Sisuturundus
Põlevkivi annab Eesti keemiatööstusele uued arenguvõimalused
TalTechi rakendusliku keemia professor Allan Niidu hinnangul on geopoliitilise olukorra tõttu hakatud mõistma, et energiatootmisel põlevkivi kasutamise kiire lõpp ei ole energiadefitsiidi tingimustes võimalik. Pikemaajaline ja sujuv üleminek taastuvenergiaallikatele annab võimaluse ka keemiatööstusele teha ümbersünd ning seni valdavalt põlevkivist kütuse tootmisele keskendunud tööstusharu hakkaks tulevikus moodustama kõrgtehnoloogilised keemiatehased.
Virumaa Kolledži rakendusliku keemia uurimisrühma juhtiva Niidu sõnul kasvab meie energianõudlus igapäevaselt kui majandusolukorra drastilise muutumise tõttu tootmisvõimsused ei peaks vähenema. „Kuniks meil puuduvad tuulepargid, siis põlevkivile kui kütusele ei ole alternatiivi praeguses energiajulgeoleku olukorras. Nõudlus põlevkivikütuste järele võimaldab omakorda aga säilitada põlevkivisektoril investeerimisvõimekuse ja suunata enam vahendeid innovatsiooni,“ lisas Niidu.
„Lisaaeg põlevkivikütuste tootmiselt taastuvenergiaallikatele üleminekul võimaldab meie keemiatööstusel arendada välja mõistlikus tempos uued põlevkivi väärindamisel baseeruvad keemiatehased ning luua uued majandusharud, mille suunas hakata liikuma ja kõrge lisandväärtusega töökohti looma,“ ütles ta.
Suurimaks muutujaks selle juures on aga poliitiline risk, mis võib plaanides olulisi korrektuure teha. „Selleks, et ettevõtted saaksid investeerimisotsuseid teha, oleks vaja anda põlevkivi kasutamisel kindlust 20-30 aastaks. Uute tehnoloogiate katsetehase saab eeldatavalt püsti umbes 5 aastaga. Sellele lisaks peaks olema aega püstitada nii öelda päris tehas ja suurel skaalal toota täiendavalt 20 aastat, et kõik investeeringud ära tasuksid,“ rääkis Niidu.
„Lähiminevikust on aga näha, et mõnikord võib olukord, mis on lubatud ja mis mitte, muutuda loetud kuudega ja see ei ole kindlasti hea põlevkivisektorile, seal töötavatele inimestele ega kogu majandusele,“ kirjeldas keemiaprofessor valdkonna suurimat väljakutset. „Samas räägitakse Saksamaal ka uuesti söetehaste avamisest, nii et eks me näe.“ „Teisalt jäävad pürolüüsimisel alati üles keskkonnaküsimused ning seetõttu on selle edasiarendamisel vaja laiemaid ja tulevikku vaatavaid ühiskondlikke kokkuleppeid,“ sõnas Niidu.
Niidu toob näitena palju räägitud, aga tööstuses veel mitte kasutatud võimalusena põlevkivist polümeeritööstusele (nailoni) lähtematerjalide tootmist. Peamiseks takistuseks ongi seni olnud valdavalt poliitiline risk, kuna selleks tuleks uued tehased püstitada, mille ajaperspektiiviks oleks vähemalt 15 aastat.
Teine võimalus on, et põlevkivitööstusest saab ümbertöötlemise tööstus, kus keskkonnamõju väheneb puhtalt selle tõttu, et me ei võtaks enam põlevkivi maa seest välja, vaid kasutaksime uute toodete tegemisel senisest põlevkivi töötlemisest ladestunud jääkmaterjali. „Näiteks võiksime selle tulemusel hakata pürolüüsiprotsessis taaskasutama plastjäätmeid koos inertse tahke soojuskandjaga ning selle tulemusel tootma õli,“ ütles Niidu.
„Kuigi see protsess oleks keskkonnasõbralikum, siis antud juhul võivad probleemid tekkida hoopis sellest, et meil Eestis puudub tööstuslikus mahus ümbertöödeldavat plastjäädet ja peaksime hakkama seda importima. See aga võib olla vastumeelne lahendus mõndadele ühiskonnagruppidele,“ selgitas Niidu Eesti põlevkivitehaste kasutamise väljavaateid.
Keemiaprofessori sõnul on positiivne, et põlevkivisektoris tegutsevad siiski ettevõtted, kes rohkem või vähem, investeerivad jätkuvalt innovatsiooni ja kulutavad sellele, et keemiatööstus areneks ja leiaks uusi kulu- ja keskkonnaefektiivseid lahendusi.
„Siin on oluline roll aga ka teadlastel, kellel tekivad täiendavaid ideid põlevkivi kasutusvõimaluste uurimistöödeks ja teevad ettepanekuid ettevõtetele koostööks. Teadlaste ja ettevõtete ühistöö tulemusel tekib just selline kasulik innovatsioon, mis arendab nii majandust kui ka aitab lahendada keskkonnaalaseid väljakutseid,“ lisas ta.