LAUPÄEVANOVELL ⟩ Susan Luitsalu «Uusaastalubadused»

Susan Luitsalu Foto: KRÕÕT TARKMEEL

«Hissand!» kuulsin oma naist kuskil voodi ­kõrval traagiliselt sisse ­hingamas ja siis sama teatraalselt ka välja: «Kuidas see juhtus?»

Teadsin seda teeseldult šokeeritud hääletooni küll – selline oli Anne elevil ja klatšinäljasena. Juba ta kümbles sensatsioonilainetes nagu väike siga soojas virtsas, tõelisest rahulolust puudu veel vaid võimalikult pikantsed ja võikad detailid juhtunu kohta. Meenub, et kui nad Riho lõpuks veest ­välja tõmbasid, ei väsinud Anne ­hiljem salapärasel ilmel sõbrannadele jahumast, kuidas – mõelda vaid – Rihol olid seal vees püksid eest lahti olnud, lukk ja nööp ja puha. Ta ei lasknud end segada purjetajast tuttava jutust, et see on üsna tavaline viis uppuda: paned paadi peal pidu, lähed üle reelingu kusema ja hopsti! oled üle madala reelingutrossi vees, ilma et keegi märkaks. Ei, Annele meeldis uskuda, et Riho, tema veendumusel kapihomo, oli oma «kalduvusi» kellelegi peokaaslastest peale surunud ja too oli ta siis üle parda lükanud.

Nüüd ilmus Anne selle ­uduse tunneli vasakusse äärde, mis ajurabanduse tagajärjel mu nägemi­sest alles oli jäänud, ja soigus: «Kuidas saab täies elujõus noor mees sellises seisus olla?»