Tänasel streigihommikul polnud Tallinna prantsuse lütseumis ühtki õpihimulist koolijütsi. Selle asemel askeldasid klassis õpetajad, pintslid peos, et lõunasele streigimeeleavaldusele oma sõnumiga välja minna.
Koolikell helises tühjadele koridoridele, aga kunstiklassis välkusid pintslid
7. märts 2012, 11:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lütseumi õpetajad Karin Lippus, Liis Reier ja Einar Maarits olid streigile vaatamata platsis sama varakult, nagu alanuks tavaline koolipäev. Ajakirjaniku küsimuse peale viskasid nad nalja, et kaitsevad kooli streigimurdjate eest – juhuks, kui kiusatus mõnest tööd armastavast pedagoogist võitu saama peaks.
Tegelikkus on muidugi teine. Enamik lütseumi enam kui 50-liikmelisest õpetajateperest koondab kodus jõudusid, et lõunal Vabaduse väljakule meelt avaldama koguneda. Kooli tulnuil lasus aga vastutusrikas ülesanne – kirjutada mitmemeetrisele kangale õpetajate ühine sõnum: «Ma tahan, et mu riik kuulaks mind. Meil on probleem ja see ei ole punane värv.»
Ajalooõpetaja Karin Lippus selgitas, et õpetajaid häirib streigi kaaperdamine. «Asi läheb väga kergesti fookusest välja. Protest aetakse poliitiliseks. Meie jaoks on oluline, et õpetajate palk püsiks fookuses,» ütles ta.
Kahepäevane streigiperiood on lütseumi õpetajate vahel ära jagatud selliselt, et igal hetkel oleks koolis olemas mõni pedagoog, kes on valmis andma ühiskonnale vastuse, mis õpetajatel mõttes on ja mille nimel streigitakse.
«Seda, et kaks päeva streikida, otsustasime sellel põhjusel, et muidu tekiks lihtsalt selline mõnus puhkus ja äraolemine,» ütles ajalugu, kunstiajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Liis Reier. Pedagoogid ei teinud saladust, et pelgavad seda, et kolmepäevane streik valaks õpetajate suvepuhkuse pikkust arvestades liigselt õli tulle.
«Reedel on meil ikkagi koolipäev, see näitab seda, et me tegelikult ikkagi tahame õpetada, aga tahame selleks sobivaid tingimusi,» sõnas Reier.
Tema sõnul on suurimaks probleemiks talumatud töötingimused. Kõige keerulisemas olukorras on nooremõpetajad, keda tabab tööle tulles suur töökoormus ja rohked ületunnid, aga väike töötasu. Palgaastmete vahe on nii väike, et ei motiveeri õpetajat raske töö kõrvalt enda taseme tõstmisse panustama. Pika suvepuhkuse tõttu on õpetajate pensionikoefitsient väiksem kui 1, mis paneb õpetaja teiste töötajatega võrreldes ebavõrdsesse olukorda.
Lütseumi õpetajate sõnul saavad sellest aru kõik, kellega õpetajad suhelnud on. Vanematele saadetud protestist teavitav kiri sai vaid poolehoidvaid vastuseid. Kaks õpilast tegid vabatahtlikult ettekande õpetajate streikide ajaloost maailmas ja Eestis. Mitukümmend lütseumi õpilasesinduse liiget ühinevad protestiga Vabaduse väljakul.
Laialdasele toetusele vaatamata ei hellita õpetajad lootusi, et muutus tuleb kiirelt. «Ma ei usu, et midagi muutub,» nentis kunsti- ja tööõpetuse õpetaja Einar Maarits. «Kui arvestada, kuidas Vabadussõja võidusammas püsti pandi, siis minister tuleb tõenäoliselt jälle välja mingi Trooja hobusega, mis näiliselt ühiskonda rahustab, aga tegelikult muutust ei tule.»
«Ma saan aru, et kohe ei juhtu mitte midagi, aga vähemasti hakatakse arutama. Me tahame, et sõnum saaks selgeks ja ühiskond mõistaks probleemi tõsidust,» lisas Karin Lippus.