/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2023/02/24/15164544t1h28b6.jpg)
Antalya Türgi lõunarannikul on uueks koduks tuhandetele sõja eest põgenenud ukrainlastele, kuid ka Venemaalt lahkuda eelistanud venelastele.
Otsekui Sarah Palin näen ma hommikul ärgates oma aknast Venemaad. Venemaa on suur, tumepunastest tellistest ja varjutab taeva peaaegu täielikult. Ta meenutab Kremlit, täpsemalt Kremli muuseumi õige pisut vähendatud koopiat. Palmilehed õõtsuvad kerges tuules, mis kannab laiali hiiglaslike helesiniste basseinide vaevu tabatavat kloorihõngu.
Ma olen Antalyas, viie tärni hotellis Kremlin Palace, mis loodud puhkamiseks keskmisest veidi jõukamatele venelastele, ning tunnen end ikka veel otsekui juut, kes Teise maailmasõja ajal hiilinud sisse Mein Kampfi teemaparki. Ega Kremlisse sisse saamine eelmisel õhtul kõige lihtsam polnudki: territooriumi piiravad kõrged müürid ja Voskresenskije vorota vähendatud versiooni meenutavates väravatornides peituvad valvurid lubasid auto edasi alles siis, kui olid teinud kindlaks, et saabujail Kremlin Palace’isse tõepoolest broneering on. See lõbu võib olla üsnagi kallis. Mitme korvpallisaali mõõtu fuajees, mis täis lühtreid ja kuldsete nikerdatud jalgadega sohvasid, plingib ekraanidel info: letihind standardtoas algavat 640 eurost öö kohta (tegelikud hinnad on keset talve 80 protsenti madalamad). Patjadega – need on värvuselt valged, sinised ja punased – ei ole kokku hoitud: numbritubade vooditele on polsterdused kuhjatud nii, et sisenejat tervitab Venemaa trikoloor.
/nginx/o/2023/02/24/15164564t1h835d.jpg)
Venelased söövad Ukraina suppi
Erinevalt kollektiivsest läänest ei ole Türgi Venemaale ja venelastele otseselt selga keeranud. Kõigil suurematel lennuväljadel võib näha usinalt ruleerimas Moskvast, Piiterist ja Sotšist saabunud lennukeid, mis toimetavad kohale ärireisijaid, puhkajaid ja mugavuspagulasi. Detsembri lõpus avaldas New York Times artikli «Moscow on the Med» (Med nagu Mediterranean Sea ehk Vahemeri), milles kirjutati kümnetest tuhandetest venelastest, kes saabunud ainuüksi Lõuna-Türgi turismimetropoli Antalyasse subtroopikas uue ja parema elu alustamise plaanidega.
Aga elu ongi Antalyas magus: tänaval koos lapsega jalutav võimsa habemega Krimmi venelane Dmitri ei väsi kiitmast Türgi inimeste sõbralikkust ning madalaid hindu – summa eest, millega Venemaal võib toidupoest osta paar kurki ja tomatit ja niru kimbu rohelist sibulat, saavat Türgis puu- ja juurvilju koju viia kastide kaupa. Kord olevat Dmitri – ta kutsub end muheledes «professionaalseks mitte millegi tegijaks ja hobifotograafiks» – jalutanud restorani ja tellinud täis terve laua, aga arve olevat olnud ikkagi nii väike, et Dmitri mõtles: «Mille eest nad siin küll töötavad!»
Kuigi teed võib isegi praeguses inflatsioonis siin-seal Antalyas tellida viie liiri (25 senti) eest, on sõda surunud näiteks kinnisvarahindu plahvatuslikult ülespoole. Kui veel mõned aastad tagasi saanuks rahulikus Lääne-Antalyas mägede ja mere vahel kahe magamistoa ja elutoaga moodsa apartemendi rentida mõnesaja euroga kuus, siis nüüd tuleb eurosid välja käia umbes tuhat. Umbes samas proportsioonis on tõusnud ka kinnisvara ostuhinnad. Ärile avab see muidugi uusi võimalusi: veidi vähem kui kuu eest avas Limani piirkonnas uksed kõneka nimega kohvimaja Emigrant Coffe», mille päikselisel terrassil arutavad vene keeles omavahel ilmaasju hoolitsetud välimusega blondid naised. Menüüs on sellised tuttavad maiustused nagu kihiline meekook medovnik (80 liiri) ja sõrnikud (75 liiri) ning teed saab tellida kodusel moel ehk vaarikamoosiga. «98 protsenti meie klientidest ei ole türklased,» ütleb kohvimaja administraator Rustam, kes pole siiski ise venelane, vaid hoopis viis kuud tagasi Kasahstanist Türki emigreerunud toimekas uiguur. Rustam lisab, et pakutakse ka «parimat Ukraina borši», mida pidasin algul naljaks, kuid siis saabusid kohale kaks noort neiut supimannerguga, tassisid selle sisse, jõid oma iPhone’e sõrmitsedes terrassil ühe late ja sõitsid minema suure valge autoga, mille tagakülge kaunistaski sinikollane Ukraina numbrimärk. Sest mõistagi on Türgis sõja eest varju otsima tulnud ka ukrainlasi: läinud aasta juuli lõpuks peaaegu 279 000. Enamikule oli see vaid ajutine peatuspaik, kuid paljud on ka jäänud. Kas ei peaks ennustama see plahvatust, kui ukrainlased ja venelased elavad koos samades linnades, sageli isegi samal tänaval?
/nginx/o/2023/02/24/15164548t1h2cdb.jpg)
Osturahu nimel sõjast ei räägita
Valentinipäeval läksid Antalya Royal Seginuse hotellis (vaid kahe kilomeetri kaugusel Kremlin Palace’ist) taplema sinna majutatud Ukraina jalgpalliklubi Minaj ja Venemaa tiimi Jaroslavli Šinnik liikmed (talvisel ajal on paljude suurte Antalya hotellide olulisteks klientideks just sportlaste võistkonnad). See massikaklus, mis sai väidetavalt alguse sellest, et purjus vene pallur oli käitunud ebaviisakalt ühe hotellitöötajaga, lõppes ajakirjanduse andmeil Ukraina võiduga: venelased otsisid endale uue majutuskoha. Kuid sündmus oli uudisväärtuslik oma erandlikkuse tõttu. Sõja algul tuli Antalya etnilistes toidupoodides ette, et ühe või teise rahva esindajaid enam ei teenindatud, kuid peagi mõisteti, et selline tülitsemine ei vii kuhugi. Nii arvab Jelena (ülemisel pildil), kes on Vene toitudele spetsialiseerunud Valet Gurmee Limanis kehtestanud range reegli: ei mingit poliitikat. Kes tahab soetada vaakumpakendis skumbriat, kalja, marineeritud tomateid, venepäraseid salateid või Türgis küpsetatud Borodino leiba, on teretulnud, ja tahtjaid on palju – iga päev on kliente umbes 200. Juba pea kakskümmend aastat Türgis äri ajanud Jelena sõnul aitab pingetest hoiduda teadvustamine, et Türgis ollakse neutraalsel territooriumil: igaüks on siin võõral maal. Ta on kiire mõtlemisega, lõbus, sõnakas, just nagu ka tema sõbranna, parajasti poeretkele tulnud tuhkblond Yanina (alumisel pildil), kes peab Antalyas blogi ja juhib isiklikku kinnisvaraäri. Tõsi, enda nii hästi sisseseadmine ei ole kõigile enam sama lihtne kui varem: luba seaduslikuks töötamiseks ei ole saada lihtne ning aina rohkem öeldakse venelastele ära ka elamislubade taotlusi, paljud Vahemere ääres uut elu alustada lootnud on olnud sunnitud vastu tahtmist oma kodumaale naasma. Kuid teha pole midagi.
Suurest nõudlusest ülekuumenenud kinnisvaraturu jahutamiseks muudeti Türgis hiljuti ka reegleid, mis puudutavad valduste ostu: uued regulatsioonid näevad Yanina sõnul ette, et vara tohib hinnata vaid Türgi kodanikust maakler, ning muutunud on kord, mismoodi maksmiseks kasutatavad rahasummad Türki jõuda võivad (teatud lahendusi pakkuvat siinkohal krüptovaluutad ja spetsiaalsed rahasiirdeagentuurid). Ega meid enam siin ei taheta – umbes nii poetab Jelena, mille peale Yanina jahmatub. «See ei ole tõsi, ära räägi sellist asja, Lena!» ütleb ta rõhuga, kohkunult, peaaegu šokeeritult. «Türklased väga-väga armastavad meid!»
Sovetimuuseum – vene koolist kiviga visata
Enam kui tunnise bussisõidu kaugusel Muratpaşas piirab neljakorruselist hoonet kõrge tara (Google’i fotootsingu põhjal viimase aja lisandus), selle taga aga valvuriputka ja masti tõmmatud valgepunasinine lipp. Tillukeste kiviplaatidega kaetud hoovi ühes nurgas istub kass ja tuiutab aiavarbade vahelt igatsevalt tänavale. See on Özel Moskova Milletler Arası Okulu ehk Moskva rahvusvaheline erakool, kus haridusasutuse välissuhete koordinaatori Aleksandr Babajevi (pildil) sõnul õpib lapsi praegu umbes 300 (paljud on võimsa, suisa ramzankadõrovliku habemega Babaejvi sõnul lisandunud viimasel aastal). Kooliprogramm on üheteistklassiline ja täpselt sama, mis Venemaal, kuid lisaks õpitakse juurde türgi keelt, sest ilma selleta pole Babajevi sõnul Türgis võimalik hakkama saada. Ühe õppeaasta eest tuleb lapsevanemail välja käia umbes 5000 dollarit ning Babajev rõhutab, et mingit abi Venemaalt kool ei saa – valitsusel polevat sellist huvi ega vist mitte ka võimalusi. Ta räägib hästi (ehkki murrab vahel kohmetult käsi või hakkab ootamatult naerma, justkui oleks mingi uitmõte teda korraga lõbustanud), ent teemaks, mida Babajev kindlasti vältida tahab, on poliitika. Ühelt fuajeeseinalt vaatab alla suhteliselt väike Putin ja teiselt Atatürk, kuid kummastki on palju suurem maalirepro tsaaripoeg Ivanist hundil ratsutamas. Kuna parajasti on lõppemas lõunasöök, heljub koridorides kerge keedetud tatra lõhn.
/nginx/o/2023/02/24/15164553t1h4c27.jpg)
Naabermajas asub teine institutsioon, millega Babajev seotud. Seegi on oma olemuselt romantistlik: nõukogude elustiili muuseum. Noodivõtme annab kätte uksekella juures olev sildike «Добро пожаловать в мир положительновога»: Google’i arvates tähendab see lause enigmaatiliselt «Headus on positiivses maailmas räpane», kuigi sisuliselt õigem vabatõlge kõlab umbes nii «Tere tulemast tagasi ilusatesse aegadesse!» Ning mida me siis näeme? Vitriine kirjadega «Õnnelik lapsepõlv» ja «Oktoobrilapsed on sõbralikud lapsed», Potsatajaid ja Miškasid, kolmnurkseid piimapakke ja komsomolilippe, gaasimaske ja kosmonaute, Punaarmee soldati püksipannalt ja beebi-Putinit. Kohvripõhjas on Türki toodud koguni endisaegne plakat, millel punast lippu heljutav punane mehekäsi ja sõna «Rahu» («Мир»).
Kõik see on huvilistele tasuta ning Babajev rõhutab, et tegemist on puhtalt erainitsiatiiviga – Venemaa valitsus ei olevat sellega kuidagi seotud –, eesmärgiks olla pakkuda vaatajaile sentimentaalseid ja nostalgilisi hetki. Kuid Babajevi enda lapsed õpivad Türgi koolis ning kui küsin, kust ta ostab oma igapäevast smetana’t, hakkab mees naerma. «Mulle isiklikult piisab täiesti Türgi köögist. Kui ma tahaksin süüa vorsti ja leiba, siis oleksin ju jäänud Venemaale.»
Infoväljade menüü: vali, millist tahad
Õhtul enne äralendu jalutan Kremlin Palace’i hotelli valdustes ringi ja otsin diskoteeki. See peaks asuma mereäärses hoones, mis meenutab Kremli Senatit ning kuigi uksed on pärani lahti, on kottpimedas ööklubis vaikus täielik. Tontlike mägedena mõjub mere ääres privaatranna kokkukuhjatud kuldne liiv, mis väidetavalt veetud rannapuhkuse mugavamaks muutmiseks kohale Egiptusest. Nagu kuuleme infoletist, pole osad kompleksi majutusplokkidest – needki aimavad oma kuldseinalise arhitektuuri ja roheliste katustega järele Kremli presidendipaleed – praegu lahti, avatud ruumidest on täidetud aga vaid viiendik. Ka vene keelt kuuleb hotellis vähe ning buffet-restoranis – see on avatud kuni kella poole kaheni öösel – kõnelevad teistest üle hoopis vintsked saksa penisonärid. Olulisteks kliendigruppideks on hotelli andmeil ka välistürklased ning sportlased: fuajee tohutute liiliavaaside vahel annab Bosnia vutikoondise nooruk pallile kõva paugu ning vuhisedes sööstab kummikera saali vastasserva, kus kamraad selle osavalt kinni püüab. Keegi hotelli teenindajatest ei ütle midagi.
/nginx/o/2023/02/24/15164565t1h0fa8.jpg)
Teemahotellid pole Antalyas midagi uut: kohe Kremlin Palace’i kõrval asuv hotell märgib keskaegset kindlust, mõned kilomeetrid eemal on aga Titanic ja miski, mis meenutab oma sähvivate neoontuledega printsessilossi. Minu katsed küsida, kas Kremlin Palace’i omanikust suurärimees, kelle turismiettevõtete võrk ulatub Kasahstanist Saksamaani, näeb kontseptsioonil ikka tulevikku, ei andnud tagajärgi.
Avan toas teleri: programme on umbes sada. Neist ühelt tuleb parajasti dokumentaal Ukraina vabaduse eest seisvatest meestest, paar klõpsu eemal ragistatakse vene keeles jutte Vene vägede saavutustest Ida-Ukraina elanike väidetaval kaitsmisel. Infoväljad põrkasid veelgi enam kokku ühel Lääne-Antalyas nähtud tänavaäärsel plakatil, mis reklaamis soovijaile slaavi tähtedega võimalust soetada enda kodutelerisse Ukraina või Venemaa teleprogramme. Siis uus hommik ja taksosõit lennujaama, möödumine tee ääres asetsevast viilkatusele pööratud majast. Teadmine, et vaid pool tuhat kilomeetrit ida pool on äsja hukkunud kümned tuhanded laastavas maavärinas, paneb korraks ehmatusega mõtlema: ega ometi ka siin. Tegelikult on tagurpidi pööratud maja mõistagi turismiatraktsioon (selline on olemas Tartus), ehkki tahtmatult ka praeguse aja sümbol. Kes taolises pea peal hoones sees käinud, teab, kui raske on seal jalga jala ette seada. Raske, kuid siiski võimalik.