Andrei Korobeinik: ACTA - järgmine samm

Andrei Korobeinik
, riigikogu liige (Reformierakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Korobeinik.
Andrei Korobeinik. Foto: PP

Järgmise aasta 1. maiks peab Eesti ära otsustama, kas liituda võltsimisvastase kaubandusleppe ehk ACTAga. Eesti on üks viiest Euroopa Liidu riigist, mis pole kõnealust dokumenti allkirjastanud. Isegi kui see toimuks, peab selle ratifitseerimise otsuse vastu võtma Eesti parlament. Võltsimisvastane kokkulepe on küll allkirjastamata, kuid ACTA-teemaline arutelu käib parlamendis juba täiel hool.

Meeleavaldused

11. veebruaril tuli Tallinna ja Tartu tänavatele mitu tuhat ACTA vastu protestivat meeleavaldajat. Juba 14. veebruaril analüüsisime riigikogu põhiseaduskomisjonis seda teemat oma ala ekspertidega, kellest ühed olid leppe allkirjastamise poolt ja teised selle vastu.

Kolm päeva hiljem, 17. veebruaril toimus riigikogu ELi asjade komisjoni eestvedamisel väga põhjalik arutelu võltsimisvastase kaubanduslepingu ja sellega seotud teemadel. Istungist võtsid osa ka põhiseadus-, kultuuri- ja õiguskomisjoni liikmed. Kolm ja pool tundi väldanud arutelu, mida oli võimalik jälgida otseülekandena internetis, kujunes üllatavalt asjalikuks ja konstruktiivseks. Hakkab tunduma, et ACTA ümber tekkinud vastuolud ja emotsionaalsed pinged hakkavad taanduma, kuigi loomulikult oleme selle teema aruteluga alles alguses.

ACTA on mitmepoolne riikidevaheline kokkulepe, mis püüab määratleda rahvusvahelisi norme intellektuaalomandi õiguste kaitseks. Igal aastal tekitab tarkvarapiraatlus 50 miljardit eurot kahju, aga peale selle on ebaseaduslikult allalaetavad filmid, muusika, disain ja palju muud. Intellektuaalse omandi kaitse on iseenesest üllas eesmärk. Küsimus on vaid selles, milliseid vahendeid ACTA selleks välja pakub ja mis on üldse internetipiraatluse peapõhjus.

Kogu Euroopas toimunud ACTA-vastased meeleavaldused polnud kindlasti ajendatud soovist legaliseerida varastamine. Kui inimesel on võimalus lihtsalt osta litsentsiga toode, ei hakka ta varastama. Hea näide on iTunes, millest on saanud maailma suurim muusikapood, või Netflix, kus filmide vaatamine hõlmab veerandi kogu Ameerika internetiliiklusest, või Amazon.com, mis müüb e-raamatuid rohkem kui paberraamatuid.

Inimesed tulid tänavatele hoopis selleks, et kaitsta tsensuurivaba internetti ja algatada ACTAt ja autorikaitset üldiselt puudutav ühiskondlik debatt. Nüüd võime tõdeda, et debatt on tõepoolest alanud.

Riskid

ACTA praegune versioon on paljude osapoolte kooskõlastatud sadade redaktsioonide tulem. Lõppdokumendina valminud tekst on mitmeti tõlgendatav ja just selles ebamäärasuses peitubki ACTA peamine oht.

Kas pärast ACTA heakskiitmist tohib kopeerida oma CDde sisu enda arvuti kõvakettale? Kas internetiteenuse pakkujad peavad hakkama nuhkima oma klientide järele? Kas avalikud wifi levialad suletakse? Kas tolliametnikel on õigus piiri ületamisel lennujaamades kontrollida teie sülearvuti sisu?

Vastused nendele küsimustele on olemas. Isegi kahes versioonis. ACTA pooldajad kinnitavad, et midagi ei muutu: Eesti seadusandlus on juba küllalt karm ja ACTA allkirjastamise järel pole tarvis mingeid seadusi muuta. ACTA vastased väidavad aga, et kõik need ohud peituvad ACTA praeguses tekstis ja selle ratifitseerimine toob kaasa Eesti seadusandluse karmistamise selles vallas.

Kellel on õigus? Kummalisel kombel on õigus mõlemal poolel. Kõik sõltub lepingu tõlgendamisest. Just seepärast eelistaksin, et senises olukorras Eesti võltsimisvastase kaubandusleppega ei liituks.

Riskid on liiga ebamäärased ja ACTA ratifitseerimisest tulev kasu pole sugugi selge. Igal juhul ei ole meil kuhugi kiiret. ACTA-teemaline arutelu riigikogus kogub tuure ja meil on aasta aega, et võtta vastu kaalutletud otsus.

Alternatiiv

Kõnealune diskussioon on hea ajend kaitsta internetti võimalike rünnakute eest tulevikus. Eesti saab ära kasutada oma e-riigi kuvandit ja pakkuda vastukaaluks ACTA-le internetikasutajate õiguste hartat. Selle dokumendi saaksid allkirjastada kõik riigid, millele on oluline vaba interneti idee.

Seda on üritatud varemgi teha, kuid need katsed puudutasid standardite kinnitamist või regionaalsete huvide kaitset, mistõttu ei kandnud nad vilja. Eestil puuduks sellise dokumendi koostamisel isiklik motiiv, seega võiks meil see isegi õnnestuda.

Deklaratsiooni mõte käidi välja 14. veebruaril põhiseaduskomisjoni istungil, paralleelselt on deklaratsiooni teeside kallal töötanud IT-valdkonna arvamusliidrid Linnar Viik, Sten Tamkivi, Daniel Vaarik ja Martin Kokk. Deklaratsiooni algvariandiga saab tutvuda veebilehel praxis.ee.

Seda deklaratsiooni ei pea kindlasti jäigalt ACTA allkirjastamisega siduma, kõigile ei meeldi preambuleid sisaldavad rahvusvahelised lepingud. Pealegi on ACTA kindlasti alles algus ja internetikasutajate õiguste harta on abiks vaieldavate seaduste ja rahvusvaheliste seaduste tõlgendamisel tulevikuski.

Deklaratsiooni põhiideed tunduvad enesestmõistetavana ja eraldi neid vastu võtta pole vajadust. Õigus kasutada vabalt internetti, kohtu sanktsioonita jälitustegevuse keeld, personaalse info kaitse – kõik see tundub loogilisena. Paraku tuleks need mõtted fikseerida nimelt selleks, et mõnekümne aasta pärast tunduksid nad niisama loomulikuna meie lastele ja lastelastelegi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles