav hääl, aga hääles peab olema see tämbri ilu, mis puudutab inimest. See on kohe äratuntav, kui laps hakkab laulma.

Vello Vaher. FOTO: Tairo Lutter

Vello Vaher: Ameerika talendisaadetes on mõni kohtunik öelnud, et jah, sa laulsid suurepäraselt, aga ütle nüüd, mille poolest sa erinesid nendest kümnest lauljast, kes enne sind sama perfektselt laulsid?

Mulle meeldib tantsust rääkida: tihtipeale, kui on kümme tantsutüdrukut, siis üht-kaht jääd vaatama. Teised teevad täpselt samasuguseid liigutusi, aga üks tantsib silmade ja näpuotsadega. See näpuotsades olev energia tuleb sulle sisse. Vaat teda on nauditav vaadata.

Pille Lill: Aastate jooksul olen pannud tähele, et erakordse ande üks omadusi on see, et ta armastab seda, mida ta teeb. Ükskõik kui raske see on, sa kukud ja lähed edasi. Age, millal sa tundsid seda armastust?

Age Oks: ma pean tunnistama, et mitte kohe. Mina alustasin üsna hilja balletiga, kümneaastaselt. Esimesed paar aastat oli see lihtsalt raske töö, ma ei olnud selleks päris valmis. Ma ei saa öelda, et ma kohe tahtsin tantsida. See tekkis paar aastat hiljem, kui ma hakkasin mõtlema, et seda tõesti ma tahan teha.

Aga üks toidab teist: mul oli jõudu, et olla üks parimatest ning see omakorda motiveeris mind. Nii tantsija kui ka laulja jaoks on motivaatoriks saada lavale. Kui oled laval käinud ja tunnetanud seda aurat, mida sa laval olles saad, siis see tõmme jääb sisse.

Pille Lill: Ka minul tuli armastus siis, kui ma sattusin ooperivaldkonda. Ma olen terve elu olnud laval, ema-isa väga upitasid, aga klassikalise muusika puhul keerati kodus raadio plaksti kinni. Kui ma sattusin ooperisse, siis esimesest hetkest mu süda hakkas laulma ja tundsin armastust selle muusika vastu.

Samamoodi suure ooperilavaga. Mäletan, et Arne Mikk küsis pärast debüüti, et kuidas meeldis. Ma ütlesin, et mulle nii meeldis. Pärast kontserdilaval tulid hirmud, aga ooperis ma üldse ei kartnud. Ooperis ja balletis oleme omaette, valgused on vahel ning rahvas on kaugel. See on hoopis teistsugune tunne.

Vello Vaher: Vaata see keelatud vili ehk kui lapsevanemad keelavad midagi, siis võib juhtuda, et laps just seda tahab. Aga teistpidi jälle: kui ei oska suunata õigele rajale, siis ta ka ei taha. See ongi väga peen häälestus, kui last mitte üle forsseerida. Kuidas viia laps sinna, et talle meeldiks see, milles ta andekas on.

Mul on olnud tunne, et mida rohkem mulle kaikaid kodaratesse visatakse, seda rohkem tean, et teen selle ära. Aga paljudel on nii, et lapsevanem tahab ja nõuab ning tekib eitus, et mina ei taha.

Pille Lill: Lydia, kui sa oled näinud oma pedagoogitöö jooksul suuri andeid, kas sa võtad vanematega kontakti?

Lydia Rahula. FOTO: Tairo Lutter

Lydia Rahula: Kunagi, kui ma nägin lapses potentsiaali, ta oli väga musikaalne, siis rääkisin vanematega. Aga see ei ole viinud alati tulemuseni. Eriti praegu, kus lapsevanem lubab kohe lapsel midagi muud teha, kui ta tüdineb.

Väga kiiresti antakse alla, aga ma olen ka 100 protsenti seda meelt, et kui all on töökus, kõik aitavad kodus, siis on võimalik tippu tõusta. Aga peab jäägitult pühenduma.

Vello Vaher: Üheltpoolt on vaja natukene asju kõrvalt võtta. Näiteks spordis võiks maadleja teha ka natuke poksi, natuke tõstmist. Balletitantsija võib-olla natukene akrobaatikat ja laulja solfedžot, mängid erinevaid pille. Need toetavad sind. Aga peab olema üks kindel suund, siis jõuad oma erialal kaugemale. Mul on ka palju lapsi, kes käivad laulmas, ujumas, ratsutamas. Neist lastest kasvavad väga laia silmaringiga inimesed, aga nad paraku ei jõua ühel alal maailma parimaks.

Age Oks: Kasvasin üles Nõukogude ajal, kui tuli kasuks, et valikuid ei olnud. Otsus sai tehtud ning polnud kõrval segavaid faktoreid.

Pille Lill: See on täiesti õige. Lydia, sinu üks annetest oli ka Uku Suviste.

Lydia Rahula: Jah, ta käis 21. koolis muusikaklassis, mina õpetasin teda üheksa aastat.

Pille Lill: Räägin Ukust ja tõin teid kokku sellepärast, et sellel pühapäeval on lõppemas finaalkontserdiga Annetekoda. 2019. aastal lõin selle formaadi Ameerika talendi mõtte järgi. Kõik sünnist surmani anded võivad tulla ja registreeruda. Sellel aastal oli üle riigi 250 videoesitlust, finaali pääses 26. Seal on vapustavaid andeid! Kui esimesel korral oli patrooniks Anne Veski, siis sel korral on Uku Suviste.

(...)

Pille Lill. FOTO: Tairo Lutter

Pille Lill: Mul on üks idee, mille puhul ma tahaksin teie arvamust teada. Kui tekiks asutus, mis hakkab Eestis kaardistama andekaid lapsi, näiteks 1.–3. klassini või isegi juba lasteaedades. Võetakse buss, kogutakse väga erinevate valdkondade spetsialistid kokku ning minnakse koolidesse, kuulatakse-katsutakse lapsed läbi.

Kui leitakse erakordne anne, siis suunatakse laps kohalikku muusikakooli, spordikooli või täppisteaduste ringi. Kui vanematel pole raha, siis makstakse stipendiumit. Kohalikus koolis saab näiteks korra kuus käia kõrgel tasemel professor või juhendaja ning tema õpetusest saaksid osa kõik lapsed, kes huviringis käivad.

Kas me viime selle ellu? Kas riik võiks seda rahastada? See ei ole ju väga kallis projekt, et igal kevadel kaardistada kõik meie anded ning nii aastast aastasse.

Lydia Rahula: Selleks on vaja kohe inimesi, kes hakkaks tegelema.

Age Oks: Seda mingil määral ka tehakse, balletikool on näiteks otsinud võimlemisringidest. Aga mitte nii püsivalt ja järjepidevalt.

Pille Lill: Kui me maksame riigi poolt juhendamise kinni, siis küll ikka leiaks kellegi, kes looks ka külasse balletiringi.

(...)

Lydia Rahula: Enam ei ole selliseid eriklasse, et valid üle linna. Muusiklassi võtad ainult oma kooli asumist, kes on saanud sisse ja soovivad. See valik ei ole enam suur. Minu meelest probleem on selles, et eriklassid võiksid ikkagi jääda, kus on tugev muusikakallak, oleks võimalik riigilt raha saada ja maksta õpetajatele, et lapsed saaks tasuta haridust.

Vello Vaher: Koostööd erikoolidega saab teha ka nii, et kõige paremad lauluõpetajad teeksid ka koostööd.

(...)

Pille Lill: Omandamise instikt on väga paljudel erialadel. Siit saatest sündis väike alge, ma kindlasti ei jäta seda õhku. Loome Eesti Kultuuri Koja juures loome ümarlaua, et tuua kokku erinevate kaunite kunstide esindajad ja viime sõnumi nende juhtide juurde, kellel on otsustamisõigus raha eraldamise üle.

Nii saaksime luua talendi arendamise mooduli või mudeli, millega hakata Eestimaa annet hoidma ja väärtustama.