Nagu kilpkonnaga võidu joosta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes 2500 aastat tagasi sündis Lõuna-Itaalias Napolist sadakond kilomeetrit lõuna pool asuvas Elea linnas poiss, kes sai nimeks Zenon.
Hullult palju aega on mööda läinud, aga teame teda ikka, sest mees sõnastas mõned paradoksid, mis endiselt vaevavad filosoofe. Ja millega mõned nutikamad matemaatikaõpetajad armastavad kiusata gümnasiste.
Üks Zenoni paradokse oli jutustus kilpkonna ja Achilleuse võidujooksust. Hirmaeglane elukas ja välejalgne mütoloogiline kangelane. „Kujutlege, et need kaks jooksevad võidu ja Achilleus annab kilpkonnale tubli edumaa,” ütles Zenon.
Muidugi on Achilleus kiirem ja jõuab üsna pea sinna, kus kilpkonn võidujooksu alguses oli. Kuid looma ei ole enam seal, ta on ka edasi liikunud. Achilleusel on hea hoog sees ja peagi jõuab ta sinna, kuhu kilpkonn oli jõudnud eelmiseks vahefinišiks liikuda. Kuid kilpkonna pole enam sealgi – elukas on veel edasi liikunud.
Zenon küsib, kuidas saab Achilleus kilpkonnast üldse mööduda, kui ta temale isegi järele ei jõua. Järele pole elukale võimalik jõuda, sest iga kord, kui Achilleus jõuab sinna, kus kilpkonn just oli, on too jõudnud natuke edasi liikuda. Vahemaad lähevad iga kord küll väiksemaks, kuid põhimõte ei muutu ja tagaajamine jätkub lõputult.
Ometi teame isiklikust kogemusest, et ka Achilleusest aeglasem inimene jookseb kergesti kilpkonnast mööda. Seepärast ongi Zenoni lugu paradoks.
/---/
JÄTKUB
Teksti lõpuni lugemiseks saatke palun kiri aadressil
märgusõnaga TELLIN ja lisage sinna juurde, kes te olete ja mida teete. Mind huvitab, kes mu tekste loevad.