INTERVJUU ⟩ Reinsalu: kui üks protsent venemaalasi võtaks munakivi kätte, tooks see muutuse

Välisminister Urmas Reinsalu välisministeeriumis. Foto: Madis Veltman

Suvel teist korda välisministri portfelli haaranud Urmas Reinsalu (Isamaa) on veendunud, et Venemaad saab sundida Ukraina-vastast agressiooni lõpetama alles siis, kui lääne tegevuse tagajärjel asuvad venemaalased ise olukorda muutma. Intervjuu ilmus venekeelses Postimehes ning teenis Venemaa välisministeeriumi kõneisiku Maria Zahharova pahameelelaviini. 

Teie eelkäijat, Eva-Maria Liimetsa (Keskerakond) kritiseeriti selle eest, et ta ei esindanud Eesti huvisid piisavalt aktiivselt ning väidetavalt tekitas ministeeriumis emotsionaalseid pingeid. Millises seisundis ministeeriumi teie üle võtsite?

Normaalses, kriisi ajal väga heas psühholoogilises seisundis. Võib-olla mõned kriitikud ise nii vapralt poleks käitunud 24. veebruaril hommikul, kui Liimets oli Kiievis Vene rakettide rünnaku all. Ta tegelikult käitus rahulikult, tasakaalukalt, enesekindlalt, andis intervjuusid, vestles kolleegidega. Aga ma arvan, et sai kenasti hakkama.

Kui võimekas ja veenev on praegu Eesti diplomaatia? Eesti on Vene turistidele piiride kinnipaneku idee üks eestvedajaid. Suured riigid, nagu Saksamaa, ütlevad, et see on kehv idee ja selle algatusega kaasa ei lähe.

Kehv idee… Me peame asetama asjad õigesse moraalsesse persepktiivi. Kehv idee on see, et keset Euroopat on 21. sajandil genotsiid. Eesti tehtud ettepanekud lähtuvad loogikast, et moraalselt ja ratsionaalselt on kõige mõistlikum survestada agressorit, kellest sõltub sõja lõpetamine. Selleks tuleb tõsta agressiooni hinda.

Agressiooni hinna tõstmiseks on ennekõike kaks mõjutegerit. Üks on tugevamad sanktsioonid. Sanktsioonidel on kaks mõtet. Karistavad sanktsioonid kehtestatakse selleks, et hoiduda tulevikus mingisugusest tegevusest. Seda tasandit me ei ole veel saavutanud. Järelikult pole sanktsioonid teeninud oma eesmärki. Sõda käib juba kuus kuud.

Mäletan, kuidas lääneriikide liidrid lubasid eelmise aasta lõpus, et kui Venemaa ründab Ukrainat, siis me kehtestame «kõigi sanktsioonipakettide ema». Müncheni julgeolekukonverentsil palus president Volodõmõr Zelenskõi, et kehtestage Venemaale ennetavad sanktsioonid. Seda ei tehtud. Pärast 24. veebruari hakkasid esimesed sanktsioonid järk-järgult tulema. Minu jaoks oli see kohutav pettumus, oli tunne, nagu oleks hiigelmägi sünnitanud hiire.

Praegu me oleme sunnitud vastu võtma Schengeni viisaga Vene turiste.

Ei ole sunnitud. Kahtlemata on meil pädevus langetada oma territooriumil enda julgeolekust ja avalikust korrast lähtuvaid otsuseid (pärast intervjuu salvestamist asusid Balti riigid koos Poolaga arutama ka teiste Schengeni riikide väljaantud viisadega Vene kodanike mittelubamist üle oma maismapiiri, oodatakse ka Euroopa Komisjoni ametlikku arvamust. Prahas 30.–31. augustil toimunud välisministrite mitteametlik kohtumine üleeuroopalist lahendust ei toonud – toim.).

Kui turist tuleb Eestisse Schengeni viisaga, mis ei ole siin välja antud, siis nad lastakse sisse?

Jah, see on kehtiv kord. Meie valitsus arutas seda ja tegelikult andis ka mulle ülesande konsulteerida teiste riikidega, kellel on maismaapiir, et võimaldada koostööd. Üks asi on üle-euroopaline sanktsioon, teine asi on riikide kollektiivne tegevus oma riiki sisenemise tõkestamiseks. Euroopa Liitu on sisenenud veidi alla miljoni Vene kodaniku, suur hulk sõja algusest Eesti kaudu sisenenud inimesi tuli teistes Euroopa Liidu riikides väljastatud viisade alusel. Umbes veerand miljonit tuli Eesti kaudu. Üsna suur vool Venemaa kodanikke.

Kuidas reageerivad teised suured Euroopa Liidu riigid, kui meie koos naabritega kehtestame range piirkondliku sisenemiskeelu?

Riikidel on oma pädevus. Arvan, et kõikides küsimustes peame nägema perspektiivi, mille nimel me neid asju teeme. Mitte sellepärast, et kellelegi meeldida. Selle intervjuu ajal ju inimesed surevad.

Kui ma paar nädalat tagasi käisin Ukrainas, siis juhid enne kooliaasta algust arutasid väga praktilisi küsimusi. Kas lubada 1. septembril lapsi koolimajja või mitte. Ja see otsus sisaldab tohutut moraalset vastutust. Selle loogika põhjal on õigustatud kõik, et peatada see sõda.

Üks argument üldise viisakeelu idee kaitseks on, et kui panna podisevale katlale kaas peale, siis mingil hetkel lendab kogu katel õhku. Samas ütlevad venemaalased, et meie siin ei saa aru, et Vene ühiskond on täielikult deaktiveeritud, opositsioonilisele tegevusele järgnevad kohe repressioonid – seetõttu see ei aita. Sulgedes häid inimesi Venemaale, soodustame me nende vangistamist, ütlevad venelased.

See argument, mida kasutavad ka mitmed lääne liidrid, ei ole kindlasti pädev. Kahel põhjusel. Esiteks, me oleme kogu aeg rõhutanud, et on eraeluga seotud erandid, humanitaarkaalutlustel. Need võivad olla erinevad juhtumid. Näiteks Eesti külastamine seoses sugulaste matustega. See võib olla seotud ka avaliku sfääriga, ehk on seotud inimesega, kellele võivad osaks saada Venemaal repressioonid. Me toetame neid moraalselt ja igati.

Tuleme tagasi selle olukorra juurde, miks me seda teeme. Põhjus on moraalne. Lubada Versailles' purskkaevude vaatamist on lihtsalt vale olukorras, kus me oleme lennuühendused sulgenud. Me katkestasime need loomulikult selleks, et avaldada survet Vene ühiskonnale. Peame küsima, et kas see on Putini sõda. Vastus on ei. See on Vene riigi sõda.

Vene riigi moodustab lisaks võimule, territooriumile ka kodanikkond. Alati peab olema üks inimene, kes võtab kivi. Alati on üks inimene, kes seisab kilekottidega Tiananmeni väljakul tankide ees. Aga kui ei ole üht inimest, siis ei ole ka teist inimest. Kui Venemaal võtaks üks protsent inimestest munakivi kätte, siis kutsuks see esile muutusi. Venemaa ühiskonnale on õige anda signaal, et nende elu ei saa edasi liikuda nii, nagu tavaliselt.

Eestis tegutsevate Venemaa kodanike tööviisasid ja ajutisi elamislube pikendatakse aina vähem. Kas te saate ministrina öelda, et tegelikult on olemas kokkulepe, et me tahame vähendada Eestis elavate Vene kodanike arvu?

Ei, niisugust kokkulepet, mis puudutab siin elavaid Vene kodanikke, ei ole. Õige on see, et kui tegemist on praeguse agressiooni ajal julgeolekukaalutlustega, siis võimalikud on kitsendused. Näiteks relvalubade piiramine või nende keelustamine agressoririigi kodanikele.

Kodanikuks olemine tähendab poliitilist võimu, tähendab poliitilisi kohustusi, muu hulgas ka seaduse karistusõigusliku jõuga tagatud kohustust alluda selle riigi korraldustele riigi huvide nimel. Nii, nagu Eesti riik eeldab seda oma kodanikelt kriisiolukorras, eeldab seda karistusõigusliku sanktsioonide ähvardusel ka Vene riik oma kodanikelt. See on tõsiasi, millega me peame vaba riigina arvestama.

Vahepeal olete te kaldunud selle poole, et meie saadik võiks tulla Moskvast koju. Meie kaks konsulaati, Peterburis ja Pihkvas, on suletud, nagu ka Venemaa omad Tartus ja Narvas, saatkonda on kärbitud. Kas te endiselt arvate, et meie suursaadiku koht ei ole praegu Moskvas?

Pärast Butšat ja Irpinit, kui see jõudis inimkonna ette, helistasin Leedu endisele peaministrile, kes on europarlamendi liige, ütlesin talle, et protestiks me peaksime Balti riikidest ühiselt saatma välja Vene saadikud. Mille puhul me teame, et see kutsuks esile sümmeetrilise sammu Venemaa poolt meie saadikute väljasaatmiseks.

Leedu tegelikult tegigi seda järgmisel või ülejärgmisel päeval. Eesti välisministeerium pärast konsulteerimist ka Lätiga valis selle, et me vähendasime diplomaatilise esinduse ulatust, tegelikult sulgesime konsulaadi Narvas ja Tartus, mille peale Venemaa sulges konsulaadi Pihkvas ja Peterburis.

Vahetame teemat. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, mille käivitas endine kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu, kes kirjutas arvamusloos, et Eesti välisluureameti juht Mikk Marran on läbikukkunud Ukraina sõja prognoosimisel. Ja et väidetavalt tekitas Marran meie julgeolekukogukonnas pingeid. Kuidas teie, valitsuse liikmena, suhtute olukorda, kus julgeolekuasutused riidlevad omavahel sõja ajal?

Ma tean, et kõikidel meie julgeolekuasutustel, eriti mis puudutab Venemaa Föderatsiooni tunnetust, mis arusaadavalt ongi meie tähelepanu fookuses, on välismaa kolleegide seas autoriteet olemas. Küllap nendes asjades tuleb kindlasti vaadata ka seda kriitikat.

Kui küsida, et kas meil on sisuline probleem luureorganisatsioonide toimimisega, siis vastus on ei, ma seda ei taju. Asjad toimivad, me saame informatsiooni. Eelhoiatus on kõige tähtsam. Et millal keegi kas läheb hulluks või hakkab maailmavallutusplaane ellu viima. See on meile eksistentsiaalselt oluline.

Kui ma õigesti mäletan, siis 2019. aastal ütlesite, et Maarjamäel asuvat Nõukogude memoriaali pole mõtet sälitada, selle võiks lammutada. Vahepeal otsustas valitsus, et seda veel ei aruta, tuleb mõelda ja analüüsida. Mis siis lõpuks saab Maarjamäe memoriaalist?

Ainus otsus, mis vastu võeti, oli jätta see objekt riigile. Linn aga tegi varem taotluse, et see reformimata maa munitsipaliseerida.

Ja linn seda endale ei saa?

Linn seda ei saa. Punkt. Minu veendumus on, et meil ei ole mõtet taandada sellist küsimust maastikuarhitektuuriliseks probleemiks. Mitmed rajatised sellel objektil on püstitatud Eesti rahva vastu toimepandud hävitustöö ja Eesti riigi hävituse ülistamiseks. See on sisuliselt Nõukogude Liidu kehtestamise mälestus, ülistus- või kultuspaik. Ja tegemist on ikkagi kunagise inimeste muldasängitamise kohaga, kuhu on maetud tuhandeid sõdureid erinevatest perioodidest.

Represseeritud inimesed lähevad panevad pärja kommunismiohvrite memoriaalile, mis on sealsamas kõrval. Ja siis, kui keegi soovib minna saja meetri kaugusele, siis seal on mälestustahvlite allee Eestit taasokupeerinud Nõukogude väeüksusest.

Räägitakse palju, et tuleb muuta tähendust ja ma ei tea, kuidas seda tähendust selles kontekstis üldse võib muuta. Arvan, et need tahvlid tuleb kõrvaldada ja kõrvaldada ka need elemendid, mis teevad sellest piirkonnast monumentaalkompleksi.

Sõjaväestele pühendatud autahvlid on selgelt ideoloogiliselt laetud. Kas ka siin ei juhtu nii nagu Narvas, kus kohalik omavalitsus ei tahtnud sellega tegeleda ja riik pidi seda ise tegema?

Ma kõike ei tea selle maa omandistaatusest, aga lõviosa sellest kinnistust on reformimata riigimaa, mille omanikuõigust teostab maa-amet. Riigil on kontroll selle territoorumi üle ja õigus otsustada, kas need konkreetsed tahvlid jäävad. Mõlemad omanikud, või vähemalt valduse haldajad, on erinevad riigiasutused.

Ma saan aru, et varsti need tahvlid on igal juhul läinud, aga memoriaali endaga on asi jätkuvalt selgusetu.

Valitsus selget otsust tehtud ei ole, otsus käis omandiõiguse küsimuse kohta. Mina oma seisukohast saladust teinud pole. Arvan, et punamonumendid tuleb demonteerida.

Eelmise valitsuskosseisu kohta öeldi korduvalt, et peaminister täitis ka välisministri rolli. Kas nüüd see olukord muutub ja välisminister saab Eesti huvide esindamises nähtavamaks?

Kui seda tagurpidi sõnastada, siis, kui Kaja Kallas oli puhkusel, täitsin mina peaministri ülesandeid. Küll me mahume ühele maakerale nii Eesti huvide kaitsmisel kui ka sisepoliitikas.