Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Fotograaf, kes mõtleb nagu lind

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Läheb loodusesse sisse: fotograaf Remo Savisaar püüab sulanduda metsaellu nii, et loomad ja linnud lubaksid ta pildistamiseks piisavalt lähedale. | FOTO: Pm

Kuidas sünnivad National Geographicu värske kaasautori Remo Savisaare (30) hingematvad loodusfotod?

Vend on padjaks kõlbulik: unistava ilmega rebasekutsikas tunneb end perekonna rüpes suurepäraselt. | FOTO: Remo Savisaar
Karud muudkui tulid ja tulid ligemale... See foto näitab, et metsaelanikud on vähemalt sama uudishimulikud kui loodusfotograaf. | FOTO: Pm
Haruldane õnnestumine: kõrvukräts soostus istuma just selleks otstarbeks heinamaale torgatud vana rabamänni otsa. | FOTO: Pm

Fotograaf Remo Savisaarele helistades varitseb alati oht rikkuda ära mõne suurepärase loodusfoto pildistamine. Sel teisipäeval näiteks ummistasid Savisaare telefoni õnnitlejad, kes tahtsid väljendada oma rõõmu uudise üle, et tema tehtud pilt puu otsas turnivatest kitsedest ilmus tippajakirjas National Geographic.



Fotograaf võttiski ettevaatamatusest ühe kõne sosinal vastu ning nägi samal hetkel, kuidas sosinat kuulnud rongad varje eest mürinal lendu läksid. Sest selle päeva veetis Savisaar just varjes kotkast oodates, kes korraks end ka madallennul ilmutas.



«Tegin sel päeval üldse vaid kaks pilti ja needki kustutasin ära, sest ei saanud kätte seda hetke, mida lootsin,» kirjeldab Savisaar varjes passimise argipäeva. «Olin kaheksa tundi varjes, varbad külmetasid ja valutasid…»



Need, kes on nautinud Savisaare fotosid tema pildiveebis, näitustel või äsjailmunud raamatus «Loodus kutsub», panevad sageli imeks erakordse läheduse saavutamist pildistatavaga – olgu siis linnu või loomaga.



Mõni foto unistavatest rebasepoegadest, muigavast põdrast või iroonilise ilmega kakust on nii intiimne, et selle pildistamise eeltingimuseks näib olevat lausa fotograafi enese moondumine mõneks loomariigi asukaks.



Selgub, et nii see paljuski ongi. Tõelise läheduse saavutamine ei eelda mitte võimsat tehnikat (Savisaare «toru» ehk teleobjektiiv on suhteliselt tagasihoidlik, vaid 300-millimeetrise fookuskaugusega, jäädes «lähedaletoomise võime» poolest alla isegi laiatarbebinoklitele), vaid põhjalikku keskendumist ja suurt tööd.



Esiteks varustab Savisaar end üksikasjalike loodusteaduslike teadmistega selle liigi kohta, keda ta pildistama asub.


«Õnneks pakub eeltöö mulle väga huvi, see on mõnus lugemine. Rumal oleks ju mitte teada, keda sa pildistad,» leiab fotograaf.


Teiseks tuleb liiki ka looduses põhjalikult tundma õppida, et leida parimad moodused linnule või loomale lähenemiseks. Näiteks alles siis, kui lind kaob korraks puu taha varju, on fotograafil õige hetk kiiresti lähemale söösta, maha kükitada ja uues kohas vagusi püsida. Niiviisi kas või tunde, kuni avaneb uus võimalus edasi liikuda.



Ning kolmandaks tuleb ise hakata mõtlema nagu lind.


«Asju on vaja ette kujutada,» selgitab Savisaar. «Näed, et siin on ilus oksakene, ja mõtled, et kui mina oleksin lind, siis ma tahaksin ehk sinna otsa lennata. Ja kui niimoodi ootad ja vaatad, siis võib lind sinna tulla. Oleneb muidugi liigist, mõni tahab turvaliselt põõsas olla, teine otsib laulmiseks just ilusa oksa.»



Kui miski muu ei aita, siis on võimalik linnule selline oks ka ise organiseerida. Kord võttis Savisaar Alam-Pedjalt kaasa ühe uppi kukkunud surnud rabamänni, seadis selle üles oma kodukoha lähedasel heinamaal ning puistas rondi ümber sihvkasid ja teisi seemneid hiirtele. Niiviisi üles seatud dekoratsioonide vahele maanduski juba järgmisel õhtul kõrvukräts ning poseeris suurepärases õhtuvalguses kuldse heinamaa taustal. Kuid selliseid õnnestumisi tuleb ette mõistagi märksa harvemini kui tühja ootamist.



«Ent ka tühja oodates ma tegelikult õpin, jälgin näiteks ronkade käitumist ja järgmisel korral tean juba ette, milline tegevus millisele järgneb, ja olen valmis seda hetke kinni püüdma,» lausub Savisaar.


Neljandaks pühendub fotograaf sageli mõne konkreetse liigi jäädvustamisele. Niisama hea õnne peale metsas lonkida meeldib talle samuti, see on uute liikide kohtamiseks möödapääsmatu. «Kuid just pühendumus toob kätte pildid, mis juhuslikul lonkimisel tehtud fotod kiiresti seljatavad,» usub Savisaar.



«Möödunud suvel jälgisin kõrvukrätsu pesakonna kasvamist, sain sellest täiusliku seeria. Aga mõned pildid, mis jäid tegemata, kripeldavad siiani. Näiteks oleksin tahtnud pilte sellest, kuidas vanalinnud poegi toidavad, annavad neile hiirt üle. Selle pildi poole tuleb veel püüelda,» räägib fotograaf. «Kevadel võiks ette võtta kukkurtihase, kes on suhteliselt haruldane lind.»



Remo Savisaar on sündinud Tartu linnamüüride vahel (poliitik Edgar Savisaarega teadaolev sugulus puudub, olgu see siinkohal ära öeldud), kuid miski tõmbas juba poisikesena teda «metsa poole». See võis väljenduda putukate ja ogalike püüdmises või ka näiteks vihmausside kogumises dressipükste taskusse lasteaias (ussid hakkasid kappi pandud pükstest lõunauinaku ajal välja roomama, tekitades üsna suure skandaali).



Vanemaks saades kulusid suved sõbraga kalavetel rännates, lausub Savisaar, ning see õpetas looduse nägemise osas nii mõndagi. Kuid siis algas arvutiajastu ning loodushuvi jäi mõneks ajaks tagaplaanile.



Fotograafia viis Savisaare ja looduse teed taas kokku. Algul Zeniti ja jalgrattaga metsades rännanud noormees soetas 2005. aastal endale esimese digitaalse peegelkaamera. Peagi selgus, et selle hobiga on võimalik ka leiba teenida: Savisaar töötab juba kolmandat aastat vabakutselise fotograafina, müües oma loodusfotosid eri kirjastustele ja väljaannetele ning levitades neid rahvusvahelistes pildipankades.



Nüüdseks on ta linnamüürid lõplikult maha raputanud ning kolinud elama Tartu-lähedasse maakohta just nende metsade vahele, kus ta on ka suure osa oma fotodest pildistanud.


«Looduses leiab pildistamisväärset igal pool,» kinnitab Savisaar. «Tuleb võtta mingi metsatukk ning seal vaikselt liikuda ja jälgida, siis leiab alati. Siis leiab sealt kõike. Ma olen Tartu linna piirist kahe kilomeetri kaugusel pildistanud kõrvukrätsu, soorätsu, nirki, händkakku, kalakotkast, hõbehaigrut, merikotkast…»



Savisaare kaamera on jäädvustanud aga ka näiteks mügri, kes suus oma poega ühest urust teise tassib, teised pojad taamal piilumas. Suur-kirjurähni, kes punarinna pesa rüüstab ning selle pojad nahka pistab.



Ta on sattunud ohtlikku positsiooni põdralehma ning selle vasika vahel ning isegi jahimeeste laskesektorites. Karud on tulnud talle nii lähedale, et fotograaf on jõudnud juba mõelda: parem on, kui nad ära läheksid. Paljud liigid muidugi alles ootavad pildile püüdmist, nagu näiteks kassikakk, keda kaitsealuse linnuna ilma loata tülitada ei tohigi.



«Talvel jälgisin pikemat aega händkakku,» kirjeldab Savisaar oma tööd. «Pildistasin teda kolm kuud järjest, kohati üsna ekstreemsetes ilmastikutingimustes. Külma oli 26 kraadi. Alguses hakkas külm näpistama, aga siis harjus kere ära ja enam ei pannud tähelegi. Mul oli põnev, ei tahtnud isegi varjest auto juurde sööma minna, kartsin õige hetke maha magada. Händkakk passib terve päeva puu otsas ega tee midagi. On üsna kindel, et ta märkab mõnda hiirt just siis, kui oled autosse sööma läinud.»



Varjes õiget hetke oodates kahetseb Savisaar vahel, et käepärast pole filmikaamerat. See, kuidas mõni lind oma sulgi puhastab või toitu rapib, vääriks jäädvustamist liikuvale pildile.


«Oleks väga efektne filmida, kuidas näiteks punaselg-õgija on püüdnud suure ritsika, katkub sellel jalgu ära ja sööb vaikselt. Kuid filmimine on väga kallis,» räägib fotograaf. «Kui keegi käiks tehnika välja, prooviksin seda aga kindlasti.»



Seda enam, et linde ja loomi, keda jäädvustada, jagub Eesti looduses lõputult. «Meil on väga palju liike, kellesse süveneda, keda tundma õppida, aastaid jälgida ja kelle hetki püüda,» kinnitab mees. «Kui tahad palju näha, siis on muidugi mõnusam palju sisse ahmida, minna ka Aafrikasse ja Antarktikasse… Aga siis oled küll palju näinud, aga samas ka vähe näinud. Mina arvan, et tuleb süveneda ühte asja.»

Tagasi üles