Kaitseuuringute keskus saab endale tuntud ameeriklasest juhi Intervjuu Matthew J. Bryzaga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eile esimest korda pärast 1992. aastat Eestisse saabunud Matthew J. Bryza (vasakul) kaitseuuringute keskuses, kus sealne IT-juht Ahto Pärisalu talle arvutikoha sisse seadis.

FOTO: Andres Haabu

Eesti on väga eriline riik, kelle teevad väärtuslikuks tema edulugu ja valmisolek oma õppetunde jagada, leidis USA suursaadiku kohalt Aserbaidžaanis Tallinnasse Rahvusvahelist Kaitseuuringute Keskust (RKK) juhtima tulev Matthew J. Bryza intervjuus Postimehele.


Olete teinud suurepärast karjääri USA välisteenistuses. Kuidas suudeti teid nüüd veenda Eestisse tulema?

Esiteks on see suur au juhtida keskust, millest ma olen juba aastaid teadnud tänu konverentsidele – eriti Lennart Meri konverentsile, aga ka ABCD julgeolekukonverentsile.

Eesti on minu jaoks ka väga eriline riik. Ma olen tõeline külma sõja laps. Mäletan, kuidas ma Washingtonis elades kogu aeg Balti saatkondadest mööda läksin ning et me mitte kunagi ei tunnustanud teie n-ö inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Ma olen poola päritolu ameeriklane ning see ajalugu on meil väga paljuski ühine.

Aga tegelikult juhtus nii, et sain telefonikõne president Toomas Hendrik Ilveselt, keda ma seoses Gruusiaga tunnen juba üsna pikka aega. Ta ütles, et on selline võimalus, ja see tundus fantastiline. Sest see on suurepärane organisatsioon ja tegelikult jätk sellele, millega olen tegelenud kogu oma diplomaatilise karjääri vältel.

Koostöö inimestega siinses maailma nurgas ning inimestega, kes on nii tõsiselt võidelnud oma iseseisvuse ja riigi tagasisaamise nimel ja otsivad nüüd viise jätkata neidsamu protsesse esirinnas, aidates teisi riike, nagu Gruusia, järgida sama teed demokratiseerimise, turumajanduslike reformide ja, mis kõige olulisem, oma riigi iseseisvuse ja suveräänsuse tagamise nimel.

Kas teil juba plaane, milliste uute teemadega võiks kaitseuuringute keskus tegelema hakata?

Esiteks on see minu esimene visiit siia. Sestap veedan esimesed päevad inimesi, nende eelistusi, huvisid ja võimekust tundma õppides. See on nende instituut ja alles saamas meie omaks. Ma ei saa välja mõelda uusi suundi, kuni ei tea praeguseid suundi ja eelistusi.

Sellegipoolest usun, et on tähtis mõelda sellele keskusele Eesti enda pürgimuste kontekstis. Mina arvan, et Eesti saaks mängida olulist rolli kogu euroatlandi kogukonna energia- ja küberjulgeolekus. Need on kaks esimest teemat, mis mulle pähe tulevad. Aga kuidas need sobituvad siinse keskuse huvide ja võimekusega, selgub peagi.

Teie elulugu vaadates tundub energiajulgeolek teile päris armas teema olevat. Kui palju on see nn kõva julgeoleku teema ja kui palju läheb see nn pehme julgeoleku valdkonda?

Energiajulgeoleku teeb põnevaks see, et see kuulub nii pehme kui ka kõva julgeoleku valda. Kui talvel gaasivoog peatub, muutub see kõige kõvemaks julgeolekuküsimuseks üldse. See võib muutuda elu ja surma küsimuseks.

Hirm, mida paljud Euroopa liidrid tunnevad ja on mulle mu karjääri vältel ka korduvalt väljendanud, on see, et kui nad astuvad poliitiliselt sammu ühele või teisele poolele, võivad nad silmitsi seista gaasivarustuse vähenemise või peatumisega. See on hirm, mis annab oma värvi poliitilistele otsustele teatud Euroopa osades ning saab veenmisvormiks või isegi sunniks.

Kui palju saavad klassikalise julgeoleku organisatsioonid, nagu NATO ,sellega tegeleda ja kui palju peaks see jääma ELi tööpõllule? Mulle meenub, et paari aasta eest sekkusid Ameerika Ühendriigidki ELi gaasikriisi, kuigi see ei ole otseselt oht nende riigi julgeolekule.

On tõsi, et aastaid polnud ELil selget visiooni küsimuses, mida energiajulgeolek neile tähendab. Eriti maagaasi küsimuses. Mistap me oleme alates 2005. aastast praeguseni selles küsimuses Euroopaga tõsist koostööd teinud.

Esiteks selleks, et paremini mõista, milline on Euroopa mõtlemine küsimuses, kuidas tagada endale usaldusväärsed energiaallikad. Seejärel tegime koostööd nende vaadete kujundamisel ja selleks, et tagada, et Euroopa tunneks end antud küsimuses turvaliselt.

Aga teil on õigus selles, et Euroopa energiajulgeolek pole otseselt USA julgeoleku küsimus. Kogu gaasi, mida toodetase näiteks Aserbaidžaanis, ei tarbita kunagi USA. Ka pole ükski Ameerika firma seotud Aserbaidžaani järgmise gaasiprojekti arendamisega.

Oleme huvitatud seetõttu, et meil on turvalisem, kui meie Euroopa liitlastel on turvalisem. Me oleme jõukamad, kui meie Euroopa liitlased on jõukamad. Ja me oleme jõukamad ja tunneme end turvalisemalt, kui maagaas jõuab meie Euroopa turgudele monopoli- ja survevabalt ning seda juhivad turureeglid.

Naastes RKK juurde: mil määral saavad väikesed mõttekojad väikestes riikides välja paista rahvusvahelisel areenil?

See on küsimus, millele ma just hakkan mõtlema. Siiani olen mõttekodade maailmale vaadanud teiselt poolt Atlandi ookeani. See on üks neid faktoreid, mis on minu jaoks põnev ja miks mul on hea meel siin olla. Olen sunnitud oma mõttemaailma laiendama ja mõtlema totaalselt teises suunas.

RKK saab aina mõjukamaks, kui inimesed hakkavad aina enam hindama Eesti erilisust. Washingtonist vaadates on Eesti tohutu edulugu. Suur majandusedu, küberjulgeoleku küsimuste juhtriik, maa, kes on koos meiega Afganistanis ilma igasuguste piiranguteta oma vägedele. Võitleb koos meie ja brittidega Helmandi provintsis. Seda ei saa öelda just paljude teiste riikide kohta. Riik, kes on alati valmis. Mitte ainult tegema selliseid ohvreid, vaid ka jagama oma kogemusi sellise edu rajamisel.

Te läksite Ühendriikide välisteenistusse just sel ajal, kui asjad siin sulama hakkasid. Mida te toona arvasite, mis võiks siinse piirkonnaga juhtuda?

Ma mäletan seda aega väga hästi. Nagu juba ütlesin, olen ma poola juurtega ameeriklane. Minu unistus minna välisteenistusse tulenes soovist pääseda Poolasse ja osaleda seal toimuva kujundamises. Nii täpselt juhtuski: mu esimene välislähetus oli Poolasse. Kui ma sain teada, et pääsengi sinna, ei suutnud ma seda uskuda, mul olid pisarad silmis. Sadadest kohtadest, kuhu mind võinuks määrata, sai selleks Poola.

Nagu kõik 1980ndate keskpaigast, tunnetasin ma, et midagi suurt hakkab juhtuma. Oli ilmselge, et Poola poliitika liigub uues, vabas suunas. Ma ei uskunud, et Poola kommunistlik valitsus kukub nii ruttu, nagu ta kukkus. Ma saabusin juulis, võim vahetus augustis.

Ma poleks iial uskunud, et Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO) variseb kokku nii ruttu, nagu see juhtus. Mäletan oma esimestest Poola kuudest, kuidas piirivalveteenistuse juht ütles, et nende unistus oleks saada lõpuks NATO relvad. Ja mäletan, et me naersime, sest see tundus võimatuna – Poola, kes oli VLOs ja mitte NATOs, kuidas saaks see juhtuda?

Ma teadsin, et Poolas hakkab juhtuma midagi suurt, aga ma ei uskunud, et VLO ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine leiab aset nii ruttu.

Millal te esimest korda Eestit külastasite?

Aastal 1992. Töötasin USA ja Venemaa ühiskomisjonis, mille eesmärk oli saada infot nende USA sõdurite säilmetest või saatusest, kes olid langenud Teises maailmasõjas, külma sõja ajal, Korea sõja ajal või Vietnami sõja ajal.

Mitu korda te Eestis pärast seda käinud olete?

1992. aasta visiit oligi siiani ainus kord. Kui soomlased OECDd juhtisid, lendasin paar korda Helsingisse, ja ma mäletan, kuidas vaatasin lennukiaknast Tallinna ja soovisin, et saaksin seal all olla, sest ma mäletasin, kui ilus teie vanalinn on.

Ma olin väga lähedane Eesti saatkonnaga Washingtonis ja tegin nendega palju koostööd.

Te võite nimetada Eestit edulooks ja öelda sama ka mitme teise kunagise idabloki maa kohta, kes on nüüdseks euroatlantilise kogukonnaga liitunud. Aga mis võiks saada nendest kunagistest NSVLi liiduvabariikidest, kes on praegu jäänud teatud mõttes maa ja taeva vahele?

Minule on pikka aega tundunud, et lõpuks otsustavad need riigid oma tuleviku üle ise. Ajaloo põhjal ehk võiks väita, et suur jõud, mida juhib keegi, kes ei taha, et need riigid ei saavutaks oma eesmärke, saab teha palju nende protsesside aeglustamiseks. Ja see on tõsi – me nägime seda 2008. aasta augustis.

Aga ma arvan, et praegune maailm on palju erinev – loomulikult sellest, mida me nägime Nõukogude perioodil, aga ka nüüdne Venemaa erineb varasemast. Nagu oleme näinud Moskva tänavailt: kuigi peaminister Vladimir Putin valitakse üsna selgelt tagasi, seisab ta silmitsi märksa teistsuguse poliitilise kliimaga kui isegi aasta või mõni kuu tagasi.

Vene rahval endal on teistsugused ootused. Ja minu arvates on see märkimisväärne areng. Vene rahvas näitab, et nad tahavad, et neid austataks. Nad tahavad, et nende hääl loeks. Pole selge, et neile sobiks, kui Gruusia või Ukraina liituks NATOga, kuid dünaamika on muutumas. Ja peamine vaimsus on see, et rahvas – olgu nad venelased, ukrainlased või grusiinid – saab palju suurema sõnaõiguse oma maa saatuse määramises.

Riigid, kes soovivad pääseda euroatlandi kogukonda, saavad seda lõpuks teha. Ja need, kes pole selles veel kindlad – nagu näiteks Ukraina –, peavad ise otsustama.

Mida te arvate, mis juhtub Venemaal pärast seda nädalavahetust? Kas tuleb oma araabia kevad või surevad protestid taas välja?

See on vene rahva otsustada. Mis iseenesest on juba märkimisväärne. Ma ei uskunud, et ütleksin millalgi lähiajal mõnes intervjuus midagi sellist. Aga see on tõesti minu arvates vene rahva otsustada, kuidas nad tahavad ergutada ja julgustada oma uut presidenti. Nad peavad otsustama, kuidas nad tahavad saada kuulatud – ja neid kuulatakse.

Mulle on mõistetav, et venelased väsisid 1990ndate korratusest. See oli aeg, kui elasin Moskvas. Toona oli tavaline, et ärivaidlus lahendati pigem kuuli kui advokaadi abil. Ma loodan, et nüüd lahendatakse vaidlused pigem laua taga.

Ma näen palju tsiviliseeritumat lähenemist äriajamisele ja seaduslikkusele paljudes Venemaa naabrusse jäävates riikides. Eriti Aserbaidžaanis, kust ma just tulin. Neil on pikk tee minna, aga ma loodan, et minnakse samas suunas edasi.

Kui võtate USA välispoliitikat pisut laiema perspektiiviga ja vaatate tagasi viimasele kümnendile, siis mida teeksite nüüd teisiti, kui teil oleks võimalik ajalugu muuta?

Paari asja.

Esiteks, tahaksin, et oleksime paremini planeerinud sõjajärgset faasi Iraagis. Minu arvates me ei planeerinud seda peaaegu üldse. Sõjalist operatsiooni planeerisime tohutult, aga väga vähe tähelepanu pöörasime sõjajärgsele faasile, mis on kõige tähtsam.

Teiseks, tahaksin, et me pühendanuks rohkem aega Afganistanile, selle asemel et pöörata tähelepanu Iraagile. Nagu me näeme, tuleb Afganistanis teha väga palju tööd. Ning aastal 2001 oli USA-l selles küsimuses väga palju tuge – kogu maailm oli meie poolel.

Kui sul on paljude koalitsioon, kes kõik töötavad ühe eesmärgi nimel, ei tasu peatuda. Liigu nii kaugele kui võimalik ja muretse teiste küsimuste pärast hiljem. Oli hindamatu riikide rühm ja ühisvaim, mistap me pidanuks Afganistanile pikemalt keskenduma.

Kolmandaks leian, et meie – mitte ilmtingimata USA, vaid kogu euroatlandi kogukond – tegime suure vea Gruusiaga. Selles, et me ei teinud piisavalt selgeks, milline oleks Venemaale seal konflikti algatamise hind.

Grusiinid tegid suure vea sellega, et astusid lõksu. Meie võinuks olla efektiivsemad, veenmaks Gruusiat selles suunas mitte minema, kui pingutanuks koos selle nimel, et teha selgeks, et sellised lõksud pole vastuvõetavad ja nende panemisel on hind. Me olime liiga viisakad. Olla viisakas ajal, kui tuleb olla otsekohene, ei ole kasulik.

Samal põhjusel on oluline ka energiajulgeolek. Euroopa kogukond peab tegema selgeks, et nad ei tolereeri monopolistlikku survet ja annavad endast kõik konkurentsi toetamiseks. See on pikemas perspektiivis kasulik ka Gazpromile ja venelastele.

Matthew J. Bryza
• Sündinud 16. veebruaril 1964.
• Lõpetanud Stanfordi ülikooli rahvusvaheliste suhete alal ja omandanud magistrikraadi Tuftsi ülikoolis õiguse ja diplomaatia erialal.
• Liitus USA välisteenistusega 1988. aastal.
• Tema esimene välislähetus oli USA konsulaadis Poznanis, millele järgnes poliitikanõuniku koht Varssavi suursaatkonnas. Aastatel 1995–1997 töötas ka USA saatkonnas Moskvas.
• USA välisministeeriumis on tegelenud peaasjalikult Euroopa ja Euraasiaga, eriti energiajulgeolekuga.
• Aastatel 2001–2005 kuulus Valge Maja julgeolekunõukokku, kus arendas Euraasia energiajulgeoleku ja islamistliku ekstremismi vastast strateegiat ning briifis korduvalt ka president George W. Bushi.
• Aastatel 2005–2009 oli USA välisministeeriumi Euroopa ja Euraasia asjade abiriigisekretäri asetäitja.
• 2011. aasta veebruarist 2012. aasta jaanuarini töötas USA suursaadikuna Aserbaidžaanis.
• Peale inglise keele valdab veel vene, poola, saksa, hispaania ja aseri keelt.
• Teda on autasustatud Gruusia Kuldvillaku ordeniga 2009. aastal ja Eesti Maarjamaa risti 4. klassiga 2010. aastal.

 

Tagasi üles