President Alar Karis on ametis olnud ligi viis kuud. Homme peab ta oma esimese vabariigi aastapäeva kõne. Seekordne Eesti sünnipäev toimub koroonakriisi tõttu taas tagasihoidlikumalt ja ähvardava Ukraina sõjaohu tõttu räägime hoopis rohkem julgeolekust.

Milline on 104-aastane Eesti? Kas me peame siin ainult muretsema või on põhjust ka rõõmu tunda?

Rõõmu peab ikka tundma, sest 104 aastat on väga oluline tähis, aga muretseda tuleb ka, sest rõõm ja mure käivad ju koos. Eks me oleme juba sellised, ühelt poolt murelikud, teisalt kogenud, aga päris elukogenud veel ei ole. See pendel käibki meil võib-olla natuke seinast seina. Kord oleme endaga väga rahul ja siis oleme väga rahulolematud.

Te olete öelnud, et kriisidest aitab meid üle ühine tahe seda riiki pidada. Kas meil on seda tahet?

Ma arvan, et enamikul meie inimestest on see tahe olemas, võiks öelda, et peaaegu kõigil. Samas eks see ongi ka aja märk, et nende hääl, kellel praegu tahet ei ole, kostab rohkem välja, ja need, kes on rahul ja kellel see tahe on olemas, on lihtsalt vait, teevad oma igapäevast tööd ning seisavad selle eest, et meie riik areneks.

Kas te Eestis ringi käies tunnetate lõhet ühiskonnas samamoodi, nagu me tunnetame seda ajakirjandust ja sotsiaalmeediat jälgides? Kas lõhed Eestis võivad muutuda ohtlikuks?

Lõhed on olemas. Ametisse astudes ma lubasin ka hakata õmblema kokku meie Eesti riiki, et eriarvamused ei oleks nii suured. Eri kohtades on meil erinevad lõhed, eri arusaamad, aga paraku mõned neist eskaleeruvad viisil, mida me näha ei taha. Me peaksime jääma siiski viisakaks, eelkõige räägin siinkohal poliitikutest. Eriarvamused on ja jäävad, see on demokraatia üks tunnuseid, et inimestel on eri arvamused ja kõik võivad oma arvamusi välja öelda, aga kui see läheb rappimiseks ja inetuste rääkimiseks, siis ma arvan, et see ei ole hea ja sellega peab tegelema.

Kommentaarid (2)
Copy