100 nägu ⟩ Helena Tulve: peitis pärli Veneetsiasse

Helena Tulve Foto: Mari Arnover

Helilooja Helena Tulvel oli tänavu rahvusvaheline aasta. Saksamaal Mecklenburgi riigiteatris esietendus juunis tema dokumentaalne loodusooper «Wölfe»(«Hundid») ja septembris Veneetsia muusikabiennaalil suurvorm «Visiones».

«Hunte» pole mul õnnestunud näha, «Visionest» küll. Seda esitati ainult korra õhtuses Püha Markuse basiilikas pimeda ja sooja sügisese laguuni kõrval.

Veneetsia biennaal, olgu ta siis arhitektuuri-, kunsti- või muusika-, on kultuurielu absoluutne tippsündmus. Aga saada festivali tellimus – eriti veel kogu õhtut täitva suurvormi näol – on midagi täiesti erakordset ning kahtlemata ükskõik kui tuntud heliloojale üks tema karjääri tipphetki.

Püha Markuse kiriku roll lääne muusikaloos on samuti ainulaadne. Biennaali kuraator Lucia Ronchetti ütles, et kui tal tuli idee sinna teos tellida (mõned etteantud kriteeriumid olid veel), mõtles ta kohe Tulvele.

Nagu Veneetsia asub mitmeski mõttes ida ja lääne ristumiskohas, on ka Tulve oma muusikas sünteesinud ida ja läänt. Nagu tegi seda ka «Visiones», mis sulatas kokku gnostilist ja katoliiklikku.

Korra teda esitati ja siis ta kadus. Mälestus jäi. Inimestesse. Basiilika seintesse. Ka mõnele salvestusele. Müsteerium avanes ja sulgus Veneetsias. Ühe gnostikute kuulsama teksti «Pärlilaul» järgi võiks öelda, et Helena Tulve peitis pärli Veneetsiasse.