Kuku raadio saade «Välismääraja» võttis vaatluse alla Euroopa Liidu idapartnerluse riigid: Ukraina, Moldova, Valgevene, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan. Koos Gert Antsu ja Lavly Perlinguga arutles saatejuht Hannes Hanso õigusriigi üle Ukrainas ja teistes idapartnerluse riikides ning millisel määral takistab reformide tegemist oligarhide suur mõju.
Hannes Hanso mõtiskles, et viies idapartnerluse riigis on reformide tegemisel suureks takistuseks ees oligarhid ja nende mõju. Kuuendas riigis Valgevenes on selliseks domineerivaks oligarhiks diktaator Aljaksandr Lukašenka ise. See tähendab, et neis riikides on Hanso kirjeldusel olnud või on ka täna võimalik osta seadusi ning panna enda huve kõrgemale riiklikest huvidest.
Eesti Idapartnerluse Keskuse direktor Gert Antsu nõustus, et oligarhide võimu murdmine on väga raske ülesanne. «Kui vahel küsitakse, et kui mitu aastat Ukraina või Gruusia või mõni muu riik on Eestist reformides taga, siis mõne koha peal tekib kiusatus öelda, et me tegime selle või teise asja ära 28 aastat tagasi,» kirjeldas ta riikide erinevat käekäiku.
Mõnes küsimuses on aga tema hinnangul vahemaa veelgi suurem. Antsu selgitas, et Eestis said kõik aru, et Nõukogude Liidu süsteem ei toimi ning tuleb üles ehitada midagi täiesti muud. Ukrainas oli raha palju rohkem, tihtilugu kuritegevuse kaudu tekkis seda veel enam juurde ning erahuvid võtsid riigi üle.
Endine Eesti peaprokurör Lavly Perling täiendas, et õigusriigi tasandil tunnetavad oligarhid oma puutumatust, majanduslikul tasemel aga takistavad nad ausa konkurentsi tekkimist. See omakorda tähendab vähem välisinvesteeringuid ning tekib nõiaring.
Kolmandaks oligarhidega seotud teemaks on tema sõnul kommunikatsioon: kuna meedia kvaliteet ei ole kiita, siis väidevalt on neil keeruline riiklikku kommunikatsiooni teha. Perling rõhutas, et Eesti ülesandeks on öelda, et alla ei tohi anda ning on olemas lahendusi, kuidas kasvatada inimeste ja riigi vahelist usaldust. Näiteks kutsub Eesti külla Ukraina õigussüsteemi töötajaid, et näidata, et ajakirjanikud ja prokurörid ei hakkagi vabas riigis ühtmoodi mõtlema.
