Andrus Öövel: ükski tehniline vahend piiri ei valva

Endine piirivalveohvitser ja kaitseminister Andrus Öövel usub, et piirivalveorganisatsioon asendati politseiorganisatsiooniga, sest usuti, et on võimalik Euroopa ühiskodu, ja ka Venemaa muutub analoogseks riigiks Lääne-Euroopa riikidega ning piir kaotab järjest oma tähtsust. Elu näitas, et kellelgi on teised plaanid. Foto: Sille Annuk

Eesti kagupiirile eelmisel kuul paigaldatud 40 kilomeetrit lõiketraati suudab aeglustada sissetungijaid, aga kui pole piisavalt piirivalvureid, kes pealetungi tõkestaksid, murtakse takistustest läbi igal juhul, ütleb piirivalveohvitseride kogu esimees Andrus Öövel.

Nüüd, mil Poola ja Valgevene piiril pingestunud olukorra järel sai ka Eesti piir Venemaaga kiirkorras täiendavaid tõkkeid, palus Postimees Öövelil, piirivalveameti esimesel peadirektoril, lahata, kui palju kagupiiri tugevdamisest tegelikult kasu võiks olla.

Kas piirile ehitatud viivitustara ja lõiketraadist tõke pole suuresti vaid enda südamerahustuseks, et oleme midagi siiski teinud? Migrandid saavad ju mujalt üle piiri tulla.

Iga tõke, mis illegaalse migratsiooni teele luuakse, tuleb meile ainult kasuks. Üldiselt on inimesed piisavalt targad ja arvestavad sellega, et kui kuskil on midagi lihtsamini saavutatav, valivad nad üldjuhul ikkagi lihtsama tee ja väldivad keerulisemat.

See lõiketraadist tara, mida kagupiiril näeme, kahe minutiga mahajoostav ei ole. Selle läbilõikamiseks on vaja tehnilisi vahendeid ja isegi nende olemasolul pole läbitungimine lihtsate ülesannete killast.

Ausalt, kui palju sellest tegelikult kasu on?

Piiril on kohti, mis on kergemini ületatavad, ja kohti, mis on kehvemini ületatavad. Iga tõke, mis on püstitatud kergemini ületatavatele kohtadele, on illegaalse immigratsiooni toetajatele, olgu see organiseeritud kuritegevus või naaberriik, kahtlemata takistuseks. Aga aru peab saama ühest: mitte ükski tehniline vahend piiri ei valva. Piiri valvab piirivalvur. Kõik, mida me piirile rajame, olgu need tarad, traadid või mis iganes muud tõkked, vaatlus- või tuvastussüsteemid, on piirivalvurile abiks, et ta ei peaks töötama üksnes taipamismeelega.

Küsimus on ikkagi selles, kas meil on kriitiline arv piirivalvureid, kes on saadud informatsiooni peale valmis reageerima.