Jelena Glebova saab, mida tahab

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Liis Treimann

Meie edukaim iluuisutaja Jelena Glebova on uhke, et tegi äsja endale – sealjuures ainsa eksamikorraga – juhiloa. «Saan kõik, mis tahan,» kuulutab ta enesekindlalt.

Noorukesele, kõigest 19-aastasele Leenale on ellusuhtumine «tahan ja saan» tõepoolest kuidagi enesestmõistetav. Tippsportlane teisiti ei saakski. Suhtlemisel mõjub energiline ja kõlava häälega piiga iseteadliku ja oma väärtust hindavana, ent täpselt sama suur annus on temas ka oskust teist inimest kuulata. Jelena on siiras ja rõõmsameelne tütarlaps, kes sihid varakult paika pannud.



Ühes on neiu aga kindel – üksiksõit sobib talle paarissõidust kindlasti rohkem. Arvab, et on viimase jaoks liialt isekas. «Mul oleks liialt raske partnerit leida,» tõdeb Jelena. Pealegi hindavad kohtunikud mõlemat sportlast korraga ja kui üks neist koperdab või kukub, mõjutab viga mõlemat. Jelena usub, et ilmselt ei elaks ta seda üle, kui just tema selle saatusliku vea tegija oleks.



«Tahan olla edukas ja jääda inimestele uisutamisega meelde,» tunnistab ta. «Tahan midagi saavutada. Medaleid saada. Ja et mind austataks. Kuid muidugi on minu kui sportlase suurim soov saada olümpiavõitjaks. Jah, muidugi ma tahan seda!»



Jelenal on kadestamisväärselt hea tuju, ehkki äsja Soomes Euroopa meistrivõistlustel läbielatu seda justkui ei eeldaks. Kõneleme tema enda soovil eesti keeles.



Mis ikkagi tegelikult Helsingis juhtus?


Sõitsin lühikava ära, läks väga hästi, ehkki mul oli üks raskemaid kavasid, mille hulgas oli ka kolmekordne lutz (hüpe, milles tehakse õhus kolm keerutust – toim) ja lisaks hüpete kombinatsioon, mis koosnes kahest kolmesest hüppest. Ma kohe ei mõelnudki, mis punktid saan, aga olin veendunud, et kui nii hästi sõitsin, saan 56 või 57 punkti. Aga kui hindamist vaatasime, nägin, et tuli vaid 43. Ja ma olin väga pettunud. Ma ei uskunud oma silmi – et kas need ikka on minu hinded, lootsin, et äkki kohe palutakse vabandust ja öeldakse, et see oli eksitus...



Edasi läksime ruumi, kus telekaameraid enam polnud. Aga seal on ekraan, kus kirjas, mille eest punkte anti. Ja nägime, et esimest kolme elementi polnud üldse arvesse võetud! Esimesed hüpped olid muutunud kahekordseteks ja pirueti eest sain üldse null punkti. Lihtsalt kriipsu.



Ja puhkesid siis nutma?


Ei, nutnud pole ma juba ammu. Olen päris tugev inimene, sportliku iseloomuga, nii et sain hakkama... Oli lihtsalt suur arusaamatus. Et kuidas nii, ma ju sõitsin nii hästi, ja nii pisikesed punktid? Isegi hooaja alguses, kui mul vaid üks hüpe kergem oli, sain vabalt üle 50 punkti. Oleksin isegi selle tulemusega saanud nüüd lühikavas neljanda koha kolmeteistkümnenda asemel.



Ja ma polnud ju ainuke! Ungari tüdruk sai samuti palju vähem punkte kui pidi. Tehniline brigaad ütles põhjuseks, et olid puudujäägid hüpetes ja et istusin piruetis liiga kõrgel. Need on nii rumalad põhjendused! Pool maailma istub samamoodi ja isegi Helsingis said punktid, mis nad pidid saama.



Otsustasime siis uisuliiduga kirjutada mitte protesti, vaid viisaka märgukirja vabas vormis. Palusime tulemused veel kord üle vaadata, aga ma ei tea, millega see lõppes, sest teatati, et tulemusi ei muudeta. Ja mul oli juba ükskõik, mis seal edasi saab.



On sinu suhtes varemgi ebaõiglaselt käitutud?


Nii rangelt küll mitte kunagi. Vahel on küsimus olnud kahes või viies punktis. Kui on neljanda taseme pääsukese asemel pandud kirja teise taseme oma. Vahel ikka juhtub, nad istuvad ju neli tundi järjest ja nii võib viga sisse tulla.



Nüüd oli tegu pahatahtlikkusega?


Ma ei tea. Tundub küll. Lisaks ungarlastele polnud hindamisega nõus ka itaallased, nad kogusid allkirju, aga see protsess veel käib.



Mind pole kunagi varem ebaõiglaselt karistatud, alati olen suutnud tõestada, et mul on õigus. Minuga ebaõiglaselt ei käituta. Olen piisavalt positiivne inimene, realist. Sportlik iseloom. Tegelen ju iluuisutamisega juba viiendast eluaastast. Isegi kooli lõpueksamitel lõi see välja – ülejäänud olid kõik pinges, aga minul oli täiesti ükskõik. Olen ju osalenud olümpiamängudel, sõitnud tuhandete inimeste ees, ja eksameid võtsin kui kontrolltöid.



Milline oli su esimene kokkupuude jääga?


Läksime vanematega kaks aastat vanema venna Ilja (Ilja Glebov, paarissõidu iluuisutaja – toim) trenni vaatama ja ütlesin emale, et tahan ka, et mina olen ka tulevikus kindlasti iluuisutaja. Trennis hakkasin käima järgmisel aastal, mäletan, et isa oli kaasas, ta hoidis minust kinni ja tal olid saapad jalas. Rikkusin need ära, sest trampisin uiskudega ta varvastel, need võis pärast ära visata. Umbes viiendas trennis hakkasin juba jääd tunnetama.



Mis sind sel alal võlub?


Hoog ja kiirus. Sõidan, ja juuksed lehvivad tuules, kuulen tuult kõrvus vihisemas. Hüpped on hästi lahedad, need meeldivad mulle väga. Esiteks on see ilus ala, teiseks ka väga sportlik, tüdruku jaoks üks parimaid. Ma olen nii õnnelik, et hakkasin uisutama! See on minu südames ja jääb sinna igaveseks!



Kuid oli ka ebaõnnestumisi, kahtlemist, kas üldse jätkad?


Oli küll aeg, võisin siis olla 11-aastane, kui ma enam ühel päeval kahekordset axel’it hüpata ei suutnud – kaks ja pool pööret, sellest algab juba tippsport. Ja nii kestis see kaks aastat! Mingit arengut ei toimunud, seisin otsekui ühe koha peal. See oli vist kasvamisest tingitud. Mõtlesin siis tihti, et äkki peaks lõpetama.



Mida treener Anna Levandi sulle ütles?


Ta ei kritiseerinud kunagi, vaid toetas ja ütles, et ikkagi usub minusse. Aitas väga psühholoogiliselt. Ta on mulle alati sisendanud eneseusku ja et teeksin võistlustel kõike, mida oskan, et võiksin ka ise pärast rahul olla. Ja et igalt võistluselt saab väärt kogemuse. Isegi sellest hiljutisest Helsingis käigust. Kui mulle öeldi, et ma istunud piisavalt madalal, siis istun edaspidi veelgi madalamale. Siis ei saa enam mitte millestki kinni hakata.


Mingil hetkel ühe trenni ajal tuli kõik tagasi ja arenes edasi.



Üheks sinu harrastuseks on ka suusatamine?


Alati, kui kuhugi võistlustele sõidame – nii oli näiteks juunioride MMil Oberstdorfis –, lähen suusatama. Seal olid sellised mäed, et oh-oh-oo! Mulle lihtsalt nii meeldib! Tuul ja kiirus – see on vinge!


Vabal ajal vaatan ka palju actionfilme ja draamasid. Väga meeldib ka šoppamine. (Naerab kelmikalt.)



Teismelisena ei hakanud sind hoopis poisid ja diskod huvitama?


Muidugi hakkasid! Praegugi huvitavad... Aga ma jõudsin kõike.


Neli viimast aastat on sul olnud trenn kaks korda päevas, aga peab ju ka koolis käima, õppima?



Koju jõudsin õhtul kell üheksa. Diskodel käisin enamasti võistluste ajal, selles mõttes, et pärast võistlust on praegugi tavaks, et kõik lähevad diskole. Nüüd lähen vahel ka laupäeva öösel klubisse, kui on väga vaja. Selles pole ju midagi halba, eks ju?


Muidugi, elu ei koosne ju ainult trennist?



Jah, ja mul on ka hästi palju sõpru, kellega kinos või jalutamas käia.


Mis aga puudutab poisse, siis hetkel mul oma poissi ei ole, aga boyfriend’e on muidugi olnud... Paljud on imestanud, et kuidas ma jõuan, aga kui sul ikka tunded ja tahtmine on, võib alati aega leida.



Milline su poiss peaks olema?

Kõigepealt vaatan välimust, ehkki see võib tunduda rumal. Mulle meeldib, kui noormees on omapärane, mitte tavaline, käib hästi riides. Riided peavad olema lahedad. Ja noh, muidugi ka sümpaatne, huumorimeelega... Et oleks huvitav suhelda. Kui mulle välimus meeldib, vaatan teda juba terasemalt, et kas tasub üldse sügavamalt suhtlema hakata. Vahel juhtub ju ka nii, et välimus on perfektne, aga sees pole midagi.



Millal kavatsed mehele minna?


Olen selle peale mõelnud küll, jah. Siis, kui lõpetan tippspordi. Aga isegi kui abielluksin homme, ei lõpetaks ma uisutamist.



Oled ka ise väikest viisi rõivadisainer?


Teksapükse olen kitsamaks teinud. See oli siis, kui kitsad teksad polnud veel väga moodsad. Mõtlesin siis, et kust ma neid kitsaid ikka saan. Otsisin siis laiad ja õmblesin kitsasteks – teistel selliseid ei olnud!


Hea on see, et käin pidevalt välismaal võistlustel ja siis ostan riideid, mida kellelgi Tallinnas ei ole. Šoppamine on minu meelest väga lahe! Suhtun väga tõsiselt sellesse, kuidas ma välja näen, siis meeldin endale rohkem. Ja võib-olla ka teistele.



Mulle meeldib eriline olla, mitte hall mass. Ka iluuisutamises on väga oluline hea välja näha, kõik vaatavad ju isegi näiteks õhtusöögil, kes kuidas välja näeb.



Proovisin läinud aastal kunstiakadeemiasse moekunsti erialale astuda, aga mind ei võetud. Esitasin tänavamoe ja õhtukleitide kollektsiooni ning enda kootud ja heegeldatud asju, aga need ei läinud kohe esimesest voorust läbi. Aga kui ei, siis ei, õpin midagi muud!



Sulle ei tundunud, et oldi ülekohtused?


Ei, ju siis olid teised paremad. Ma pole ju kunagi kunstikoolis käinud. Mõtlesin siis, et proovin Euroülikooli samale erialale, aga siis otsustasin, et koreograafia oleks mulle isegi kasulikum.


Tallinna Ülikooli tantsujuhtimisse said kohe esimesel katsel sisse?


Jah. Võib-olla see ongi saatus.



Milline oli sinu omaloominguline tants sisseastumiskatsetel?


See oli džässtantsu stiilis armastuslugu. Saateks kõlas romantiline muusika, milles kasutati aktsentidena palju sünkoope.


Süžeeks oli armastuse otsimine. Nägin oma armastust, jooksin ta juurde, siis aga veendusin, et ta pole see õige, ning taas oli tuju halb, väljendasin kannatust ja põdemist. Siis aga tuli järgmine mees, lootus tärkas taas – äkki on see just tema? Lõpp oli õnnelik. Võtsin poosi, milles väljendasin õnne ja rahulolu, et sain just seda, mida tahtsin. 



Mis saab siis, kui tippspordiga hüvasti jätad?


Kuna sain Audentese koolist esimese taseme treeneri diplomi, saaksin töötada treenerina. Kui lõpetan ülikooli, saaksin olla koreograaf või lavastaja, teha ka jääl kavasid. Ja kolmas, mis mind väga huvitab, on iluuisutamise kohtuniku töö. See on mind alati huvitanud ja tean reeglitest juba praegu väga palju. Pealegi meeldib mulle reisida. Kui olen 25-aastane ja uisutada enam ei jaksa, siis et ka edaspidi saaks reisida, oleks tore kohtunik olla.



Kohtunik tahaksid olla just tehnilises paneelis?


Just, tahan, et minu otsus oleks viimane. Olen veendunud, et Helsingis toimunu eest ma kellelegi kätte maksma ei hakkaks, tahaksin lihtsalt olla õiglane.



Altkäemaks sind ei mõjutaks?


Ei, mind ei saa osta! Isegi kui üks kord makstakse, siis teine kord sind enam ei kutsuta. Sport on sport – kes on parim, see ka võidab.



Oletame, et 25-aastasena pole sa mehele läinud, uisutajakarjäär on läbi, koreograafiks ega kohtunikuks pole saanud — mis sa siis teed?


Kõigepealt lähen mõnda jäätantsu show’sse. Ameerikas on selliseid kollektiive eriti palju. Saaks reisida. Aga loodan, et mul läheb paremini, kui sina siin praegu oletasid.



CV
Jelena Glebova


Sündinud 16. juunil 1989


•    Lõpetanud Tõnismäe reaalkooli (2005) ja Audentese erakooli (2008)


•    Õpib Tallinna Ülikooli kunstide instituudis koreograafia eriala I kursusel


Parimad saavutused:


•    kolmekordne Eesti meister


•    2006 – Torino olümpiamängude 28. koht


•    2007 – juunioride MMi 6. koht


•    2007, 2009 – Euroopa MV 12. koht


•    2008 – MMi 15. koht


•    2008 – Karl Shafer Memorialil 2. koht


Ema – lasteaiakasvataja, isa – ehitaja, vend Ilja – iluuisutaja (paarissõit).



Teised



Ilja Glebov,

vend


Jelena armastab väga tööd teha. Üsna hiljuti katsetasime temaga paarissõitu, see oli ühel uusaastapeol Premia jäähallis. Nii kui tantsima hakkasime, oli kontakt suurepärane. Silmad, käed, tunnetus, liikumine – kõik oli ideaalne. Ütleksin ka ühe miinuse – ta pole alati täpne. Õnneks puudutab see vaid pisiasju, näiteks hilinemist.



Anna Levandi

treener


Väga tugeva iseloomuga tüdruk, võitleja tüüpi. Teab, mida elult tahab. Samas on ta ka väga naiselik ja temas on peidus tohutu loominguline alge. Jelenale meeldib oma kostüüme disainida, rääkimata igapäevariietusest. Meisterdab endale ise ehteidki ja kogu riietuses väljendub isikupärane stiil.


Isikupära väljendub ka jääl. Vahel tahab kavadesse oma mina liialt palju panna, nii et hooaja keskel ei tunne ma kava äragi. Samas hindan seda kõrgelt, sest käsutäitjaid on niigi palju.

    Tagasi üles