Toetusstreikide põhjused kukuvad ära

Üks kümme aastat pealinnas trammi juhtinud naisterahvas, kes oma nime ei soostunud ütlema, otsustas siiski trammi neljandale liinile sõitu viia.

FOTO: Andres Haabu

Suure streigisegaduse lahtiseletamiseks tuleb kohe alguses mõisted paika panna. Sellel nädalal toimub tegelikult ainult kaks põhistreiki, see on õpetajate streik ja ametiühingute keskliidu streik.

Õpetajate streigiga on asi klaar, seal on konkreetsed nõudmised ja eelnevalt läbitud läbirääkimiste protseduur – kokkuvõttes: konkreetne streik konkreetse töötüli küsimuses.

Hoopis segasem lugu on streigilaine teise poolega – bussijuhid, energeetikud, trammijuhid, raudteelased. Formaalselt pole nende väljaastumised n-ö pärisstreigid, vaid n-ö toetusstreigid ametiühingute keskliidu toetuseks.

Sisuliselt näeb see asi siis välja nii, et Harri Taliga ja ametiühingute keskliidu töötajad ei lähe tööle (ehk streigivad) ning bussijuhid, raudteelased ja energeetikud toetavad Taliga mitte tööleilmumist.

Sellist seisu – põhistreik ja terve hunnik toetusstreike – võib iseenesest käsitleda naljaka kurioosumina, sest Taligal pole kellegagi töötüli ja tal pole tööandjat. Nii pole streigid mõeldud tema töötüli lahendamiseks. Ning see, kas Taliga käib tööl või hoopiski streigib, pole kõrvalseisjate asi.

Teisalt võib sellele skeemile vaadata ka kui juriidilisele paratamatusele: seadustes lihtsalt on streikimise kord niimoodi sätestatud, et põhjustab kentsakaid formaal-juriidilisi skeeme.

Sisulisem küsimus on ikkagi sellest, millised on streikijate (pean silmas ametiühingute keskliitu ja toetusstreike, mitte õpetajaid – M. S.) nõudmised, kas need on õigustatud ja kas need on ka täidetavad.

Streikijatel on kolm nõudmist, mille nad ka 17. veebruaril valitsusele saatsid: segaduste lõpetamine töötukassa reservide ümber, kollektiivlepingu seaduse muutmisel arvestada ametiühingute nõudmistega ning töölepingu seaduse muutmise menetlemine lõpetada.

Segadus töötukassa ümber on praeguseks juba lõppemas. Tööandjad, kelle eeskujul ametiühingud algselt üldse töötukassa nõukogust lahkusid, teatasid sellel nädalal, et nad tulevad tagasi ja sama on nüüdseks mõista andnud ka ametiühingud. Niisiis punkt üks nõudmiste seas on ära kukkumas.

Kollektiivlepingu seaduse muutmisel on seis kummalisem. Transporditöötajate ametiühingu juht Peep Peterson – just tema ühenduse töö tulemusena sündisid selle nädala kõige silmapaistvamad streigid – ütleb otse: «Kollektiivlepingu teema on kõige-kõige tähtsam.»

Ometi – ja nüüd tuleb just see kummaline osa – on valitsusliit ametiühingute nõudmistele kollektiivlepingu osas juba vastu tulnud. Pangem tähele: keegi ei vaidlusta kollektiivlepingu seaduse muutmise vajadust, õiguskantsler on ju öelnud, et praegune on põhiseadusega vastuolus («Me aktsepteerime seda,» möönab ka Peterson), et tuleb paika panna kord, kuidas kollektiivlepingut lõpetada saaks. Praegu ju seda lõpetada ei saa ja see ongi see vastuolu põhiseadusega.

Ametiühingud, eelkõige just transpordi- ja teetöötajate ametiühing, käisid veebruari alguses välja kaks võimalust: kas lepingu lõpetamisesse kaasata riiklik lepitaja (variant A) või siis teha kord, et kollektiivlepingu lõpetamisest tuleb kuus kuud ette teatada (variant B).

Riigikogu reformierakondlasest liige Valdo Randpere räägib, et nemad õiguskomisjonis valisid variandi B. Poliitik isegi lisab, et tegelikult kirjutas ta ise selle muudatuse sisse – sõltumata ametiühingutest ja täiesti omal algatusel. Olgu selle viimase väitega kuidas on, oluline külg on siiski see, et ametiühingute sisuline nõudmine on juba praegusesse eelnõusse sisse kirjutatud.

Peterson tunnistab ka ise nüüd, et siin on tõesti viga tehtud, aga et nüüdseks on nad ümber mõelnud ning eelistavad ikkagi riikliku lepitajaga muudatuse versiooni.

«Kurat, kui me oleks alguses valinud nende väljapakutud variantidest esimese, kas nad nüüd räägiksid samuti, et mõtlesime vahepeal ümber ja tahame ikkagi teistmoodi,» vastab selle peale Randpere. «Nii jääb küll mulje, et streigitakse lihtsalt streikimise pärast ja kõlbab igasugune põhjendus.»

Kindlasti pole pilt päris mustvalge. Randpere näiteks möönab, et nad, ja ta mõtleb selle all ilmselt valitsusliitu, tegid töötukassa asjadega vigu.

Teisalt pole kindlasti õige ka see äärmus, et kehtib kahe-partei-diktatuur, et valitsus üldse kedagi ei kuula ega arvesta. Tegelikult ikkagi on ju arvestatud, liigutud on ametiühingute soovide suunas ja osa muudatusi on ka juba tehtud.

Tagasi üles