Sisuturundus
Ravimite vastutustundetu kasutamine tekitab keskkonnale hulga probleeme
24. november 2022, 16:58
Läänemere kasvavaks probleemiks on eutrofeerumise ja kalade ülepüügi kõrval ohtlike saasteainete reostus. Kuna maailma rahvastik vananeb, luuakse uusi ravimeid ja põllumajandus areneb aktiivselt, on kerkinud uus ohtlike saasteainete keskkonnaprobleem: ravimijäägid.
«Ravimite kasulik mõju inimese ja loomade tervisele, toiduainete tootmisele ning üldisele majanduslikule heaolule on vaieldamatu. Samas on kõik ravimid loodud selleks, et mõjutada elusorganisme ja nad on keskkonnas püsivad, mis muudab need isegi madalate kontsentratsioonide korral keskkonnale ohtlikuks,» selgitab keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna nõunik Katarina Viik.
Kuigi inimeste ja loomade tervisele avalduvaid kõrvalmõjusid uuritakse põhjalike toksikoloogiliste uuringute käigus, on ravimite võimalikke keskkonnamõjusid vähem uuritud. Mõnede ühendite, eelkõige veterinaarmeditsiinis kasutatavate parasiidivastaste ja antibakteriaalsete ravimite keskkonnamõjusid on palju uuritud. Siiski ei ole meil võimalik tervikpilti kokku panna, sest puudub võimekus maailmas kasutatavate tuhandete toimeainete tuvastamiseks keskkonnas. «Seda muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et erinevad ravimid võivad üheskoos põhjustada nn kokteiliefekti. Apteekrid ja arstid hoiatavad patsiente küll, et ibuprofeeni ei tohiks manustada koos vererõhuravimitega, kuid kalal, kes ujub reostunud vees ravimijääkide ja muude kemikaalide segus, selline otsustusvalik puudub,» nendib Viik.
Läänemere keskkonda jõuavad ravimijäägid peamiselt läbi inimeste ja loomade uriini ning väljaheidete, isegi kui need läbivad reoveepuhasti. Mõned ravimid lagunevad inimese või looma organismis täielikult, mõnda toimeainet meie organism lagundada ei oska ja need viiakse kehast välja muutumatul kujul või vaheühenditena ning nad jõuavad väljaheidetega reovette. Osa ravimeid laguneb reovees kiiresti, osa laguneb alles reoveepuhastis, kuid sealgi mitte kõik ja mitte täielikult, kandudes puhastatud heitvee koostises edasi jõgedesse, järvedesse ja merre. Seda kinnitasid ka 2017–2020 Interregi projekti CWPharma «Clear waters from pharmaceuticals» pilootuuringud Eestis, Lätis, Soomes, Saksamaal, Poolas ja Rootsis, mis tuvastasid, et 90 protsenti reoveepuhastite sissevoolude ning puhastist väljuva heitvee proovides esines diklofenaki ja muid ravimijääke.
Samuti selgus projektist, et ravimijääke satub leostumise kaudu keskkonda ka prügilate nõrgveega ja reoveesetete ladestusaladelt. Põllumajanduses ja vesiviljeluses kasutatavad veterinaarravimid võivad sattuda veekogudesse kas otse või sademetega ärakande kaudu. Lõpuks lagunevad ravimijäägid ka keskkonnas, kuid nende lagunemisaeg võib olla väga pikk ja selle aja jooksul jõuavad nad keskkonda ja sealseid elusorganisme ebasoodsalt mõjutada.
Ravimite hulk keskkonnas tõuseb koos ravimite kasvava tarbimisega
«See on kasvav probleem ja see läheb ainult hullemaks, sest rahvastik vananeb ja inimeste eluiga pikeneb, mis toob kaasa ootuse ravida vananemisega seotud ning kroonilisi haigusi. Samuti intensiivistuvad karjakasvatuse ja vesiviljeluse praktikad, luuakse uusi ravimeid,» loetleb Viik.
Ravimijäägid võivad kuhjuda elusorganismidesse ja muuta vee ning mulla ökosüsteeme. Laborikatsetest on selgunud, et teatud ravimid võivad kutsuda esile geneetilisi, füsioloogilisi ning käitumuslikke muutusi, nõrgestada veeorganismide immuunsüsteemi, põhjustada väärarenguid ja muutusi sigimises. Näiteks suukaudsete hormonaalsete rasestusmisvastaste tablettide toimeained võivad muuta veeorganismide hormonaalset tasakaalu, mis kaladel põhjustab feminiseerumist ja marja fertiilsuse vähenemist, psühhiaatrilised ravimid muudavad kala käitumist vähem kartlikuks ning kiskjatele haavatavamaks.
Viik toob näite, kuidas 1990. aastatel täheldati India raisakotkaste massilist suremist, nende populatsioon vähenes koguni 95 protsenti. «Raisakotkastel tuvastati diklofenaki jääkide üledoosist saadud neerukahjustused. Ravimit manustati kariloomadele valu ja palaviku raviks ning kuna India inimesed veiseliha ei söö, läks suurim osa veiste korjuseid raisakotkastele söögiks. Selle tulemusel on kolm raisakotkaliiki praegu Aasias kriitiliselt ohustatud.»
Ravimijäägid jõuavad ringiga tagasi ka inimeste organismi
Inimese tervise seisukohast on kõige probleemsem ravimirühm antibiootikumid – nende negatiivne mõju on mikroobide resistentsus, mis ei võimalda nakkushaigustega haigestunute kiiret ja tulemuslikku ravi, kuna ka kahjulikud bakterid on kasutatavate ravimitega «kohanenud». Antibiootikumide suhtes resistentsed mikroorganismid esinevad nii inimestel, loomadel, taimedes kui ka keskkonnas ning võivad levida loomadelt inimestele ja vastupidi kas otsekontaktide või keskkonna vahendusel.
Juba väikesed keskkonda sattunud antibiootikumikogused mõjutavad baktereid, võimendades nendes mutatsioonide teket ja kiirendades resistentsete bakterite teket ning levikut. Antibiootikumijääkidega saastunud vee või kala tarbimine võib põhjustada inimesel tervisehäireid, millest kõige sagedasemad on allergiad.
Milline on olukord Eestis?
Eestis tehti viimane laiem ravimijääkide uuring 2017–2020 projekti CWPHARMA raames, üksikud ravimid on uuritud ka iga-aastases veekogude keemilise seisundi seires riikliku keskkonnaseire programmi raames. CWPHARMA projektis uuriti ravimijääkide sisaldusi pinnavees ja rannikumeres, veekogude põhjasetetes ja reoveesette või sõnnikuga väetatud mullas. Potentsiaalsete reostusallikatena olid uuringus ka olmereoveepuhastid, haiglatest, ravimitööstusest, prügilatest ning kala- ja loomakasvandustest pärit heited. Proovidest analüüsiti kuni 80 ravimijääki, mille hulgas oli antibiootikume, epilepsiavastaseid aineid, kõrgvererõhu-, astma- ja allergiaravimeid, seedetraktihaiguste ravimeid, hormoone, ainevahetushaiguste ravimeid, mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (MSPVRd) ja valuvaigisteid, muid kardiovaskulaarravimeid, psühhotroopseid aineid ja veterinaarravimeid ning kofeiini.
Uuring näitas ravimijääkide laialdast levikut keskkonnas. Ravimijääke leiti kõigis uuringus olnud jõgedes, järvedes, rannikuvetes, setetes ja muldades. Kõige sagedamini avastati epilepsiavastase toimeaine karbamasepiini jääke. Teiste pinnavees sageli leitud ravimijääkide seas olid tramadool ja diklofenak (MSPVRd ja valuvaigistid), tsetirisiin (astma- ja allergiaravimid) ning venlafaksiin ja tsitalopraam (psühhotroopsed ained). Uuring näitas, et osa ravimijääke (eriti mõningaid hormoone ja antibiootikume) esineb tasemel, mis võib kujutada ohtu keskkonnale. Kõige suuremad riskid olid seotud östrooni ja noretisterooni (hormoonid), klaritromütsiini ja ofloksatsiini (antibiootikumid) ning diklofenakiga (MSPVRd).
Kuidas säästa keskkonda ohtlikest jäätmetest?
CWPharma projekt annab ohtlike ravimijääkide keskkonda sattumise vältimiseks soovitusi:
Kui ravimid on aegunud, kõlbmatuks muutunud või neid enam ei kasutata, on eraisikul võimalus tagastada inim- ja veterinaarravimid anonüümselt ning tasuta apteeki või kohalikku ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti.
Tuleks tõsta elanike, arstide, apteekrite, veterinaararstide ja põllumajandusettevõtjate teadlikkust ravimite negatiivsest mõjust keskkonnale ja nende koostoimest.
Haiglad ja muud tervishoiuasutused koguvad oma ravimijäätmed ise ja saadavad need otse selleks ettenähtud jäätmekäitluskohtadesse.
Põllumajandusettevõtjad peaksid vastutama oma kasutamata veterinaarravimite äraveo korraldamise eest.
Vähendamaks keskkonnaohtlike ravimijääkide heidet Läänemerre, tuleks kontrollida kaudseid ravimijääkide heiteid, mis on pärit näiteks haiglatest, kodumajapidamistest, ravimitehastest ja loomakasvandustest.
Olmereoveepuhasteid tuleks uuendada süvapuhastustehnoloogiate abil.
Nende soovituste rakendamine ja inimeste teadlikkuse suurendamine ravimijääkide ohtlikust mõjust keskkonnale on meie edasine töö.
Keskkonnaministeerium on alustanud keskkonnavaldkonna strateegilise arengudokumendi (KEVAD) koostamist sihiga luua valdkondade ühtne arengukava ning töötada välja selleks vajalikud meetmed ja tegevused. Arengukava koostamisel püütakse saavutada laiapõhjaline kokkulepe looduskeskkonna hea seisundi hoidmiseks, lähtudes keskkonnavaldkonna seostest majandus- ja sotsiaalvaldkonnaga ning nende mõjudest ümbritsevale looduskeskkonnale ja inimesele.