Karin Streimann: esimene hinne – kaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karin Streimann
Karin Streimann Foto: Erakogu

Karin Streimann kirjutab väikesest poisist, kes tahtis väga kooli minna, kuid enam ei taha seal käia. Eesti õpilastele ei meeldi koolis, näitavad rahvusvahelised uuringud, ent see ei näi kedagi eriti huvitavat.
 

Üks poiss alustas eelmisel sügisel oma kooliteed. Ta läks esimesse klassi oma kodulähedasse kooli, kus oli käinud ka eelkoolis.

Alguses meeldis talle koolis väga. Nüüd ei taha ta sinna enam minna.

Tema kõige esimene hinne oli kaks. Matemaatikas. Laps ei osanud kõiki tehteid peast arvutada ning kirjutas ühte numbrit teistmoodi, kui peab. See loeti valeks, kuigi õpetaja sai aru, mis numbriga tegu.
Järgnes hinne kolm. Kunstiõpetuses. Joonistatud pilt oli liiga paberi nurgas. Peab olema keskel.

Selles pealinna magalapiirkonna koolis hindavad lapsi juba esimeses klassis erinevad õpetajad. Puudub algklassiõpetaja, kes annaks suuremat osa tunde ise. Õpetajad vahelduvad tunnist tundi ja ka hindavad nii, nagu hinnatakse suuri lapsi. Nemad aga on seitsmeaastased põnnid, kes on tulnud lasteaiast väikese hirmu ning suure sooviga kasvada suureks. Kas neid tulebki nii õpetada? Lajatada kohe halva hindega?

Ma usun, et õpetajal oli õigus neid hindeid panna. Ometi on see lugu kurb, sest see poiss on õpetaja õiguse ees nii väike.

Kas ei võiks õpetaja panna lastele esimesena head hinnet, kinnitamaks, et nad oskavad ja saavad koolis hakkama? Või jätta hoopis hindamata ning kirjutada vihikusse, mida peaks kodus rohkem harjutama? Kas pole õpetajal kohustust ja vastutust tekitada lapses motivatsiooni koolis käia, kooli tulla? Või peab kohe karistama mitterahuldava hindega?

Õpetaja on täiskasvanu, kelle ülesanne on õpetada. See ei tähenda ainult tunni äraandmist ega hinnete ritta ladumist. Kas tõesti ei osanud need õpetajad arvata, mis tundeid tekitab alles kooliteed alustanud lapses halb hinne?

Ma loodan südamest, et alles on ka need õpetajad, kellega vähemalt kunstiõpetuse tunnis võib ennast turvaliselt tunda, sest ilu on vaataja silmades ja kunst lapse kätes. Sellistelt õpetajatelt saavad õpilased neljasid ja viisi, isegi gümnaasiumis. Mida õpetab hinne kolm kunstiõpetuses? Kui su nägemus erineb teiste omast, siis on see vale? Püsi piirides, see tähendab paberi keskel, ja siis läheb sul hästi?

Igas koolis kehtib oma kord. Mõnes koolis ei panda hindeid lausa viienda klassini, mõnes koolis hinnatakse algul lapsi rõõmsate või tõsiste näopiltidega, mõnes koolis saavad lapsed hindeid algusest peale.
Hoolimata kooli otsusest peaks igal lapsel olema õigus tunda ennast koolis hästi. Tal peab kujunema motivatsioon õppida ja koolis käia. Kui õppida on huvitav, siis soovib laps omandada uusi teadmisi ning rakendada neid ka koolivälises elus. Kool peaks olema meeldiv ja turvaline keskkond, mis innustab õppima.

Kas ei olegi kõige tähtsam innustada ja tekitada õpihimu? Kui on kujunenud harjumus saada häid hindeid, siis tagasilöökide puhul on lapsel endal soov ja tahe seisu parandada. Vanemad võivad igal õhtul koos lapsega õppida ja harjutada ning rääkida, et halb hinne pole veel maailma lõpp. Kas keegi võiks teha seda ka koolis? Kes õpetaks last tundma õppimisest rõõmu? Kelle jaoks on tänapäeva Eestis kool?

Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (2009/2010. aasta) järgi ütleb 52 protsenti 11-, 13- ja 15-aastastest poistest ning 38 protsenti tüdrukutest, et neile pigem ei meeldi või üldse ei meeldi koolis käia. See on päris suur hulk lapsi.

Sama uuringu 2005/2006. aasta tulemusel paiknes Eesti laste arvu poolest, kellele meeldib väga koolis käia, 41 riigi seas kõige viimasel kohal (2009/2010. aasta uuringu rahvusvahelised tulemused pole veel avalikud). Sama kehtib 2002/2003. aasta uuringu tulemuste kohta. Kas see on meile tähtis, et oleme saavutanud mitmel aastal häbiväärse viimase koha? Miks ei meeldi nii paljudele eesti lastele koolis käia?

Muidugi ei sõltu see ainult hinnetest. Seda mõjutavad ka muud asjaolud: kuivõrd köitvad ja huvitavad on tunnid, millised suhted valitsevad klassis, millised on suhted õpilaste ja õpetajate vahel, millised (ja kas üldse) on suhted kodu ja kooli vahel, kas esineb koolikiusamist, milliseid tundideväliseid tegevusi koolis läbi viiakse jne.

Paljudes riikides viibivad lapsed koolis pika päeva: kella kaheksast hommikul kuni nelja-viieni õhtul. Nad tulevad ikka rõõmsalt koju ning tahavad hommikul kooli minna. Paljudes riikides ei tähenda kool ainult kontrolltöid ja koduseid ülesandeid, riigieksamite tulemusi ning edukust kõrgkoolidesse sissesaamisel. Tõsi, eesti lapsed saavad PISA testis häid tulemusi. Kas nad ise on aga rahul ja õnnelikud?
Kas see üldse on tähtis, et meie lapsed oleksid õnnelikud?

Eesti on nii pisike riik, et iga laps on väärtus. Ükskõik, millises koolis ta käib. Ükskõik, mis keeles ta õpib. Ükskõik, kellena töötavad tema ema ja isa. Kasvatagem, õpetagem, armastagem ja hoidkem kõiki lapsi, kes meil on. Et nad tahaksid igal hommikul kooli minna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles