VIDEO ⟩ Kui tagatakse normaalne võimalus elada, siis Varro Vooglaiul poleks midagi selle vastu, kui enam ei lehviks sinimustvalge lipp: nimetage seda Eesti Vabariigiks, mingiks Eestimaa kubermanguks või millekski muuks

Varro Vooglaid. Foto: Tairo Lutter

«Sa ei saa nagu lõputult ka mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, eks ole, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled nagu inimeste ahistamise ja kiusamise ja mahasurumisega, eks,» põhjendas Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaid Objektiivi saates.

Postimees avaldab toimetamata kujul (alates ajast 1:22:20) tekstilõigu Vooglaiu ja Markus Järvi vestlusest Objektiivi saates «Fookuses: Valdo Põderi ja politsei valelik infooperatioon SAPTK vastu oli alatu ja häbiväärne».

Vooglaid: Ma ütlen, see võtab lõpuks nii nõutuks kõik. Jah, siis lõpuks mõtledki, et, vabandust, mis variandid on üldse siin ühiskonnas mingis suunas mõjutada, kui inimesed hakkavad lõpuks radikaliseeruma. Järgmiseks ongi see, et pooliku telliskiviga viskab keegi akna sisse kuskil. Siis sa küsid, et vaadake nüüd, nagu kuidas käituvad, aga sa pead vaatama kogu seda asja, mis on toimunud eelnevalt – mitte midagi ei ole võimalik kodanikel teha nende vahenditega, mis on nagu seaduspäraselt inimeste käsutusse antud. Mõnitatakse, hurjutatakse, surutakse maha meedia poolt, poliitikute poolt, jõustruktuuride poolt. Lõpuks, eks ole, kui inimestel üle viskab, siis öeldakse, et nonii nüüd me peame raudrusikat näitama, sest et inimesed on ületanud igasugused piirid.

Järvi: Kas sa ikka Kaja Kallase apartheidivalitsust lähed kaitsma, kui Putin tuleb, ründab Eesti Vabariiki?

Vooglaid: Ma lähen kaitsen, et Kaja jõuaks oma eralennuki peale, et minema lennata siit. See on minu peamine huvi.

Järvi: Väga hea! Väga hea! Mina teatrisõbrana olen valmis nagu verd valama ja ise veristatud saama selleks, et süvariigi teatrisõber Meelis Oidsalu võiks ka sinna Kajaga kaasa sõita Londonisse, et seal on hea teatrielu. Seal saab rahulikult kirjutada selliseid kauneid opuskleid.

Vooglaid: Mis sa arvad, kas sellel poliitilisel eliidil ei ole mingeid eralennukeid tangitud paakidega, kui siin päriselt ohuolukord peaks tekkima. Kiiremas korras Ülemistele lennuväljale ja minema siit kohe, et saaks «eksiilivalitsuse» (näitab kätega jutumärke) kuskil moodustada, eksole, isamaa huvides.

Järvi: Aga ikkagi, isamaa huvid kaaluvad üles igasugused muud asjad. Jah, et, kui nüüd Putin tuleb, et siis on kõikidele hea selline testiküsimus, et kui palju te olete valmis sellise riigi eest omaenda verd valama? Kuidas teil on kodanikud?

Vooglaid: Ei noh, mina olen seda varem ka öelnud ja ma ei häbene seda ütelda ka uuesti, et vaata, kui Venemaa tegutseks sellisel viisil, et ta tagaks inimestele päriselt põhiseaduslikud õigused, ei suruks peale seda ... ei teostaks vaktsiinisundi, ei teostaks apartheidi, jätaks inimestele võimaluse elada ja kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele, ei hakka ähvardama siin vangistusega, sellepärast et sa ei ole nõus, ma ei tea...

Järvi: Homotorti tegema...

Vooglaid: Jaa, pidev selline kiusamine lollide väikeste asjadega nagu. Ei taha sind relvituks teha, eks ole. Ei taha su vanemlikke õigusi piirata. Ei taha sinu lapsi süstida sinu selja taga niimoodi. Siis tekiks väga kiiresti väga tõsine küsimus, et nagu, ma ei tea, mina tahan lõppude lõpuks elada normaalset elu, eks ole. Nimetage seda Eesti Vabariigiks või nimetage seda mingiks Eestimaa kubermanguks või millekski muuks, eks ole. Kes iganes tagab inimestele võimaluse siin normaalselt elada, selle poole siis inimesed hoiavad, eks. Et sa ei saa nagu lõputult ka mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, eks ole, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled nagu inimeste ahistamise ja kiusamise ja mahasurumisega, eks.

Järvi: Mina ütlen lihtsalt seda, et esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeval, 24. veebruaril, minul on selline tunne, et see lipp ei esinda mind. See lipp ei ole see, mille eest ma tahaksin elada ja surra. See ei ole mingi riik, mis on minu riik. See ei ole mingi Eesti, mis on minu Eesti. Meil on kaks Eestit täiesti omavahel lõhki. Üks on nomeklatuurne Eesti ja teine on nii-öelda kõrvaletõrjutud Eesti. See nomenklatuurne Eesti on valmis astuma kõrvaletõrjutud Eesti õigustel, valmis trampima nende õigustel. Ja ma pean tunnistama, et esimest korda võib-olla, et vabariigi aastapäeval mul on selline tunne, et mind ei huvita see asi. Mind ei huvita üldse see asi. Mulle meeldib Vabadussõda, mulle meeldib vaba rahvas. Mulle meeldib see, mis on eesti kultuur, aga see süsteem, mis praegu sinimustvalge lipu taha varjub - see ei ole minu Eesti.

Vooglaid: Minu Eesti see ka ei ole. Ma ka ei tunne mitte mingisugust ühisosa selle seltskonnaga, kes seal Stenbocki majas pesitseb ja ministeeriumides ja mujal. Pidage ise oma pidu ja olge õnnelikud eksole. Eriti veel olukorras, kus te ei ole nõus isegi neid piiranguid tühistama vabariigi aastapäevaks. Te jätate sajad tuhanded inimesed apartheidirežiimi alla, avalikust elust kõrvaldatuks eksole. Sa teed sellise olukorra, kus isegi vabariigi aastapäeval ei saa inimesed minna näiteks perega restorani, et tähistada vabariigi aastapäeva. Sõitke seenele oma pidustustega ja tõesti, noh, pidutsege nii palju kui tahate, eks ole. Ja siis tõstke maksusid, et järgmine aasta saaks veel rohkem pidu pidada teiste inimeste raha eest, keda te represseerite samal ajal. Mul ei ole ka mitte mingisugust huvi selle seltskonnaga mingit ühist pidu pidada siin.

Vaata ka: EESLIINIL 〉 Varro Vooglaid esitab Kremli jutupunkte

Varro Vooglaid on kommenteerinud oma Facebooki postituses kõnealust juhtumit, nimetades ajakirjanikke meediahüäänideks ja süsteemi allaheitlikeks teenriteks, aga oma väljaöeldud sõnade kohta ta sisulist kommentaari siiski ei andnud.

Varro Vooglaid: Postimees kirjutab vahkvihas: «Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaid rääkis Objektiivi saates, kuidas tal ei ole midagi selle vastu, kui Venemaa okupeerib Eesti.» Selle räige vale pärast annan Postimehe kohtusse ja võidan.

Postimees märgib, et Varro Vooglaid ei kasutanud sõna «okupatsioon» ning seetõttu täpsustasime esialgset pealkirja.