AK ⟩ Eestlaste evakueerimine Abhaasiast 1992. aasta sügisel – kuidas 170 eestlast sõja jalust ära toodi

Abhaasiast saabunud põgenikud 1992. aasta 25. oktoobril Tallinna lennujaamas.  Foto: Erik Prozes/Rahvusarhiiv

Kui kuuleme Ukrainast, et inimesi viiakse sealt tuhandete kaupa vastu nende tahtmist Venemaale, on see meie silmis küüditamine, Vene enda võimud nimetavad seda aga evakueerimiseks. Kuidas seda hinnatakse aastate pärast, me praegu veel ei tea.

Migratsioonialases kirjanduses defineeritakse evakuatsiooni kui riiklikku abinõu, mis on suunatud vahetu hädaolukorra lahendamiseks elanikkonna lühiajalise ümberasustamise teel. «Lühiajaline» tähendab siin eelkõige seda, et hädaolukorra taandumise järel eeldatakse inimeste endisse elukohta tagasipöördumist.

Minevikust teame, et paljudel juhtudel ei jõua evakueeritud kunagi tagasi oma endisele kodumaale. 1943. aastal evakueerisid sakslased nn Peipsitagusest sealsed eestlased. Ametlikult küll humanitaarsetel kaalutlustel, kuid tegelikult oli sakslastel vaja tööjõudu, samuti tagada, et pealetungiv Punaarmee kohalikelt elanikelt mingit abi ei saaks. Tagasi need eestlased oma endistesse koduküladesse ei jõudnud, sealne eesti asustus kadus.

Mõnikord viiakse evakuatsioonioperatsioone läbi rahvuskaaslaste päästmiseks, st etnilisel ajendil. Rannarootslaste evakueerimisest Eestist Rootsi teame II maailmasõja kontekstis, samasse rubriiki kuulub Iisraeli organiseeritud juutide evakueerimine nn Räpase sõja aastail (1976–1983) Argentinast Iisraeli. Aga ka eestlaste evakueerimine Ab­haasiast 1992. aasta sügisel, kui Eesti riigi abiga jõudis suur osa sealsetest eestlastest esiisade maale. Ka neist ei pöördunud suurem osa hiljem tagasi.