Neli aastat tagasi aitasid 60. eluaastates Sotiria ja Vangeli oma pojal asjad kokku pakkida ja kodust, Ateena keskklassi linnaosa Kypseli korterist välja kolida.
Kreeka karastunud vanurid kannavad nooremate koormaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta vahetas töökohta, abiellus ja rajas perekonna. Me arvasime, et meie roll vanematena on põhimõtteliselt ühel pool,» ütles pensionil kohaliku omavalitsuse töötaja Sotiria. «Siis algas kriis ja nad vajasid meie abi.»
Ja nüüd on vanapaari korter, mida ilmestavad arvukad suveniirid välisreisidelt ja hõberaamides perekonnafotod, kaetud mänguasjadega kihiga.
«Poeg ja ta abikaasa mõlemad kaotasid oma töökohad ja tulid siis meie juurde elama. Meie kaks väikest pensioni peavad meid viiekesi ülal pidama,» ütleb Vangeli, kes pani pensionile minnes kinni oma autoremondiäri.
Mõnede jaoks ongi nüüd finantsiliseks päästerõngaks see, kui keegi peres saab pensioni.
Aspasia ja ta mees Tassos – mõlemad 50. eluaastates ja töötud – otsustasid hakata ise hooldama Aspasia 80-aastast ema, endist kooliõpetajat, kes elas muidu vanadekodus.
«Praeguse seisuga paistab küll nii, et kumbki meist enam tööle ei lähe,» ütleb Aspasia. «Meil oli üks mugav tühi tuba ja vaba aega küllaga – ja mu ema pension tagab meile kindla regulaarse sissetuleku.»
Kreeka süvenev majanduslangus, mis vältab nüüd juba viiendat aastat, puudutab kõiki põlvkondi ja sunnib peresid oma ressursse käiku laskma. Tagavarad ja säästud kahanevad aga kiiresti – pärast 15-30 protsendi suurusi palga- ja pensionikärpeid.
Viimane kasinuspakett, mis täna (pühapäeval) Kreeka parlamendis kinnitatud peaks saama, nõuab uusi täiendavaid 10-protsendilisi pensionikärpeid, kuigi alla 1000 euroseid pensione (kuus) meede ilmselt ei puuduta.
Sel nädalal takerdusid läbirääkimised Ateenas mitmeks päevaks just pensionikärbete pärast, mida rahvusvahelised laenuandjad nõuavad.
Sotsiaalabi päästev võrk on aga juba üsna pingul, kuna ametlik töötusmäär on 21 protsendi peal ning toetust saab vaid 12 kuuks. Möödunud nädalal kõpitseti tervishoiusüsteemi, mis tähendab seda, et riigikliinikud küsivad nüüd raha ravimite eest, mida varem sai tasuta.
Buumiaastatel kahekordistas valitsus sotsiaalkulutusi 25 protsendi peale rahvamajanduse toodangust, kuid suurima pensionide ja toetuste kasvu osaliseks said kõrgemapalgalised töötajad – riigiteenistujad, ülikoolide õppejõud ja kohtunikud.
«Süsteem kallutati inimeste kasuks, kes olid tipus. Ning üsna palju oli raiskamist,» ütles Ateena uuringufirma Iove direktor Yannis Stournaras.
«Ja nüüd näeme me tagajärgi – üha suurem osa elanikkonnast peab saama hakkama 600 euroga kuus,» ütles ta.
Paljudel pensionäridel on üha raskem ots otsaga kokku tulla, kuna hinnad on kriisi süvenedes pidevalt tõusnud. Vastupidiselt prognoosidele kiirest deflatsioonist (majanduslanguse tõttu) on inflatsioon jonnakalt 2-3 protsenti aastas. Probleeme on raskendanud järsud kütteõli hinna tõusud, mille valitsus on eelarve-eesmärkide täitmise nimel kehtestanud.
Pärast seda, kui abikaasa mullu suri, on ligi 80-aastasel Andreasel raskusi majapidamisarvete maksmisega.
«Väga raske on ainult ühe pensioniga ära elada,» ütleb ta. «Ma otsustasin nädalat paar tagasi oma uhkuse alla neelata ja lõuna ajal kiriku juures supiköögis söömas käia.»
Suurema osa päevadest veedab ta kodu lähedal kohvikus, kus mängib sõpradega triktrakki ja loeb ühiseid ajalehti.
«Ega ma ainult seltskonna pärast – korteris on külm, kuna majarahvas otsustas, et sel talvel me endale kütust lubada ei saa.»
Aga nagu kõik kohviku tavakülalised, on ka Andreas seda meelt, et elu võiks ka palju hullem olla – võrreldes näiteks lapsepõlvega Teise maailmasõja ajal, «kui me alatasa tänaval nälga surnud inimesi nägime». Pärast läks ta isa Saksamaale tööle ja pere elas rahast, mida isa saatis.
Noorte töötute silmis, kelle tulevik on ametlikult 48-protsendilist töötusmäära arvestades troostitu, on vanemate inimeste vastupidavus kadestamist väärt.
Veidi üle 30 aastane Amalia omab kahte majanduskraadi Briti ülikoolidest, kuid töötab poole kohaga raamatupidajana, kuna ei ole pangas tööd leidnud. Naine tunnistab, et kriis on õpetanud teda vanemat põlvkonda austama.
«Meie vanavanemad kasvasid üles vaesuses ja kannatasid suuri raskusi,» ütleb ta. «Veider küll, aga nemad tulevad ilmselt paremini toime, kui meie.»
Copyright The Financial Times Limited 2012