FILM ⟩ Ukraina matus
Esimese hooga võiks öelda, et sõjafilm või asi! Vaataja soov, et oleks kõvasti seiklust, möllu ja plahvatustes ringi hüplevaid bensiinivaate, jääb täitmata.
Supersõdurid, kes püüavad hammastega kuule, lükkavad tanke kummuli ja sooritavad 500 tabavat lasku sekundis, jäävad samuti olemata. Pompoosseid lahingustseene ei ole. Maailma päästmine on ka reserveeritud teistele filmidele. Kõik algab hoopis nagu Eesti, või seesamune, Ukraina matus, mille käigus lööb peategelane kirvega surnuks oma lehma ja otsustab, et parim variant säärases olukorras on minna koos jommis sõbraga teenima mereväkke. Säärane on Ukraina filmi «Tšerkassõ» algus.
2019. aastal valminud film algab nagu hea artikkel: esimese lausega tehakse üldpilt selgeks ning siis selgitatakse asja lähemalt. Ning pärast alguskaadreid näeb vaataja hoopis… matust.
See film ei ole kangelasfilm, pigem püütakse siin peegeldada 2014. aasta olustikku. Mõnes mõttes on film vaimne ekskurss ka Eesti minevikku – see õhustik ühiskonnas ja suhted (aja)teenistuses valitsesid siin üheksakümnendatel. Igatahes tuli filmi vaadates ette üht-teist tuttavlikku. Mõistagi on osa filmis kasutatavaist peegleist kõveravõitu ja osa katki, aga kokkuvõttes annab film päris hästi edasi seda, millises seisus terve Ukraina kaheksa aastat tagasi oli. Puristid on muidugi juba nördinult puhkinud, et mis sõjafilm see sihuke on, sõda ju nagu polekski! Kui nüüd järele mõelda, siis ei näinud Krimmi hõivamine toona kah kuskilt otsast sõja moodi välja, aga sõjaks justkui kõlbab nimetada. Seega on ikka küll sõjafilm. Kangelaste ja ülivapratega on jah filmis igavene ikaldus ja vastupanu näeb välja nagu eestlase revolutsioon, mille käigus togitakse pahuralt jalaga vastu kuuriseina ja öeldakse vaikselt: «Raisk!»
Filmis on hunnik sirgjooni, millest moodustub lõpuks kõverjoon. Sirgjoonelised karakterid moodustavad tegutsedes ennustamatu kõverjoone. Film on ühest küljest hästi lihtne ja selleks, et taibata, mis järgmisena juhtuda võiks, ei ole enamalt jaolt vaja väga pingutada. Teisalt sisaldab ekraanilugu ootamatuid nükkeid. Pean silmas filmi lõppu. Vaat siin läks asi põnevaks ja ennustamatuks. Kui lõpplahendus juba käega katsuda oli, ei olnud ikkagi väga selge, mida Ukraina meremehed siis lõpuks välja mõtlevad.
Igatahes pole kavatsust minna kaasa pahaselt pobisevate kommenteerijatega, sest film täitsa meeldis. Tõmur Jaštšenko on suutnud kokku keeta päris söödava supi. Tuleb tõde tunnistada, sõda on filmis tõesti vähevõitu, aga muus osas on film kokku pandud igati meeldivalt. Sisse toodud jaburloogiline külaühiskond oma tüpaažidega meenutab kangesti Kivirähu «Eesti matust» ja just see lööb filmile elu sisse. Ajuti siginevad loogikahüpped sobivad igati filmile, mis kajastab kummalisevõitu sõda või mittesõda Krimmis. Niisiis paha sõna ERR Jupteris saadaolevale filmile ma isiklikult ütlema ei hakka. Igati vaadatav, näitlejad on head, režii ka täiesti pädev. Näitlejatest vast nii palju, et tegelikult on kohutavalt keeruline usutavalt mängida purjus inimest. Tihtilugu hakatakse üle mängima. Siin ei hakatud. Kummardus selle eest. Kui peaks punkte andma, siis kaheksa kümnest. Meeldis.
Filmi pisut luitunud toonid ja üldine poolpeetud olek sobivad sihukesele minevikuheiastusele, kus püütakse öelda: näete, kaotasime, aga me ikkagi tegime midagi. Midagigi.
«Tšerkassõ» («Черкаси»)
Ukraina/Poola 2019, sõjadraama
Režissöör Tõmur Jaštšenko
Osades Jevgen Lamah, Dmõtro Sova, Roman Semõsal, Vadõm Ljalko
90 min