Saates «Olukorrast ajakirjanduses» rääkis telekultuuri professor, äsja ilmunud paksu «Digiajastu teleraamatu» autor Hagi Šein Väino Koorbergile, kuidas on muutunud televisiooni tähendus ja roll ajas, milline võiks olla avalik-õigusliku ja eratelevisiooni vahekord ja roll Eestis, kas televisiooni peaks toetama või reguleerima ning kuidas Eesti telekanalitel üleilmses tehnoloogia- ja kultuurisõjas ellu jääda.

Šein kirjeldas, et digiajastu kõige suurem muudatus televisioonis on võimalus lahti saada konkreetsest ajast, ruumist ja vahendist. Televisioon on muutunud järelvaadatavaks, tellitavaks-tasuliseks, mitmel platvormil tarbitavaks. See on toonud juurde uusi kanaleid ja uusi teleteenuste vorme.

Šein lisas, et digiajastu muudatused jätkuvad ning pole teada, millega kõik lõppeb. Tema sõnul on juba praegu aga tegemist põhimõttelise katkestava pöördega.

Väino Koorberg Kuku stuudios. FOTO: Tairo Lutter

Koorberg päris, kas paljuräägitud televisiooni surm on digiajastu tõttu rohkem silmapiiril. Šein vastas, et tegemist on haibitud jutuga, pigem saab rääkida televisiooni kuldajast digitaalses maailmas. Televisiooni sisu pole tema hinnangul erilist revolutsiooni läbi teinud, revolutsioon on pigem tehnoloogilises, kättetoimetamisvahendite ja auditooriumi kõnetamise valdkonnas.

Šein ei näe suurt probleemi globaalsete platvormide kasutamises. «Meie põhiline mure on selles, et saaksime oma kultuuri sellesama digikultuuri kaudu arendada, tugevdada, inimesteni viia, see on minu meelest põhiküsimus,» sõnas ta.

«Kuidas hoida Eesti oma kultuuri audiovisuaalses keskkonnas, kuidas tagada sellele kättesaadavus, prioritiseeritavus, inimestele vajalikkus. Kuidas konsolideerida suhteliselt piiratud ressursse, nii inim-, tehnoloogilisi kui raharessurssi selles keskkonnas, on minu meelest A ja O,» jätkas Šein.

Koorberg päris, kas kultuuri hoidmine peaks olema avalik-õigusliku ringhäälingu kohustus, milline roll peaks olema kommertsmeedial ja millised on koostöövõimalused. Šein leidis, et mõlemal on oma roll, küsimuseks on, kas ressurssi jätkub. Riik annab ERRile raha, et see oma põhiseaduslikke ülesandeid kultuuripärandi hoidmisel täita saaks. Erameedia on tema hinnangul suuresti ärimudelite vangis. Kui eelmisel aastal kukkus reklaamiraha 17 protsenti, siis see on ärile suur löök.

Ühendkuningriigis panevad kanalid seljad kokku

Koorberg ja Šein vaatlesid lähemalt veel meediaettevõtete reguleerimise küsimust, mis on muuhulgas muutunud aktuaalseks USA suurte platvormide domineerimisega. Nad tõid näiteks Ühendkuningriigi, kus mitu kanalit proovivad teha ühistööd, et globaliseeruval meediamaastikul saada paremat positsiooni ning selle abil oma kultuuri edukamalt kaitsta.

Šein leidis, et sama võiks korrata Eestis, kus parasjagu kestab paisumise faas. Turul on üle kümne voogedastuskanali ning igaüks üritab üles ehitada oma tehnoloogilist lahendust. Tema hinnangul võib olla mõistlikum keskenduda sisu tootmisele ja tehnoloogiline baas luua ühiselt. Ta tõi näiteks, et mingil põhjusel pole ühele platvormile mahtunud Eesti filmipärandi voogedastuse arhiiv ja Jupiteri avalik-õiguslik sisutoodang, mille kohta Šein kasutas ingliskeelset väljendit waste of time and money (aja- ja raharaisk – toim).

Reguleerimine puudutab ka ERRi, mille ülesandeid pole õnnestunud kogu digiaja jooksul seaduses täpsustada, tõi Šein välja. Teiseks näiteks on meediaettevõtete liidu kaebus Euroopa Komisjonile, et ERR proovib erakanalitelt üle võtta teatud informatsioonilisi ja meelelahutuslikke funktsioone.

«Kui meil oleks niisugune korralik konsensus-mõttekoda, siis meil poleks vaja Euroopa Komisjoni pöörduda, et oma probleeme lahendada,» kritiseeris ta. Tema hinnangul oleks targa meediapoliitika ja omavahelise läbirääkimise abil saavutatav, et eestikeelset sisu oleks rohkem, see oleks kvaliteetne ja kättesaadav. Seni aga on Eesti meediaorganisatsioonid proovinud pigem lahutada kui koonduda.

Telega koos teiste teenuste müük

Tulevikku vaadates prognoosis Šein, et suurt osa televisioonist edastatakse interneti kaudu. Oleneb tehnoloogiast, kuid omades telefoni või mõnda muud vahendit ja internetiühendust, on põhimõtteliselt kogu maailma televisioon juba käes. Üha vähem on saatekavasid ja kureeritud programme, kuigi tellitav voogedastus ei kao. Üha enam toetutakse algoritmidele sisu leidmiseks. Koorberg märkis selle peale, et võimalust avastada jääb vähemaks.

Küllap jäävad veel pikaks ajaks alles ka üldleviplatvormid ja avalik ringhääling, aga väga suur osa meediasisust tuleb inimesel endal kokku valida. «Ilmselt midagi sellist telepoe sarnast tulevikus on. Ma arvan, et lineaarne televisioon peab veel suhteliselt kaua vastu, 15–20, võib-olla isegi rohkem aastaid, aga siis võib ta tasapisi hääbuda,» arutles Šein.

Televisioon on küll elus asi, millega inimesed suhestuvad ning õhtul prime time ajal võib lineaarsus alles jääda, aga ülejäänud ajal hakkab domineerima internetipõhine valikuvõimalus. Ilmselt tekib ka seal spetsialiseerumine üld- ja nišikanalite vahel.

Šein võttis kokku, et meediateadlaste hinnangul on televisioonil tõenäoliselt mitu tulevikku: mitmed infoedastusvood, mis on eri moodi sihitud ja eri moodi finantseeritud. Lisaks telele müüakse samal platvormil kaasa kõiki teisi teenuseid: reisimine, raamatud, hobid, haridus. «Televisioon on seal sees audiovisuaalne köitmine, nagu peibutis, aga tegelikult müüakse väga palju erinevaid teenuseid koos filmide, saadete ja šõudega,» kirjeldas Šein.

Koorberg küsis, mida peaksid digiajastu uue televisiooni loojad tingimata silmas pidama. «Mõelge järgi, mis on rahvale oluline,» vastas Šein. «Mis aitab tal elada, maailmast aru saada, iseendast aru saada, oma kultuuri hoida, oma väärtusi sõnastada, nendele toeks ja abiks olla. Kui see arusaamine on olemas, siis sünnivad ka reaalsed lahendused, saated, formaadid, kanalid ja kõik muu.»