Kuidas me õpetame lapsi hüvesid ära teenima

, lastekirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiia Selli.
Tiia Selli. Foto: Arvet Mägi

Sattusin Selveris pealt kuulma, kuidas väike tüdruk mangus, et ema ostaks talle värvipiltidega ajakirja.



“Ei!” ütles ema juba mitmendat korda ja tema hääles oli kuulda vaoshoitud ärritust.

“Aga miks?” virises tüdruk.

“Sellepärast, et sa oled terve päeva paha laps olnud ja ei ole se­da ajakirja lihtsalt ära teeninud …”

Muidugi ei osanud tüdrukuke nii kategoorilise väite peale muud teha kui nutma hakata. Ja seda ta üpris häälekalt tegigi. Võite isegi arvata, et ema selle üle just rõõmus ei olnud.

Mind pani see vahejuhtum endalt küsima – kas sellistest lastevanemate apsakatest saavadki alguse inimese madal enesehinnang, süütunded ja uskumus, et ei olda väärt parimat ning et õnne saavutamiseks peab ränka vaeva nägema? Kindlasti. Kui lapsele päevast päeva korrutatakse, et ta on halb ja veel kord halb, siis lihtsalt ei ole võimalik, et selline laps usub iseenda väärtuslikkusesse.

Ema-isa on ju suured ja targad, nad on väikese lapse jaoks autoriteedid. Kui suur ja tark nii ütleb, siis järelikult nii on. Mida rohkem laps usub, et ta on halb, seda sügavamale see tema alateadvusse kinnistub ning seda raskem on tal tulevikus oma ellu lubada hüvesid. Miks nii? Sest just see, kui väärtuslikuks me end sisimas peame, määrab ära, kui palju häid asju me oma ellu lubame. Inimesed, kes naudivad õnnelikku elu, ei ole seda teistest rohkem ära teeninud, nad lihtsalt lubavad endale rohkemat.

Inimene on vist küll ainus olend loomariigis, kes arvab, et peab õnne, heaolu ja armastuse kuidagi ära teenima. Mõelge näiteks kassipoja või koerakutsika peale – nemad ei vaeva oma pead sellega, mida tuleks söögi-joogi ja armastuse eest sulle vastu anda. Nad lihtsalt lubavad ennast armastada. Samamoodi käituvad pisikesed beebid – nad teavad, et on armastuse ja kõik head asjad pälvinud ainuüksi selle eest, et nad ilma lihtsalt sündinud on.

Meie, täiskasvanud, oleme need, kes oma suures harituses õpetame lapsed armastust ära teenima. Kui sa suppi ära ei söö, siis magustoitu ei saa … Kui sa tuba ära ei korista, siis õue mängima ei lähe … Mida lapse alateadvus sellistest nõudmistest välja loeb? Ma olen heade asjade vääriline ainult siis, kui olen täitnud teatud tingimused. Kui need tingimused on täitmata, siis pole mul õigust vastu võtta elu hüvesid.

Kummaline, et oma kõige kallimatega – lastega – käitume nii, nagu nad oleksid meist madalamad ja väärtusetumad. Täiskasvanule me ju ei ütle: kui sa suppi ära ei söö, siis magustoitu ei saa! Miks me siis lastega nii toimime?

Sama rida jätkab ka kool. Hinnete panemine meie õppesüsteemis on suurepärane moodus lapses arendada uskumust, et kõik hea peab tulema valu ja vaevaga. Vaadake, millise rõõmu ja õhinaga õpivad pisikesed lapsed! Neile pole õppimine veel ebameeldiv kohustus, mida peab täitma peamiselt selleks, et vältida vanemate ja õpetajate meelepaha ning halbu hindeid, vaid põnev võimalus teada saada uusi asju.

Kas meist üldse keegi on üles kasvanud ideaalsetes tingimustes? Muidugi mitte. Ometi usuvad ühed, et nad väärivad imelist elu, teised aga on võtnud kannataja rolli, arvates, et küllap on niisugune nende saatus.

Praegusel ajal ilmub kogu maailmas tohutu palju raamatuid, mis kõik räägivad sellest, et iga inimene loob oma reaalsuse ise. Nii massiline infotulv ei ole juhus. Inimkond on lihtsalt küps mõistmaks, et möödas on aeg, mil oma elu ebaõnnestumisi võib lapsepõlve, teiste inimeste või valitsuse kaela veeretada. Piltlikult öeldes – möödas on aeg, mil rehavarrega vastu pead saades võisid süüdistada teist, et miks too rehale peale astus. Sellest hetkest, mil mõistame, et ainult meie ise juhime oma elu, haarame tüüri enda kätte.

Kui tüür on meie käes, siis tekib küsimus, kuidas seda kõige efektiivsemalt kasutada. Kõigepealt on vaja teada, et me ei loo mitte tegudega, vaid mõtetega. Iga mõte vibreerib oma sagedusel ning see hakkab ligi tõmbama teist, kattuva vibratsiooniga mõtet. Nüüd need kombineerunud mõtted tõmbavad ligi üha uusi ja uusi samasuguse energiaga mõtteid, kuni nende jõud on nii suur, et nad saavad reaalselt teostuda. Seda universumi võimsaimat seadust nimetatakse külgetõmbeseaduseks.

Loomisprotsessis hakkavad olulist rolli mängima lapsepõlvest saati omandatud uskumused. Kui usume, et elu peabki olema raske, siis tõmbame alateadlikult ligi  selliseid olukordi, mis muudavad elu raskeks. Sellepärast ongi kord komistanul keeruline jalgele tõusta.

Vanematena on meie võimuses anda oma lastele kaasa uskumus, et nad on igal eluhetkel väärt parimat. Et nad tohivad õnne, rõõmu, heaolu ja armastust nautida ainuüksi seetõttu, et nad maailma lihtsalt sündinud on.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles