MTÜ SLAVA UKRAINI ⟩ Ilmar Raag: ka mina olen süüdi, et ma ei küsinud õigel ajal küsimusi (25)

Postimees
Copy
MTÜ Slava Ukraini juht Johanna-Maria Lehtme ja nõuandva kogu liige Ilmar Raag.
MTÜ Slava Ukraini juht Johanna-Maria Lehtme ja nõuandva kogu liige Ilmar Raag. Foto: Konstantin Sednev

MTÜ Slava Ukraini nõuandvasse koguse kuulunud Ilmar Raag tunnistas, et ka temal lasub osa süüst, kuna ta ei küsinud õigel ajal õigeid küsimusi. Puhkenud skandaal näitab Raagi sõnul siiski positiivse poole pealt, et MTÜ Slava Ukrainis ja selle partnerite seas on suurem osa ausad inimesed, kes ajasid õigel ajal selja sirgu ja peatasid rongi.

Vahendame Ilmar Raagi sotsiaalmeediapostitust

Täna võtan ma oma sünnipäeva vastu Eesti Kaitseväe õppusel Kevadtorm 2023. Ja samas on see võib-olla pöördeline päev, kus tuleb vastu võtta otsuseid. Edasi enam samamoodi ei saa.

Nagu ikka, on klaas ühteaegu pooltäis kui ka pooltühi. Alustame keerulisemast poolest.

Ka mina olen Ukrainale annetanud sel aastal vähemalt 1500 eurot.

Olles vabakutseline, olen tagasi lükanud enamik tööpakkumisi, mis oleksid seganud Ukraina teemadega tegelemist. Reaalselt olen andnud oma tööajast 80 protsenti vabatahtlikus korras Ukraina teemadele. See tähendab, et eurod mu pangakontol on samal ajal pudenenud kuhugi tuulde. Täna on seal 10 korda vähem raha kui aasta eest. 10 korda! Ilmar, millele sa loodad? See on hirmutav. Praegu on seal järel umbes 2 kuu varud. Rahapaja põhi paistab. Kahe kuu pärast pean ma hakkama tegema midagi, millega on võimalik teenida. Ei, ärge arvake, et ma muretseksin töö puudumise pärast. Süda valutab, sest Ukraina ei ole veel võitnud. See eesmärk, mille nimel ma olen aasta aega tegutsenud, ei ole veel kaugeltki täidetud. Kuidas ma saaksin ütelda oma ukraina sõpradele, et minuga ei maksa enam arvestada? Ometi olen justkui ummikus.

Omamoodi irooniliselt sattus mu sünnipäev samale nädalale, mil Slava Ukraini skandaal saavutas oma kulminatsiooni. Ma ei saa sellest praegu rohkem rääkida, sest olen andnud politseile tunnistusi ja kirjutanud allkirja, et vaikin kuni uurimise lõpuni juhtunu detailidest. Kuid ma võin öelda oma hinnangu.

Ka mina olen süüdi, et ma ei küsinud õigel ajal õigeid küsimusi. Isegi sellises nõuandvas kogus istumine, mida ei ole juriidiliselt olemaski, paneb selle liikmetele moraalsed kohustused. Minu vabandus ei saa olla, et väliselt näis kõik ju suurepäraselt toimivat. Ma saan aru, et inimestel on õigus olla ka minu suhtes umbusklikud. Ma olen süüdi.

Aga nüüd tuleb vaadata ka medali teist külge.

Kõige olulisem positiivne detail, mida ei tohi unustada, on ausate inimeste olemasolu. MTÜ Slava Ukraini probleeme ei avastanud politsei ega paljastanud ajakirjandus. Hoolimata kõikidest puudustest oli ka MTÜ Slava Ukraini ja tema partnerite sees ausaid inimesi, kes ajasid selja sirgu ja peatasid rongi. Kui MTÜ Slava Ukraini nõukogu ei oleks 10. märtsil katkestanud makseid, mida mina pean kahjulikeks (isiklik seisukoht, mille suhtes selgub tõde juurdluste lõpus), siis oleks kaotatud raha olnud ilmselt veel suurem.

Ma usun, et mu Ukraina teeb tõepoolest edusamme korruptsiooniga võitlemisel.

Kogu Venemaa sõjaplaan seisnes ju tegelikult usus, et kõiki ukrainlasi on võimalik ära osta. Mina kuulsin esimest korda Toompea akadeemias, et korruptsioon on julgeoleku probleem ja kohe seejärel nägin selle piltlikku tõestust. Praeguse sõja episood, kus Hersoni oblast anti liiga kiiresti ära, kandis märke, et mitmed ametiisikud olid tõenäoliselt rahaga ostetud reeturid. Kuid praegu ei ürita Ukraina enam probleemi varjata. Kui avalikult süüdistatakse viimati ülemkohtu presidenti korruptsioonis, siis see tegelikult annab lootust. Venemaalt me ju taolisi teateid ei saa. Korruptsioonist kõige laiemas mõttes tuleb rääkida. Kui me nõustuksime hea mulje nimel vaikima maha korruptsiooni ja leppima juttudega rahvuslikust eripärast, siis me ju ainult tõukame Ukrainat järgmisse julgeoleku kriisi.

Teiseks ei tohi kordagi unustada, et Slava Ukraini mädapaiset ei avanud Ukrainat süüdistavad eestlased ega ka mitte lihtsalt ukrainlased, vaid seda tehti ühise tööga. Eesmärk on meil sama – ausam riik, mida ma tahame oma partneriks ka päriselt.

Ka lihtsad ukrainlased tegelikult ootavad ausamat riiki. Isegi kui Slava Ukraini loo vilepuhujal Oleksandr Tšernovil võib olla oma puudusi, ei muuda miski fakti, et ta otsustas oma rahuliku teenistuse ja tegelikult ka ülejäänud eluga riskides hakata rääkima tõde. Selliseid inimesi on Ukrainas veel ja nad annavad lootust. Ka mina tahan aidata nii neid, kes võitlevad rindel vahetult agressoriga, aga ka neid, kes võitlevad parema riigi eest Ukraina tagalas. Mõlemad võitlused on väga rasked.

Isegi MTÜ Slava Ukraini puhul ei tohi unustada, et tegelikult aitavad Ukrainat väga paljud organisatsioonid ja nende kõigi panus kokku on ilmselt suuremgi kui Slava Ukrainil. Ka Slava Ukraini sees jõudis enamik abist ikkagi kohale, sest enamik Slava Ukraini töötajatest olid ausad ja pühendunud inimesed.

Kuidas siit siis edasi minna? Olen kuulnud, et erinevad Ukrainat abistavad organisatsioonid on mõelnud ühiste reeglite harta peale, mille järgmine vähendaks riske ja annaks ka ühiskonnale parema võimaluse oma annetuste kontrolliks. Väga hea.

Aga see ei lahenda minu probleemi. Mul on kaks kuud aega otsustada, kuidas edasi minna. Seni aga tahan ka kasvõi viimase jõupingutusena teha midagi, mida veidi oskan. Tahan teha ausat dokumentaalfilmi rindest. Parem oleks, kui ma alustan seda kohe. Ja samal ajal tahan aidata organisatsiooni SAB UA projekte. Auto minu selja taga on nendelt ja selle viin ma pärast Kevadtormi Ukraina armeele. Sellega samal ajal peab valmima veel üks saun Ukrainasse.

Ja siis tuleb sein vastu. Ma valin ainult selle töö, mis mulle meeldib, aga ma loodan, et see on seotud ka Ukrainaga. Tegelikult võiks see töö olla hästi tasuv, sest siis saaksin annetada ka Ukrainale.

Kommentaarid (25)
Copy
Tagasi üles