Rongi juhtimine oli varasemalt üks naistele keelatud ametitest. 2009. aastal uue töölepinguseadusega keelatud tööde nimekiri kaotati, roheline tuli oli sellega naisrongijuhtide tulekuks antud. Läks pea kümmekond aastat, kui Eesti sai endale esimese naisrongijuhi. Millega see eriala Sind võlus?
Mind on raudtee paelunud juba päris pikalt. Tõsisem soov rongijuhiks saada tekkis siis, kui Saksamaal reisides sõitsin rongis, kus juhi ja sõitjate vahel oli läbipaistev klaas. Vaade, mis sealt avanes oli muljetavaldav. Soov tugevnes, kui ma Soomes koolis ja tööl käies rongiga sõitsin ning märkasin, et sageli on vedurijuhiks naine. See tegi mind heas mõttes kadedaks.
Kas teised sama ametit pidavad naised olid eeskujuks?
See oli kindlasti suureks inspiratsiooniks. Et unistusi hakata täide viima, peadki kõigepealt selgusele jõudma, mida sa tahad. Kui juba reaalselt ette kujutad, kuidas midagi teha, siis on võimalik unistus ka täide viia. Võisin ju tunda, et midagi tõmbab rongide poole, aga nii-öelda pilti kokku ei pannud, et see võikski olla minu elukutse.
Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma Elroni kodulehel filmiklippe vaatasin ning seejärel uurisin, kuidas vedurijuhiks saada. Hetkest, kui Elronisse kirjutasin, kulus veel aasta, enne kui avanes võimalus tööle kandideerida. Ei ole päris nii, et astud uksest sisse, asud aga tööle ja oled kohe valmis rongijuht. See eeldab pikka ja põhjalikku ettevalmistust.