Isamaa poliitik Kalle Muuli ja Postimehe peatoimetaja Marti Aavik võtsid Kuku raadio saates «Muuli ja Aavik» vaatluse alla Valgevene valitsuse migrandirünnaku Poola vastu ning selle mõjud Eestile. Saatejuhid kutsusid üles Eesti piiri paremini kaitsma.

Muuli ja Aavik leidsid, et kui migrandirünnaku juures on midagi rõõmustavat, siis on selleks Poola sirgeselgsus Euroopa Liidu välispiiri kaitsmisel ning Euroopa Liidu üksmeelne toetus Poolale.

Aaviku hinnangul peaks Poola siiski laskma ajakirjanikke ka piiritsooni tegevust jälgima, muidu saavad vabamalt levida vastase propagandakontoris välja mõeldud valed. Muuli argumenteeris vastu, et propagandavaled sünnivad nii või teisiti, neid ära ei hoia.

Migrandirünnaku või hübriidsõja termini asemel kirjeldaks Muuli toimuvat kui sõjalist konflikti Valgevene ja Euroopa Liidu vahel, kus Valgevene kasutab migrante relvana. Seetõttu tema ei arva, et Poola oleks kohustatud lubama ajakirjanikke sõjategevuse piirkonda.

Aavik leidis, et see argument ei päde, sest on olemas ka sõjakorrespondendid. Muuli märkis, et ajakirjanike huvist ta saab aru, aga samamoodi on ligipääsu nõudnud inimõigusorganisatsioonid.

«Mida asja? Minge nõudke Lukašenka käest, kes on inimesed metsa saatnud ja vaadake, kuidas inimesed metsas elavad,» ärgitas ta. «Nad ei ole Poola territooriumil metsas, nad on Valgevene territooriumil metsas. Minge küsige [Valgevene diktaator Aljaksandr] Lukašenka käest, kus on inimõigused, pole vaja seda Poola käest nõuda. Poola, vastupidi, tahab enda territooriumil inimõigusi säilitada.»

Aavik märkis, et Lukašenkalt ei ootagi avatud käitumist. Muuli küsis vastu, et kas see tähendab, et oma sõpru peab kottima. Aavik leidis, et Muuli kasutab liiga tugevaid sõnu, tema rääkis millestki hoopis muust. Aga kokkuvõttes on ka tema hinnangul tegemist detailiga ning tähtis on Poolat igal viisil toetada.

«Mul on uudistest mulje, et üle terve Euroopa Liidu vankumist eriti ei ole,» kirjeldas Aavik. «Kui on jutud olnud, kas Lõuna-Euroopa riigid saavad aru Poola murest, siis tundub, et nad saavad väga hästi aru, sest tegelikult on nad kõik kogenud hädarelva, mitte loomulikku migratsioonivoogu.» 

«Ma olen sinuga põhimõtteliselt nõus, et Euroopa Liit kõige hullemini ei ole käitunud ja pükse päris maha ei ole lasknud. Tubli,» sõnas Muuli. Tema hinnangul oleks aga EL pidanud juba varasemalt tugevamalt reageerima, näiteks toetama Poolat piiritara ehitamisel. Türgi lennuliinid lendavad Euroopa linnadesse edasi, hoolimata sellest, et nad on kuude kaupa migrante Valgevenesse vedanud. «Kriis kestab, inimesi veetakse edasi. Siin tuleb jõulisemalt reageerida. Sõjas ei saa nii, et kõik on siidikinnastes ja pehmete kätega,» heitis ta ette.

Samuti pole ta nõus siseminister Kristian Jaani hinnanguga, et Eestis on turvaline. «Ma tahaksin näha, et meil liiguksid okastraadikoormad praegu piiri poole. Kus on meie piirikindlustused ja kaitse? Tegelikult on see puhas jutt. Lõpuks avastame sama, mis juhtus koroonakriisis: räägitakse ilusaid sõnu, aga tegelikult kriisiks ei olda valmis,» võrdles ta.

«Kui meil tuleb 200 inimest üle piiri, siis ausalt öeldes hullemat asja Eestiga ei saa juhtuda. Loomulikult meie riigikord ei kuku sellest, aga meil on silmad häbi täis ja me näitame, et me oleme ühisest rindest välja astunud, jätnud oma töö tegemata,» kritiseeris Muuli. Ta lisas, et valitsus võib olla küll otsuseid vastu võtnud neist avalikkusele teada andmata, aga ta ei näe siiski mingeid ehitustöid.

Aavik nõustus, et praegu peab Eestis olema piirikaitseks valmistumine füüsiliselt nähtav. Staapides võib-olla mõeldakse, et plaanid on olemas ja tegevust ühel või teisel põhjusel ei käivitata, aga poliitilises juhtimises oleks tema hinnangul vaja näidata valmisolekut.

«Minu meelest me peaksime seda nõudma oma valitsuse käest,» ütles Muuli. «Eesti turvalisus on selles mõttes täiesti tagamata. Arvatakse, et migrandid on Minskis ainult. Tänapäeva tehnika juures on see äärmisel juhul poole ööpäeva küsimus, kui nad on Eesti piiril. Ma arvan, et ilma okastraadita meie poisid seal vastu ei pea, olgu nad nii tublid kui tahes.»