Haridus- ja teadusministeerium ei nõustu oma vastuskirjas president Toomas Hendrik Ilvese argumentidega, millele toetudes ta eelmisel nädalal nn kõrgharidusreformi seaduse välja kuulutamata jättis.
Haridusministeerium vaidleb presidendi reformivetole vastu
4. märts 2012, 21:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ministeeriumi õiguslikus analüüsis leitakse, et ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus on kõigis presidendi osutatud punktides põhiseadusega kooskõlas.
Reedel saatis haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo vastava seisukoha riigikogu kultuurikomisjoni esimehele Urmas Klaasile. Kultuurikomisjon hakkab kõrgharidusreformi küsimust arutama esmaspäevasel istungil, kuhu on kutsutud ka minister Aaviksoo ja Vabariigi Presidendi õigusnõunik Ülle Madise.
Postimees toob lugejateni mõlema poole seisukohad kolmes vaidlusaluses küsimuses, milles president Ilves põhiseaduse riivet nägi.
Tegevustoetuste eraldamine ülikoolidele
President Ilvese väitel läheb kõrgharidusreformi seadus põhiseadusega vastuollu, kuna ülikoolide tegevustoetuste eraldamine pelgalt valitsuse määrusega seaks ohtu nende autonoomsuse. Põhiseaduse riivet ei oleks siis, kui toetuste määramise üldpõhimõtted pandaks enne kirja seadustesse ja valitsusele või ministrile antaks vaid toetuste üksikasjade üle otsustamise õigus. Haridusministeeriumist tulnud eelnõu tahaks aga jätta kogu otsustusvoli valitsusele samal ajal, kui seaduses valitseb tühimik.
Haridusministeeriumi hinnangul ei saa pidada põhiseadusevastaseks seda, kui tegevustoetuste määramise indikaatorid ja numbrilised näitajad pole seaduses kirjas. Tulemuslepingu sõlmimisel hakatakse lähtuma ülikooli missioonist, eesmärkidest ja ülesannetest ning riigi vajadustest. Lepingu sõlmimusele eelnevad laiapõhjalised läbirääkimised ja lepingute eelnõud peab kiitma heaks valitsus. Ministeeriumi väitel on rahastamise alused seeläbi märksa selgemad, kui näiteks rahvusooperi või rahvusraamatukogu seaduses.
Akadeemiline puhkus
President ei nõustunud ka sellega, et juba 2013. aastast ehk enne tasuta kõrghariduse süsteemi jõustumist keelatakse üliõpilastel eksamite ja arvestuste sooritamine akadeemilise puhkuse ajal. Ilvese hinnangul piirab see ebaproportsionaalselt ning põhiseadust riivavalt nii ülikooli õigust oma õppetööd korraldada kui ka üliõpilase õigust planeerida õpinguid. Samuti oleks see sõnamurdlik juba õppima asunud üliõpilaste suhtes, kes on arvestanud õigusega praegustel tingimustel akadeemilist puhkust võtta.
Ministeeriumi väitel saaks põhiseaduse rikkumisest rääkida vaid juhul, kui keelataks akadeemiline puhkus neile tundegitele, kes juba puhkusel viibivad. Seda pole aga kavas teha. Vastuses ei puudutata sõnamurdmist praeguste tudengite suhtes. Samas nenditakse, et ka kehtiva seaduse puhul on küsitav, miks lubada vabatahtlikku akadeemilisele puhkusele siirdumist, kui üliõpilase õppekava täitmise võimekus ja võimalused on säilinud. Kui praegu otsustab iga ülikool igal aastal akadeemilise puhkuse tingimused ise, siis tulevikus on regulatsioon õiglasem – seaduses mõõdetaks kõiki ühe mõõdupuuga.
Õppekulude hüvitamine
Presidendi hinnangul on põhiseaduse vastane, et seadusest pole selgelt arusaadav, mille alusel ja kuidas oleks võimalik ettenähtud õpitulemuste mittesaavutamise korral tudengilt õppekulude osalist katmist nõuda. Samuti on jäetud sisuliselt valitsuse suvaks iga-aastane õppekulude osalise hüvitamise ülemmäära seadmine. President avaldas kartust, et segane seadus võib tulevikus kaasa tuua rea kohtuvaidlusi ja algatada seaduse suhtes isegi põhiseaduse järelevalve menetluse.
Ministeeriumi sõnul on seaduse tekstist piisavalt arusaadav, milliseid tingimusi peab tudeng täitma, et temalt ei nõutaks õppekulude hüvitamist. Hüvitatava summa suurust piiratakse kahel moel. Esiteks peab ülikool arvestama tudengi täitmata jäänud õppe mahtu ja teiseks ei saa rahanõue ületada valitsuse kehtestatud ülemmäära. Samuti argumenteerib ministeerium, et ülemmäära kehtestamise põhimõtted ei pea olema seaduses kirjas, sest ülikoolid võivad õppekulude hüvitamist nõuda kas osaliselt või üldse mitte. Seega ei pruugi tegelikkuses üldse tekkida olukorda, kus tudengilt õppekulusid nõutakse.