ARHIIVIST ⟩ Mart Laar: Eesti pärast pronksiööd

Pronksiööl rüüstatud Tallinn Foto: Liis Treimann

2007. aasta septembris kirjutas poliitik Mart Laar: «Taasiseseisvunud Eesti ajalugu ei hakata ilmselt küll kunagi kirjutama võtmes «enne ja pärast pronksiööd», olulise sündmusega on tegemist aga sellele vaatamata. Või mine tea, sest tegelikult on praegu veel vara pronksiöö tagajärgi ja mõju Eesti tulevikule hinnata. Selleks vajame esiteks suuremat ajalist distantsi, pealegi sõltub pronksiöö tähtsus Eesti ajaloos kahtlemata sellest, mida me sellele reageerides teeme või tegemata jätame.»

Pronksiöö oli Eestile signaaliks üles ärgata meid viimastel aastatel vaevanud letargiast ning oma tulevikuga midagi pihta hakata. Tegemist polnud mitte põhjuse, vaid tagajärjega, sündmusega, mis tõi Eesti tagasi olemasolevasse reaalsusesse. Kas või arusaamisesse sellest, et kunagised Interrinnet kandnud hoiakud pole kuskile kadunud – ega poleks kadunud ühegi rahvuspoliitika puhul – ning et Venemaal on jätkuvalt mõjukaid ringkondi, kes on huvitatud olukorra destabiliseerimisest Eestis ning siin sellise valitsuse ametisse seadmisest, kes Eesti Venemaa mõjusfääri tagasi tooks. Kõik see oli Eestis olemas ka enne pronksiööd, nüüd tuli see kõik lihtsalt nähtavale.

Eesti ühiskonda – nii eestlasi kui mitte-eestlasi – pronksiöö järel tabanud ärkamine meenutab paljuski ärkamist, mis tabas Eestit 1924. aasta 1. detsembri hommikul. Kui nüüd jooksis vastasseis üldiselt mööda rahvuslikku joont, siis tollal mööda sotsiaalset, muidu olid selle tulemid aga paljuski sarnased. Kui tänases Eestis elab endiselt inimesi, kellele Eesti iseseisvuse taastamine närvidele käib seetõttu, et tegemist oli rahvusliku projektiga, siis tollal käis see vastukarva seetõttu, et tegemist oli «kodanluse vandenõuga». Kui Eesti taasiseseisvumise vastu oli seisnud Interrinne, siis Vabadussõja ajal tegid seda kohalikud kommunistid. Mõlemal jäi kaotusest okas hinge. Sama on ka Venemaa roll, kes ametlikult küll Eesti iseseisvust tunnustades, Eesti riigi destabiliseerimisele suunatud tegevust aga ometi toetab. Eesti-vastased rünnakud tänapäeva Vene ajakirjanduses meenutavad kangesti omaaegseid Pravda juhtkirju ning ega ka massimeeleavaldustes ja diplomaatide kimbutamises pole midagi uut.

Eesti riik suutis mõlemal korral siiski üheselt oma olemasolu maksma panna ning seda nii sisse- kui väljapoole tõestada. Eesti ühiskonnas tõi see nii tollal kui praegu kaasa meeleolu tõusu, arusaama vajadusest oma riigile ka midagi anda, mitte ainult lõputult nõuda. Kui seni oli iseseisvust suhteliselt lõdva randmega kritiseeritud ning mõnitatud, siis nüüd saadi aru, et ilma omapoolse panuseta võib iseseisvus ühel hetkel ka kaotsi minna. Riikliku mõtlemise kasv ühiskonnas oli nii ühel kui teisel korral silmaga näha. 1924. aastal väljendus see näiteks Kaitseliidu taaskäivitamises, 2007. aastal Kaitseliidu ridade suurenemises ja liitumises abipolitseiga. Endalegi üllatuseks selgus, et Eestis leidub patriotismi ja kohusetunnet rohkem, kui seda arvatud oli.

Järgnevalt üritaksingi analüüsida tänast Eestit pronksiöö järelmite valguses, võrreldes seda arengutega Eestis 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse järel. Vaatlen selleks nelja ala – välispoliitikat, majandust, sisepoliitikat ning ühiskonnas toimunud arenguid – andes lühikese ülevaate Eestis 1924. aasta detsembrimässu järel toimunust ja võrreldes seda seejärel olukorraga tänases Eestis ning väljakutsetest pronksiöö järel.

Alustaksin välispoliitikast. 1924. aastal üritas Eesti meeleheitlikult saada maailmalt mõistmist ja tuge tema vastu Venemaa toetusel tehtud rünnaku vastu. Paraku polnud see hoiak Eestis üksmeelne. Paljud poliitikud leidsid, et Eesti peaks kõigele vaatamata üritama Venemaaga läbi saada ega toetanud Venemaale detsembrimässuga seoses «sissesõitmist». Teiselt poolt peab tunnistama, et ega maailm polnud Eesti seisukohtadest ka eriti huvitatud. Loodetud välispoliitilisest toetusest jäi Eesti igal juhul ilma, pigem tekitas see kahtlusi Eesti omariikluse jätkusuutlikkuses. Ainsaks helgeks laiguks olid detsembrimässu ajal juhuslikult Tallinnas viibinud Ühendriikide ajakirjaniku uhked reportaažid selle mahasurumisest, mis Ühendriikides laialdaselt levisid. Kokkuvõttes ei kujunenud detsembrimäss välispoliitiliselt Eestile kindlasti mitte võiduks, kuigi ka kaotusest oleks ilmselt liialdus rääkida. Venemaaga läksid Eesti suhted aga pikemaks ajaks sassi, millest polnud sedavõrd palju kahju, kuna Venemaa ajas samal ajal sassi suhted ka teiste naabritega.

2007. aastal oli nii maailm kui Eesti koht selles 1924. aastast põhimõtteliselt erinev. Kui tollal oli ühinenud Euroopa vaid kaunis unistus, siis nüüd oli ta reaalsus. Vähe sellest, tänu taasiseseisvumise järel tehtud uskumatule pingutusele oli Eestil õnnestunud saada osaks sellest. See seadis tänase Eesti tolleaegsega võrreldes põhimõtteliselt teistsugusesse olukorda, mida Eesti suutis ka küllalt tõhusalt ära kasutada. Eesti suutis saavutada lääneriikide ühemõttelise solidaarsuse ja toetuse, Venemaale lõppes pronksiöö lüüasaamisega. Oluliselt positiivsem oli ka maailma avalikkuse suhtumine. Siiski ei maksa saavutatud edust eufooriasse sattuda. Toetus Eestile tugines sedavõrd palju mitte praegusele Eesti poliitikale, vaid Eesti poolt varem saavutatud autoriteedile. Juurde pronksiöö autoriteeti Eestile välispoliitiliselt paraku ilmselt ei toonud. Seetõttu peab Eesti kiiremas korras keskenduma oma välispoliitilise autoriteedi kasvatamisele ja tugevdamisele, ajades selleks aktiivset poliitikat nii Euroopas kui maailmas laiemalt. Kokkuvõttes ei kujunenud pronksiöö Eestile välispoliitiliselt kindlasti mitte kaotuseks, kuigi ka võidust oleks liialdus rääkida. Venemaaga läksid Eesti suhted aga pikemaks ajaks sassi. Sellest pole sedavõrd lugu, sest Venemaa on osanud sassi ajada oma suhted ka teiste naabritega.

Mõnevõrra sarnaseks tõotavad kujuneda ka mõjud Eesti majandusele. 1924. aastal kiirendas see oluliselt tolleks ajaks juba tegelikult alanud lahtihaakimist Venemaast ning orienteerumist läände. Detsembrimäss tegi selgeks, et Venemaaga peetavale transiidiärile ei saa kindlamat tulevikku ehitada. Suurenes tähelepanu omamaisele tootmisele, mis pani peagi aluse tootmise märkimisväärsele tõusule. Oluliseks muutus rahasüsteemi stabiliseerimine, milleks mõne aasta jooksul viidi läbi radikaalne rahareform. Venemaa poolt Eesti vastu pronksiöö järel rakendatud sanktsioonid viivad tänases Eestis ilmselt samadele tulemustele, kuigi tagajärjed pole nii drastilised kui omal ajal. Transiidisektor Eesti majanduses säilib, kuid usk, et sellesse panustades on võimalik ka tulevikus hiigelkasumeid teenida, sai tugeva hoobi. Vene-ärist tuleva «lihtsa» raha asemel peab Eesti nüüd suuremat tähelepanu pöörama läänes läbilöömisele, see eeldab aga olulist tööviljakuse kasvu ning suuremat tähelepanu teadusmahukale tootmisele ja kõigele, mis selle arengut toetab. Transiidispetsialistide asemel vajab Eesti rohkem insenere. Pronksiöö taustal muutub Eestile järjest olulisemaks Eesti võimalikult kiire integreerumine Euroopa rahasüsteemiga, mida võib võrrelda omaaegse rahareformiga. See eeldab suuremat tähelepanu inflatsiooni allasurumisele ning vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Kui Eesti ei suuda siin oma positsioone hoida, seisame peagi probleemide ees.

Sisepoliitiliselt tõi detsembrimäss Eestis kaasa senisest tunduvalt suurema stabiilsuse. Ametisse sai erakonnapiiridest üle astuv seinast seina valitsus, mis püsis tavaliselt väga kiirelt vahetuvate valitsuste taustal ametis ebatavaliselt kaua. Tõusis selgelt nii valitsuse kui laiemalt täitevvõimu autoriteet. Paraku jätsid poliitikud neile pakutud võimaluse kasutamata. Peagi asuti taas endise ägedusega üksteisega arveid õiendama, mis viis pettumuse poliitikas uuele tasemele. Kuigi teataval määral toimus Eestis ka poliitiliste erakondade konsolideerumine, jäi kahe- või kolmeparteisüsteem kokkuvõttes siiski unistuseks.

Samasugused arengud on täheldatavad ka tänases Eestis. Ei mäletagi aegu, mil valitsuspartei ning peaministri populaarsus oleksid olnud sedavõrd suured, nagu see on praegu. See loob hea võimaluse, et esimest korda taasiseseisvunud Eestis püsiks valitsus võimul kogu talle määratud ametiaja ehk neli aastat. See oleks nii Eestile endale kui ka väljapoole kahtlematult positiivne signaal. Selline konsolideerumine peaministri-partei taha on tekitanud lootusi Eestis kaheparteisüsteemi kujunemisele. Nii nagu omal ajal, jäävad sedalaadi lootused ka tänases Eestis paraku unistuseks. Pigem näib, et sarnaselt omaaegse Eestiga pole ka tänases Eestis suudetud olukorda kasutada inimeste usalduse kasvatamiseks poliitika kui sellise vastu. See viitab võimalusele, et sisepoliitiline tulevik ei saa olema nii rahulik, kui praegu paistab.

Neljas vaadeldav ala on detsembrimässu ja pronksiöö mõju Eesti ühiskonnas toimunud arengutele. Kui 1924. aastal kardeti, et see toob kaasa veel suurema sotsiaalse lõhenemise ning osa ühiskonna tõrjutuse, siis tegelikkus osutus vastupidiseks. Äärmuste ehk kommunistide kõrvaletõrjumine tõi kaasa tegelikult ühiskonna sotsiaalse konsolideerumise. Pahempoolitseva hariduspoliitika lõpetamine aitas sellele oluliselt kaasa. Ka üldiselt pahempoolselt meelestatud inimestele sai selgeks, et kommunistlikud mässajad ei seadnud oma eesmärgiks mitte ühiskonna parandamist, vaid olid end andnud Venemaa võimupoliitika teenistusse. See arusaam puhastas olulisel määral õhku. Omalt poolt avanes Eesti ka probleemidele, mida seni oli suuremal või vähemal määral ignoreeritud. See ei tähendanud mingeid põhimõttelisi pahempoolitsevaid populistlikke järeleandmisi, küll aga samme ühiskonna elujärje parandamiseks, mis peamiselt tuginesid majanduse arengule.

Tänase Eesti probleeme on pronksiöö järel peetud keerukamaks, sest need ei puuduta mitte niivõrd sotsiaalseid küsimusi, vaid erinevusi rahvusgruppide olukorras ja meeleolus. Üldiselt väidetakse, et pronksiöö tõi kaasa Eesti lõhenemise suurenemise. See pole siiski nii kindel. Lõhe eksisteeris siin nimelt ju juba enne pronksiööd, olles pronksiöö põhjuseks. Loomulikult oleks Eesti valitsusasutused võinud mitmeski küsimuses targemalt käituda, kuid see polnud pronksiöö põhjuseks. Kui see poleks toimunud nüüd, oleks see aset leidnud hiljem. Eesti peab arvestama tõsiasjaga, et muukeelne elanikkond on jagunenud kolme ossa, milles üks on positiivselt integreeritud, teine kõigub maa ja taeva vahel ning kolmas ei kavatsegi integreeruda. Selle viimasega pole kahjuks Eestil midagi pihta hakata, kahe teisega tuleb aga tõsiselt töötada, eeskätt aga suhelda. Just seda on Eesti selgelt vähe teinud. Siin elavaid mitte-eestlasi tuleb käsitleda mitte probleemi, vaid võimalusena. See eeldab senisest suuremat avatust, mis omakorda ei tähenda järeleandmisi ei keelenõuetes ega kodakondsuseksamis. Sellega me solvaksime neid mitte-eestlasi, kes on igati positiivselt Eesti ühiskonda integreerinud, ega saavuta ühtegi soovitud eesmärki. Inimest pole võimalik Eesti kodakondseks muuta, kui ta seda ise ei teha. Nendele, kes seda aga on soovinud, peab Eesti senisest rohkem avanema. See eeldab muu hulgas nii programme, mis aitaksid mitte-eestlastel siin oma juuri maha saada, ning kiiret koolireformi, mis looks Eestis gümnaasiumi tasemel ühtse haridussüsteemi.

Kokkuvõttes tuleks tänasel Eestil pronksiööd käsitleda mitte probleemina, vaid võimalusena. Pronksiöö osutas mitmetele Eestis esinevatele probleemidele ja väljakutsetele, äratades Eesti ühiskonda neile vastama. Kui hästi või halvasti suudame seda teha, sellest sõltub ka meie tulevik. Mis puutub omaaegsesse Eesti Vabariiki, siis kahjuks tuleb tõdeda, et kuigi detsembrimässu järel toimunud ühiskonna konsolideerumine ja aktiviseerumine avaldas Eesti arengule positiivset mõju, ei kestnud positiivsed arengud kaua. Ühest äärmusest kippus tollane ühiskond kiirelt liikuma teise äärmusse. Kõikelubatavusest ja nihilistlikust hoiakust oma riigi suhtes maabus tollane Eesti järgmise kümne aasta jooksul «kõva käe» poliitika ning autokraatliku juhtimisstiili jumaldamise juurde, nähes just selles, aga mitte kodanike vabas ning demokraatlikus tahteavalduses vastust Eesti probleemidele. See hoiak osutus pikemas perspektiivis peaaegu sama laastavaks kui eelmine, aidates väliste olude karminedes kaasa Eesti iseseisvuse hävingule.

Tasakaalu leidmine äärmuste, avatuse ja suletuse, rahvusluse ning maailmas elamise vahel on tänase Eesti suurim väljakutse. Kui suudame sellele edukalt vastata, ehitame üles oma lootustele järjest rohkem vastava Eesti. Kui mitte, seisame varem või hiljem uue pronksiöö ees.