Teel Edgar Savisaare riiklikule ärasaatmisele mõtlen meie esimesele kohtumisele kaheksa aastat tagasi tema kabinetis Tallinna linnavalitsuse hoones.
Sellest intervjuust meenub mulle ennekõike toonase linnapea huumorimeel ja see, millise vilumusega ta viskas iroonilisi ja veidi teravaid nalju. Ka iseenda pihta. Avalikkuses tundus ta olevat tõsine mees, aga tegelikult vaatas maailma üsna erilise pilguga ja kohe kindlasti märkas enda ümber toimuvat rohkem, kui me kõik arvata oskasime. Savisaarele meeldisid inimesed, kes pidasid sõna. Kuni ma tema usaldust ei kuritarvitanud, andis ta mulle alati intervjuusid ja tänas, kui olin suutnud midagi ka endale jätta. Sõnapidamine oli talle tähtis.
