Politsei ootab palgatõusu: teistele saab turvalisust pakkuda see, kes tunneb end ise kindlalt

Loora-Elisabet Lomp
, Eesti uudiste päevatoimetaja
Copy
Politsei.
Politsei. Foto: Sander Ilvest

Politseiteenistujate ametiühingu juhatuse esimees Helen Kommusaar pöördus avalikult valitsuse poole: «Vähemalt ühte pole politseinike puhul mitte kunagi karta: et nad streikima hakkaks. See on politseinikele keelatud. Aga kui streikiv politseinik saaks minna plakatiga tänavale, siis oleks seal kirjas üks lihtne küsimus: milliseid politseinikke te tahate?»

Avaldame Politseiteenistujate ametiühingu juhatuse esimehe Helen Kommusaare pöördumise täies mahus. 

 

On töid, mis eeldavad väga häid õigusalaseid teadmisi. On töid, kuhu kandideerimiseks peab sul olema laitmatu taust. On töid, kus pead oskama konflikte lahendada sõna jõuga. On töid, mis nõuavad head füüsilist vormi ja on töid, mis panevad iga päev proovile sinu vaimse tugevuse. On töid, kus pead taluma solvanguid ja sõimu, aga alati säilitama külma närvi. On töid, kus elutähtsaid otsuseid tuleb langetada mõne sekundiga ja on töid, kus pead olema valmis kasutama relva. On töid, mida tehes puutud kokku võigaste olukordadega; kus pead tegelema surnukehaga või koristama okset ning väljaheiteid. On töid, kus pead oskama anda esmast elupäästvat abi ja on töid, kus näed leina ning pisaraid. On ainult üks töö, mis hõlmab seda kõike – see on tänaval töötava politseiniku igapäevatöö.

Politseiniku tänane palk ei vasta kaugeltki tema töö sisule ja nõuetele. Inimesel, kes oskab ja suudab teha kõike eelnevalt nimetatut, on tööturul alati ka teisi valikuid. Niivõrd nutikat ja ägedat inimest tahab oma meeskonda väga palju tööandjaid ja nad on valmis selle eest ka väärikat palka maksma.

PPA suudaks tööturul konkureerida, kui alustava politseiniku palk oleks 1,2 Eesti keskmist. Väiksema palga puhul mitte, sest töö on selleks liiga nõudlik ja keerukas - nii võimekal inimesel on alati võimalik rakendada end kuskil mujal. Siis jätkub aastaid kestnud nõiaring: töölt lahkub rohkem politseinikke, kui asemele tuleb ja alles jäävate inimeste töökoormus üha kasvab.

Täna töötab PPAs juba umbes 1500 inimest vähem kui 2010. aastal, mil uue asutusena tööd alustasime. Ei saa öelda, et riik selle ajaga politsei ülesandeid oluliselt vähendanud oleks. Pigem vastupidi, lisaks oma igapäevastele põhiülesannete oleme jõudnud olukorda, kus riik vaatab meile igas kriisis otsa - oleme põhilisteks doonoriteks kriiside lahendamisel.

Ülekoormatud Eesti politsei ei ole jätkusuutlik. Arvata, et politseinike arvul võib veelgi lasta langeda ning seda kummi paari aasta võrra edasi venitada, oleks väga ohtlik illusioon. Politseinik, kes on 24/7 valmis reageerima, peab tööd alustades olema puhanud ning võimalikult vaba muudest muredest, et keskenduda teiste aitamisele. Ülekoormatud politseinik ei ole puhanud politseinik, ja kindlasti ei ole puhanud need enam kui 400 politseinikku, kes lisaraha teenimiseks töötavad ka teisel töökohal. Arvestades, kui nõudlik ja vastutusrikas on politseiniku töö, võiks kõlada absurdselt, et ta peab rabama mitmel töökohal, mille tagajärjel on ta väsinud ja tervis rikkis. Sama absurdselt, kui olukord, kus politseinik ei saa endale lubada kodulaenu. Ometi on need lood päris elust.

Tuleb mõista, et tuld ei kustuta ühekordne rahasüst kriisi lahendamiseks ja kärped sisemiste ressursside arvelt, vaid väärika palga tagamiseks peab olema püsiv rahastusallikas. Väärikas palk ei annaks politseinikele mitte ainult majanduslikku kindlustunnet, vaid see summa annab ka sõnumi, mil määral Eesti väärtustab politseinikke, kellele on nõnda suured ootused pandud.

Politseinikud jälgivad riigieelarvet ja palkasid puudutavaid uudiseid praegu pingsalt, ühest küljest lootusrikkalt ja teisalt murega. Valitsuse otsustest ja valikutest ootavad nad vastuseid küsimustele, mis hinges ja südamel. Kas tööd tasustatakse ikka selle sisu, keerukuse ja ohtlikkuse järgi, või liiguvad riigi hoovad omasoodu ja olenemata loodusseadustest? 84% Eesti inimestest usaldab oma politseid, sest teavad, et meie peale võib kindel olla; aga kas ka politseinik saab oma riigi peale kindel olla? Ministrid lubavad ühtesoodu kõrgemat palka ja väidavad, et hindavad politseinike panust ühiskonna turvalisuse hoidmisel ning kriiside lahendamisel, kuid sõnadest valjemalt räägivad teod. Neid tegusid praegu politseinikud ootavadki.

Vähemalt ühte pole politseinike puhul mitte kunagi karta: et nad streikima hakkaks. See on politseinikele keelatud. Aga kui streikiv politseinik saaks minna plakatiga tänavale, siis oleks seal kirjas üks lihtne küsimus: «Milliseid politseinikke te tahate?» Seda küsimust võib lisaks valitsusele endale esitada ka iga Eesti inimene. Kui keegi, kes on sulle väga kallis vajab politsei abi, siis kas tahad, et tema muret läheks lahendama väsinud ja ebakindel politseinik? Olen üsna kindel, et seda sa ei soovi. Seetõttu on politseiniku väärikas palk oluline mitte pelgalt politseile, vaid tegelikult kogu Eestile. Turvalisust saab teiste jaoks luua see, kes ise tunneb end kindlalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles